Umbes nii kõlas hüüdlause kuulutuse peal. Kohaliku valla spordiorganisaator oli kusagilt välja ajanud natuke mingi Euroopa fondi raha projektiks, mille eesmärk oli: tervislikel põhjustel tööturult väljalangemise vähendamine ja ennetamine ja bla-bla-bla (väga pikk ja lohisev lause, mida ainult üks euroametnik välja suudab mõelda ning mida keegi meelde ei suudaks jätta). Ühesõnaga eraldati 2500 krooni, mille eest u 15 naist sõidutati linna, anti kepid kätte ja suunati terviserajale 2 km jalutama. Seejärel basseini, kus vehkisime vesiaeroobikat teha. Peale seda mõned ujulaotsad, saun, pesu ja bussiga koju tagasi. Kogu see lugu ei maksnud meile midagi. Vahel (harva) on maal elamisest kasu ka:) Aga jah, tuli tõdeda, et füüsilist vormi pole nagu eriti ollagi. Kepikõnni ajal mõlgutasin mõtteid, et ma polegi õieti kusagil trennis käinud (va Tartus Auras ujumas), nüüd piirdub kogu füüsiline aktiivsus kodu-, aia- ja õuetöödega. Ja kui muudkui loed ja kuuled, et teised teevad hoolega sporti, siis mõtlen küll, et peaks ju ka. Aastad muudkui tiksuvad ju, peaks tervise eest rohkem hoolt kandma:) Kuna linnas trennis ma kohe kindlasti käima ei hakkaks (kui just ei õnnestu samade naistega kampa hakata ja vesiaeroobikas nendega koos käia), siis peaks see olema midagi, mida kodus teha saaks. Aga kust see aeg võetakse? Nii peangi piirduma aiatöödega.
PS Sandri haigus kulges õnneks kiirelt, eile juba oli terve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar