Meie pere pesapuu

17. august 2010

Suvilaromantika

Olles pea kogu elu maal elanud, välja arvatud mõningad ülikooliaastad Tartus, pole ma kunagi teadnud, mis tunne see on, kui pakitakse asjad kokku ja sõidetakse suvilasse. Olin täitsa kade oma naabritüdruku peale, kes muidu elas Tallinnas, aga suviti oli maal vanaema juures. Tal oli nagu 2 kodu, mina pidin aasta läbi ühega hakkama saama. Nüüd viimati kodus käies kangastus mullegi selline tunne, nagu läheks suvilasse. Või ma vähamalt kujutan ette, et sellline tunne võiks see olla. Ostsin kaasa ühe päeva söögivaru, midagi, mida kiiresti näksida ja joogivett. Kohale jõudes tegin tiiru aias, et näha, mis vahepeal muutunud oli ja mida kõigepealt tegema peaks. Roos oli õitsema hakanud ja kasvuhoone nõudis suuremat puhastustööd. Seal ma siis müttasingi, palju lagedam sai. Siis pesin end õues trepil vihmaveega ja võtsin väikese eine, ühekordselt kasutatavatel nõudelt. Hommikul jõin õues pikalt kohvi ja lugesin lehte. Vahepeal käisin suvepäevadel ja Looduskaitse 100 üritustel ja Maailmaparandaja tüdrukuteõhtul. Ülejäänud sündmustest vaba aja tegin ka tööd: rohisin peenraid, niitsin muru, koristasin. Et siis jälle asjad kokku pakkida ja raske südamega ära minna. Kurgid ootavad peenral, tomatid kasvuhoones ja lilled peenrapeal, aga pole kedagi, kes neid korjaks või vaataks. Hea uudis on vähemalt see, et peale kaevu tühjaks pumpamist ja puhastamist on sinna sama palju vett tagasi tulnud kui enne oli, nii et loota on, päris kuivale kaev ikka ei jää. Aga millal ükskord koju tagasi saab, kes seda teab...

Kommentaare ei ole: