Lühidalt mõned mõttekesed.

Rase naine ei tohi eriti midagi tõsta, see-eest emal, eriti veel kahe lapse emal võiks olla mitu hobujõudu. Ma ei räägigi enam turvahälli ja poekoti tassimisest või vankri autosse tõstmisest või sellest, et ikka 2 korraga sülle kipuvad, viimase aja saavutus on korraga vankrit lükata ja kelku vedada. Ja mitte kerget salvokat, vaid rauast jalastega kelku. Ja läbi poolsulase lume. Küll ma olen tubli!

Karlil kulus ilma lõunauneta harjumiseks ainult 1 päev, emmel natuke rohkem:). Isegi kõrge palavikuga haige olles ei jäänud ta magama. Lutti pole ka taga igatsenud enam ja nüüd tundub, nagu poleks seda kunagi olnudki. Õhtuti nüüd enamasti jääb Karl enne kella 10 magama, enne oli tihti 12-ni üleval.

Pole ammu lumememme ehitanud, nüüd õnnestus.

Muidugi issi pidi pärast ikka veel suurema tegema:)

Karli võib päris palju juba muliseda, muudkui räägib! Sellest, kuidas Sander suureks kasvab ja kõike ise tegema hakkab. Õhtune kohustuslik jutuvoor, kui emme Sandrile süüa annab, on autodest: "Issi auto nimi on Pesoo, emme auto nimi on Tia, onu Ju-ju auto nimi on Opel," jne jne. Ja tundub ka, et küsimuste aeg on alanud. Aga oleks need siis mõistlikud küsimused, muudkui kordab ühte sama. "Mis selle nimi on?" "Komm." "Mis tommi nimi on?" "Lehmakomm." "Mis lehmatommi nimi on?" jne. Ära tüütab selline asi, kuna pole ju midagi mõistlikku vastata.

Sandrist peab ikka ka rääkima. Kuna viimasel arstilkäigul selgus, et ta oli kaalus liiga vähe juurde võtnud, soovitas arstitädi pudelist juurde anda. Lutipudel oli Karli ajal igaks juhuks ostetud, nüüd siis leidis kasutust ka. Esimesel õhtul oli ta natuke imestunud, et mis see siis nüüd on, aga kuna sealt lihtsalt ja kiiresti söögi kätte saab, siis ta ei protesteerinud. Teisel õhtul juhtus, et issi pidi pudelit hoidma, siis oli küll täielik hämming. Lootsin, et ta lisatoitu saades ehk magab ka öösel natuke rohkem, aga erilist efekti märgata pole olnud, ärkab ikka 2 tunni tagant.

Heh, avastasin, et olen ühe pildi blogisse kaks korda üles pannud. See on see, kui ei mäleta, millest viimati kirjutasin.

Sander on vahepeal 3-kuuseks saanud. Asjalik maailma-avastaja ja jutustaja juba. Tõin talle mängukaare tuppa ja kus oli vaatamist ja imestamist. Mähkimisaluse kohal ripub meil CD-plaat, mille värve on ka põnev jälgida.

Nagu juba öeldud, jutustab. Üritab kilgata, aga see jääb kuhugi kurku kinni:) Mänguasjad pakuvad huvi, st vaatab, aga kätte ei võta veel. Samas haarab küll asju poolkogemata: riideid, rätikut, mässut, emme juukseid, lutti. Ja topib suhu muidugi. Eriti magusad on oma sõrmed, need on koguaeg võtta ka. Ila jookseb juba meeletult, ei tea, kas tal tulevad varem siis hambad? Esimene haigusepisik on ka üle elatud. Issi siin alustas meil haigusega ja nüüd on kõik nohu-köha läbi põdenud, Karl veel oksendas ja palavik oli ka. Sandri puhul on nohu muidugi kõige raskem, kuna ei saa süüa ega magada õieti, kui läbi nina hingata ei saa. Ja õues magada ei saa. Aga kuna ta toas üle tunni ei maga (enamasti hoopis vähem), siis on ta ka suht väsinud ja tujutu. Esimesed paar ööd ja päeva magas ta padjahunniku otsas nagu kuninga kass, et ta püstisemas asendis oleks ja nina kinni ei läheks. Täna tundub, et hakkab terveks saama.

Karl astus meil ka suure sammu suureks saamise poole. Juba tükk aega üritame teda meelitada lutist ja tudurätikust loobuma. Et suur poiss juba ja titadel on lutt jne. Aga need olid ikka liiga armsad. Ta kasutas neid küll peamiselt magamajäämisel, aga kui muul ajal kätte sattus, siis ikka ei suutnud ka vastu panna.

Viimasel ajal hakkas ta päevase magamise vastu protesteerima. Ühel päeval ähvardasin ma, et kui ta magama ei jää, siis ma võtan ta luti ja rätiku ära ja viskan minema, sest tal pole ju neid enam vaja, kui ta ei maga. Tavaliselt see aitab ja ta läheb magama. Seekord tuli ta aga ikka alla ja magamisest ei tulnud midagi välja. Ja aumehe kohaselt tõi oma luti ja rätiku ning viskaski luti pliidi alla! Ma veel viimase hetkeni arvasin, et ta mõtleb ringi, aga ei, viskas ära. Rätikut tahtis ka, aga ütlesin, et selle anname vennale parem. Ise veel ütles ka, et tal pole vaja enam. Esimesel õhtul ta muidugi küsis magamaminnes nende järele ja natuke tuli ka jonni, ning järgmisel hommikul ka (talle meeldib hommikuti veel voodis emmega koos "pitudada"), aga rohkem polegi küsinud. Nii saimegi lahti lutist, mis on muidugi väga hea, aga lutiga koos läksid ilmselt ka lõunased magamised, sest sel nädalal ta polegi rohkem päeval maganud. Ja see on emme jaoks muidugi natuke kurb, sest seega pole mul nüüd päeva jooksul ühtegi vaba hetke endale. Nii et karta on, et nii arvutis olemiseks kui ka käsitööks ei jää nüüd üldse aega:(. Ja natuke igavaks läheb ka terve pikk päev Karlil. Aga noh, ikkagi suur mees juba, mis sa enam magad.

Uuel aastal uue hooga

Paljud on teinud eelmisest aastast kokkuvõtteid. Vaatasin siis ka, mis ma lubasin.

Uue aasta lubadused ja soovid?
Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.
Mossitan vähem.
Olen virgem ja usinam perenaine.
Tööle tahaks minna.
Oma elamist tahaks.

Nujah, hea, et ma konkreetseid lubadusi ei andnud. Mossitamist tuli ikka ette, perenaise kohustused jäid seoses tööleminemise ja hiljem Sandri sünniga suht unarusse, kuigi üritan ikka vähemalt pühapäeviti kogu perele süüa teha. Tööl sai ka käidud. Oma elamise suhtes täitus nii palju, et meil on täiesti oma katusekambrike, tänu kallile kaasale. Ja esimene lubadus, ma ei tea, oleks vist võinud igas valdkonnas rohkem pingutada, tuleb tõdeda...

Kui aastat kokku võtta, siis ma jõudsin palju. Käisin üle pika aja tööl. Õnneks elasin seal ruttu sisse, töö meeldis ja kollektiiv oli veel parem. Kahjuks (või pigem siiski õnneks) jäi mu karjäär seekord lühikeseks, sest meid õnnistati Sandri sünniga. Materiaalsetest asjadest rääkides, siis on meil uus auto ja juba eelnimetatud uus tuba. Nii et pole nagu põhjust kurta. Omavahelised suhted võiksid paremad olla... Ja samuti käi eelmisesse aastasse vanaema surm...

2009. aastaks lubadused ja plaanid? Võib eelmise aasta omad ka julgelt üle tuua, seega:

- olen parem ema, naine, tütar, minia, lapselaps, sõber

- mossitan vähem

- olen virgem ja usinam perenaine (Sander kasvab suuremaks, siis on ehk ka aega süüa teha jälle, samuti tuleb ülemine tuba paremini sisse seada)

- kuna oma elamist nii pea ilmselt ei saa, siis tuleks siin natuke toimetada: üleval põrand lakkida, maja aknad ära värvida, aeda üht-teist istutada

- mahtuda oma raseduse-eelsetesse teksadesse ehk siis u -13 kg oleks ideaalne

- kududa valmis vähemalt üks pitsiline sall või veel parem õlarätt

- õpetada Karl jalgrattaga sõitma

EDIT: Jõuda Maailmaparandajale-Mpsile külla

PS Tean küll, et see aasta polegi enam nii uus, aga draft oli kirjutatud juba varem, postitamiseni ei jõudnud kuidagi...

Teiste blogisid veel jõuab sirvida, aga ise kirjutamiseks aega napib. Kirjutamiseks on kahte kätt ju ka vaja. Aga mis siis vahepeal toimunud on.
Sandril oli vahepeal ikka totaalne mittemagamine. Alguses oli ta üleval öösel kella 1-ni. "Ok, oli küll raske, aga mis siis ikka kannatame ära." Siis sujuvalt kella 3-ni. "Issand jumal, magada tahaks." Siis mingi aeg juba kella 5-ni. "Ei jaksa enam." Ja lõpuks paaril ööl läks magama alles kell 7 (õigemini siis hommikul juba). "No hullemaks enam ikka minna ei saa." Ühel öösel me praktiliselt ei saanudki magama. Ja siis mõne päeva pärast ta järsku magas jälle. Õigemini esialgu harjutas tasa ja targu. Magas pool tundi, sõi ja kussutasin pool tundi. Ja nii kogu öö. Aga nüüd (sülitan 3 korda üle õla) ta ainult sööb ja magab õnneks. Nii et tõesti, läks mööda lõpuks. Toas päeval ta endiselt magamisega ei hiilga, kõige rohkem 50 minutit, enamasti vähem ja õhtupoole on raskem magama saada. Õues õnneks magab u 3 tundi.
Järgmisel nädalal saab Sander juba 3-kuuseks. Ja täitsa inimese moodi juba. Jutustab ja jälgib maailma ja mänguasju. Eriti meeldib venna.


Karl on jällegi väga jutukaks läinud. Tuleb juba täitsa lauseid: "Meie täisime ujumas", "Meie tuleme vasti toju". Ja jutt on loogiliseks läinud: "Sannu pisi-pisi alles. Sannu tasvab suueks, siis jooseme ja männime palli ja naamatut loema." "Oosi ei männi pilli, ei ossa ja täsi ei ole." Ja uued sõnad tulevad iseenesest, järsku ütleb, et emme täis toplis pesu toomas (pesunöör on koplis). Ja vannub juba, poisiväänik: "Tulat!":)


Täna hommikul mõtlesin, et kuigi mu päevad on üsna ühesugused ja kohati tüütudki ning aega on koguaeg vähe, st aega enda jaoks, olen ma tegelikult õnnelik inimene, et ma saan niimoodi kodus olla. Kui teised täiskasvanud peavad tööl käima ja sellepärast stressama, siis mul on siin ikka väga hea ja rahulik sellega võrreldes. Päevad kulgevad omasoodu rahulikult, keegi ei nõua midagi tähtajaks või ei tule suht ebameeldivaid tööülesandeid täita. Lisaks on mu ümber väga meeldivad inimesed, meeldiv keskkond ja päevas saan paar tundi värsket õhku hingata alati. Töö ei tulegi enam meelde, ainult Laisik hoiab mind asjadega kursis sealt muutuste tuules omasoodu triivivalt laevalt.

Päikesepoiss

Vahel on ikka hea tuju ka:

Sandri ja Karli emme

Sander on meiega olnud juba tervelt 2 kuud. Kuid samuti, nagu ei kujutanud peale Karli sündi enam ette aega ilma Karlita, tundub nüüd, et Sander on meiega kogu aeg olnud.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on lihtsam. Vastus oleks, et oleks küll lihtsam, kui seda esimest ei oleks:). Lihtsam on selles mõttes, et ma tean, kuidas nii pisikese titaga toimetada ja oskan erinevaid olukordi ette näha. Raskem on muidugi selles mõttes, et nüüd tahavad kaks last mu tähelepanu, aega ja käsi. Tihtipeale ikka korraga. Nii et kui Karli beebieas oleks piisanud ühest lisakäest, siis nüüd kuluks vähemalt üks paar veel lisaks. Eks sa katsu korraga Karli potile aidata ja Sandrile süüa anda. Emb-kumb peab paratamatult ootama oma murega. Teistest tegemistest ma ei räägigi. Peas käib kogu aeg suur ajuderagin, et aega õieti planeerida: nii, nüüd kohe Sander ärkab, tahab süüa, siis peaks õue minema (3 inimese korraga riidesse saamine on paras võimlemine:)), nüüd peaks hakkama tuppa minema, et jõuaks süüa ja Karl õigel ajal magama jne jne. Õnneks teeb ämm õhtuti perele süüa. Kahjuks Sander on isegi veel unetum kui Karl omal ajal, nii tuleb mitmed ta uinakuajad teda süles hoida (internetis surfamisega saab ka õnneks ühe käega hakkama, kuigi trükkida on hirmus tüütu). Öödest ma ei hakka parem rääkimagi, muidu võtab teil igasuguse titeisu ära:) (ütleme lihtsalt, et Sandri ööd enne kella 3 enamasti ei alga). Kõik see kokku tähendab, et enda jaoks ei ole ühtegi vaba momenti praegu. Isegi WC-s käib Karl mul kaasas:) Aga küll see aeg möödub ja varsti on mõlemad juba suured mehed. Aga tegelikult on 2 lapsega kergem, kui ma kartsin, sest Karl on lihtsalt palju tublim ja asjalikum, kui ma arvasin.

Kuna emme teeb alati pilti, siis endast ja lastest mul pilti polegi panna. See on tehtud Mustjala vallas korraldatud Lusikapäeval:

Ühel päeval kohtusid Mees ja Naine. Neile meeldis koos olla ja mõne aja pärast taipasid nad, et ei saa ilma teineteiseta elada. Et nad armastavad teineteist üle kõige maailmas. Mõne aja pärast leidsid nad, et kahekesi ikkagi pole õige ja keegi pisike võiks veel nendega olla. Nii sündiski pisipoeg. Ning Mees ja Naine avastasid, et peale teineteise armastavad nad ka seda pisikest üle kõige ning nad arvasid, et rohkem pole võimalik kedagi armastada. Paari aasta möödudes tuli nende juurde veel üks pisipoiss, vennale mängukaaslane. Ning ka talle jätkus ikkagi palju armastust, kuigi enne tundus, et kedagi rohkem armastada pole võimalik.

Väike venna Sander

Sandri suurtest saavutustest pole veel eriti rääkida, aga esimene kuu on märkamatult juba mööda läinud, nii et üht-teist võiks kirja panna.

Mu ainus soov oli, et Sander ometi rohkem ja paremini magaks, kui Karl. Paaril esimesel nädalal nii tunduski olevat, Sander ainult sõi ja magas, vahel öösel siiski oli üleval ka. 3-nädalaseks saades aga õnn pöördus. Sander enam päeval ei maganud. Kussutan kenasti magama, panen voodisse, aga paari minuti pärast ärkab nuttes ülesse ja nii mitu korda järjest. Vankris õnneks magab hästi. Nii ei jäänudki mul ühel päeval muud üle, kui oma rõngaslina üles otsida, et saaks midagi muud teha, kui Sandrit kussutada. Linas kõveras magas päris hästi. Loodetavasti see mittemagamine möödub ikkagi.

Muidu talle meeldib vannis väga, lamab seal rahulikult ja vaatab. Paljalt meeldib ka olla. Naeratab, eriti vennale. Karli Oosit meeldib vaadata. Ja muidu ka uudistab maailma. Tal on samasugune kõiketeadja pilk, kui Karlil.

Suur venna Karl

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:

Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.

Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.

Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.

Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Saage tuttavaks

Saage tuttavaks - Sander Kallas. Sündinud 14. oktoobri hommikul kell 7.50. Kaalus 3320 g ja oli 51 cm pikk. Ausalt öeldes poleks uskunud, et ta nii vara otsustab tulla, 2 nädalat enne tähtaega.

14. oktoobri öösel kella kolmveerand 5 ajal ärkasin üles. Nagu tavaliselt, mõtlesin. Käisin pissil ja läksin uuesti voodisse und ootama. Siis aga tundsin kõhus valu, mida enne pole tundnud. Ei osanud neid algul millekski pidada. Aga mõne aja pärast oli valu nii tugev, et voodis oli ebamugav olla. Kui teist korda juba pissile pidin minema ja valud aina tugevamaks läksid, siis hakkasin mõtlema, et äkki midagi toimub. Tagasi tuppa tulles hakkasin kella jälgima, et kas valud on regulaarsed. Samas mõtlesin, et 14. oktoober on päris hea kuupäev sündimiseks ja mis ma veel haiglakotti pean panema. Valud olid iga 4 minuti järgi ja läksid aina tugevamaks. Kella 6 ajal otsustasin issi üles ajada, et me vist peame sünnitama minema. "Kas sa oled kindel?" küsis tema vastu. Ei olnud kindel, aga mõtlesin, et linna jõudes on selge, kas võime tagasi tulla või ikkagi hakkame sünnitama. Nii siis pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime linna poole sõitma. Sünnitusmajas tuvastas ämmaemand, et avatus on juba 5 cm, nii et enam polnud pääsu kuhugi. Anti haiglariided selga ja juhatati palatisse. Edasine käis üsna kiiresti. Peale KTG alt pääsemist hakkasid valud juba üksteise järgi käima, nii et oli sünnitustuppa minek. Jõudsin veel mõelda, et kaua ma selliseid valusid enam ei kannata, kui juba lubatigi pressida. Ja teise pressiga ta juba tuligi, tegi kohe valju kisa ja pissis ämmaemandale tervituseks.

Kolmandal päeval lubati meid koju. Õigemini küll läksime Sõrve minu ema juurde, kuna meie tuba polnud kaugelti veel valmis. Pole ta veel praegugi valmis, aga igatsus issi järgi oli suur, nii me koju tagasi tulimegi.

Ja nüüd me siis harjume. Olema 2 lapse ema, tegema paljusid asju ühe käega ja olema mõlema jaoks korraga olemas. Harjuma magamata öödega, sest Sander kahjuks magab päeval paremini kui öösel. Karl harjub olema suur venna, kes pidevalt peab kuulma, et oota, emme ei saa praegu. Aga Karl on väga tubli olnud ja hoolitseb nii oma venna eest, kui ka mitmete mänguloomade eest - annab neile tissi, puhastab naba ja silmi, peseb peput, määrib kreemi jne.