Meie pere pesapuu

11. november 2008

Suur venna Karl

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:
Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.
Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.
Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.
Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Kommentaare ei ole: