Uu-li-laa, uu-li-la

Eelmise nädala lõpp oli minu jaoks täielik puhkus, kõiksugu asju sai tehtud ja kõike seda täie rinnaga nauditud. Ennekõike sai muidugi palju autoga sõidetud. Ja uue, Saaremaa-nimelise, parvlaevaga sain ka üle Väikese väina lausa 2 korda. Ameti talgupäeval sai talgukorras tööd tehtud ja pärast Elistvere loomad üle vaadatud. Õhtul Venno Loosaare naljade üle naerdud, veemänge vaadatud ja Vana Kallima saatel tantsitud. Ammu pole niiiii palju tantsinud. Kuna palav hakkas, siis sai vahepeal ka järves jahutamas käidud, mille käigus ka mu prillid otsustasid järvepõhjaga tutvust teha. Õnneks siiski leidis Laisik need üles. Magama sai alles kell 5. Hommikul oli ärkamine pisut raske ja matkatuju ei olnud. Selle asemel suundusime Tartusse ja lebotasime Mihklit vaadates. Õhtul oli väike nostalgia tuur Tartu linna peal.

Laupäeva hommikul pakkisime oma väikese auto jälle asju täis ja võtsime suuna Elva paisjärve poole, kus meid ootasid kanuud. Mina, erinevalt teistest matkalistest, olin kanuus esimest korda. Ja seepärast tegime Laisikuga alguses päris mitmel korral tutvust kaldataimestikuga. Kuid peale kohavahetust edenes sõit meil paremini. Ja siis hakkas sadama, ja veel rohkem sadama, ja kui juba tundus, et nüüd hakkab aitama, hakkas veel rohkem sadama. Lõpuks olime üdini märjad (päästevesti alt leidus pärast siiski mõni ruutsentimeeter kuiva pinda prillide puhastamiseks:)) ja kanuust tuli vett välja kühveldada. Õnneks õhtul paistis soe päike ja kõik kuivas ära. Jõgi oli väga mitmekesine, vahepeal oli päris palju tegemist, et langenud puudest üle või ümber saada. Ja lõpuks oligi ööbimiskoht. Ujumine värskendavas jõevees, õhtusöök, küünlad kringlil Laisiku vanemaks tegemiseks, lõke, head sõbrad selle ümber, valju- ja mitmehäälselt laulmine, paks-paks udu ja kuupaiste sillerdamas jõeveel. "Sõbrad, teiega on hea..." Oh, mul oli hirrrmus hea meel seal olla. Hommikuks läks telgis ikkagi palavaks, kuigi öösel oli mõnusalt jahe. Hommikusöök, asjade pakkimine jälle ja kanuudesse. See osa jõest oli kohati väga taimi täis kasvanud. Ja teele jäi ka järv. Kuna meie kanuu tuli viimaste seas, pääsesime järvel tiirutamisest ja siirdusime kohe õigesse auku. Sel päeval oli päris palav ja päike isegi tegi pisut liiga. Aga lõpuks olimegi oma sihtkohas Ulilas, kus meid ootas buss. Lõunane jääkide hävitamine veel ja algaski sõit kodu poole jälle (tegelikult küll ämma-äia poole, kuna mehed olid seal). Ja taas kord tuli ikkagi tõdeda, et tore on ju ära olla, kuid kõige parem on tagasi tulla ja oma kalleid mehi jälle kallistada.

Aeg lippab ikka kiiresti. Kuu aega linnakontoris referenti asendades möödus nagu niuhti, täna olen jälle tagasi oma kontorilaua taga. Viimasel nädalal pidin kirjade järgi veel asendama ka jäätmespetsialisti ja välisõhu spetsialisti, aga õnneks keegi midagi ei tahtnud.

Reedel käisin ka ooperis, "Figaro pulma" vaatamas. Kogu see Saaremaa Ooperipäevade korraldus on ikka klass omaette. Tohutu suur telk, suur lava, valgete katetega toolid, punased vaibad, kristall-lühtrid laes, omaette telgid puhvetiga. Vahepeal ladistas telgile vihma ka, aga sees oli mõnus, kuigi lõpuks hakkas pisut jahe. Ooperietendus ise oli ilus, aga minu isiklik arvamus oli, et see oleks võinud kuidagi võimsam olla, nii orkester kui lauljad. Ma ei tea, ilmselt oli asi tohutus ooperisaalis, et see nii hästi ei kõlanud. Aga teinekordki võiks minna. Rahvast oli ikka tohutult palju, ma usun, et ühtegi vaba kohta ei olnud, vähemalt meist eespool küll ei paistnud. Teiste hulgas oli näha Savisaari, Laanetit, Leedot ja proua linnapead.

Üks kultuuriüritud mahub suvesse veel, Tätte kontsert. Karl on meil ka suur fänn, nii et pean tema ka kaasa võtma. Aga mulle ausalt öeldes need Tätte vabaõhu megakontserdid väga ei meeldi, hoopis parem on teda kusagil väikses saalis kuulata, kui teda ikka näha ja kuulda ka on.

Suvi kulgebki edasi üsna tihedas tempos: 2 päeva saan tööd teha, siis kolmapäeva õhtul suundume Ameti suvepäevadele Vooremaale. Sealt edasi reede õhtuks Elva kanti, kus laupäeval-pühapäeval kanuutame. Siis saab veel nädalakese tööd teha ja siis hakkab ka minul lõpuks PUHKUS! See tundub minevat puuladumise tähe all. Lõhutud puude hunnik on igal juhul muljetavaldav ja pooled puud on veel saagimata-lõhkumata. Keegi ikka unistas remondist ka, aga selle jaoks vist aega ei jätku. Ja muidugi ei saa mainimata jätta suve tähtsündmust- Maailmaparandaja ja Mpsi pulmi!

Senine suvi on täitsa tore olnud. Vahepealse kuumalaine ajal oli kontoris päris tore olla, kuna mul oli seal konditsioneer seina peal. Lõunat sõin ka majast lahkumata. Kõikse hullem aeg oli autosse istudes, mis oli päev läbi päikese käes soojenenud. Aga üsna ruttu jahutas konditsioneer ka selle maha. Poistele oli see palavus raskem üle elada. Ise veel istud toas või vähemalt varjus, aga neil ju vaja ringi toimetada, said siis mõnusalt veega solistada. Ja päeval nad magada ka ei saanud.

Kuumal suvel on ka üks ebameeldiv kõrvalnäht- sauna kaev sai tühjaks. Ja ega maja kaevus ka palju vett ei paista (kusjuures kevadel oli vesi seal maapinnani). Seega peame sauna ja pesupesemisteenuseid mujalt otsima ja lootma taevaisale, et ta vähemalt kastmisvett annaks. Aiamaal saab praegu herneid süüa, sõstrad korjasin ära, neid väga palju polnudki. Ja lilled õitsevad, mu oma kasvatatud lillekesed. Pisikesed kurgipojad hakkavad ka tulema ja pikisilmi ootan tomatite valmimist. Kasvuhoone on mul paras džungel. Ja kartulipõld on ka uskumatul kombel ja tänu ema raskele tööle päris ilus. Järgmisel nädalal peaks piiluma minema, kas juba on midagi all.

Lapsesuu

Karl pani eile omale nokamütsi tagurpidid pähe ja ütles: "Emme, vaata, ma olen rullmüts!"

Hommikul tuli multikate vahele mingi nõudepesumasina vahendi reklaam, Calgonit vms, kus lubati ka kuuks ajaks nõudepesumasina tasuta kasutamist. Karl arvas selle peale:
"Emme, eks meil pole seda masinat vaja?"
"?"
"Sulle ju meeldib nõusid pesta?"
"Aga loomulikult...".

Varesele valu

Karl on meil selline üsna alalhoidlik poisi kohta. Ei kipu liialt ronima, turnima, hüppama, jooksma, poris mängima. Ja seetõttu pole meil ka suuremaid traumasid juhtunud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga see nädalavahetus oli ta üsna õnnetu. Laupäeval õnnestus tal oma autoga niimoodi kihutada toas, et see lendas uperkuuti ja Karl sai lõhkise moka. Väga hullusti ei olnud, aga huulest ikka verd tuli ja ninast ka natuke. Siis ta oli tükk aega õnnetu ja pikutas voodis. Samal õhtul kukkus ta saunas kuidagi tagumiku peale, nii et see võis ka päris valus olla. Ja tagatipuks pühapäeval lõikas ta endale näppu. See muidugi osaliselt emme süü, kuna lubasin tal rabarbareid lõigata. Alguses tuli väga hästi välja, aga siis hakkas vist kiirustama ja lõikaski natuke sõrme. Järsku ütles, et ta ei taha enam lõigata, siis tuligi välja, et näpp oli kergelt verine. Sel korral lubas issil isegi vabatahtlikult plaastri peale panna, muidu talle see üldse ei meeldi. Lootis vist, et siis ei ole valus enam. Peale seda oli ka tükk aega täitsa soss. Ja nuga vist niipea kätte ei võta:)

Kui Sannu kusagilt haiget saab, siis tuleb nuttes emme või issi juurde. Küsime, et kas sa said haiget, noogutab pead. Küsimuse peale, et kust ta haiget sai, näitab ta alati pea peale, kuigi haiget sai hoopis nt jalg või sõrm, ikka peab pea peale puhuma:) Ja siis Karl ikka lohutab laulusalmiga, et varesele valu, harakale haigus, meie Sannu saab terveks! Ning et pulmadeks saab terveks:)

Lõpetuseks kaks pilti sellest, kuidas väikesed abilised meil kartuleid maha aitasid panna:

Suvi, sügis, suvi, sügis...

Ilm ei suuda kuidagi ära otsustada, mis aastaaeg on: kord on suviselt soe, siis jälle sügiseselt jahe. Aga sääski ja puuke on metsikult palju. Seetõttu käisime ka Karliga ennast puukide vastu vaktsineerimas. Sellega on omamoodi naljakas lugu. Nimelt meie Amet kompenseerib välitöödega seotud töötajate puugisüsti. Kuid apteegist antud tšekil on ostjaks märgitud isik, keda juba pea 7 aastat ei eksisteeri, nimelt oli perekonnanimeks märgitud minu neiupõlvenimi! Vaktsiini ostsin digiretsepti ja ID-kaardiga, ei saa aru, kust selline nimi sinna sai. Ja kuna nimi vale, siis Amet ei maksa. Apteegis ei olnud eriti sõbralik teenindaja telefoni otsas, eks esmaspäeval lähen kohale ja üritan asja ära klaarida. Aga milline sebimine ühe vale nime pärast!

Kõik aiaviljad said maha, kuigi uudismaast kartulipõld on juba ühtlaselt orasheinaga kaetud. Kasvuhoone sai ka valmis, nii et tomatid on maas (õigemini päris valmis ei ole, aga piisavalt, et tomatid saaks sisse kolida). Aed on peaaegu seakindel, puud on peaaegu metsast koju veetud. Tasapisi ikka midagi saab tehtud. Nädalavahetuseks on plaanitud suurem puudevedu ja kartulipõllul mätaste lammutamine.

Räägiks lastest ka mõne sõna vahelduseks. Sannu kohapealt oskaks vist issi rohkem rääkida, nemad kahekesi koos oma päevi ju veedavad. Sannu on rohkem selline omaette toimetaja: mängib täitsa liivakastis, eriti meeldib veega mängida ning nt kive ja käbisid veeloiku loopida. Autod meeldivad väga, muudkui sõidutab neid "Änn, änn, änn". Väga asjalik ja arukas noormees on ja kuigi sõnu on ikka ainult "emme, änn, auh, (m)uuu, öh-öh", siis aru saab ta kõigest ja oskab ka ennast arusaadavaks teha. Ja kui emme viipekeelest aru ei saa, siis tullakse konkreetselt ja sikutatakse püksisäärest sinna, kuhu vaja. Kallistada ja musitada meeldib, õhumusisid saadab ning tantsida meeldib. Nii hea on tema siirast rõõmu näha, kui ta meid koju tulemas näeb. Jonnida muidugi oskab ka, viimase aja komme on asju loopida, kui midagi ei meeldi. See pilt on tehtud venna sünnipäeval, kui Sannu äkki kuidagi väga vaikselt teises toas oli:) ja ilmselt on ta kurb, et ta avastati.

Karl käib ikka lasteaias, kuigi neid on suvevaheajal vähem ja järgmisest nädalast lähevad vist väikestega kokku. Ta ise tahab kangesti minna ja kuna ta juba enne 7 tavaliselt üleval on, siis miks mitte. Lasteaias on mõnes mõttes kahjulik käia, kuna sealt õpib peale kasulike asjade ja rumalusi. Näiteks ükspäev tuli koju, näitas keskmist näppu ja ütles, et vak juu tähendab seksi emaga. No mis sa kostad sellise asja peale! Muidugi ütlesin, et nii ei tohi rääkida ega näidata, aga kui teised nii teevad... Teine asi on ma-ei-ole-sinu-sõber ja ära-ole-tema-sõber. Headest asjadest on Karl joonistama õppinud, ega ma ei tea, kas ainult lasteaia tõttu või oleks ta ka ise hakanud, aga nüüd tulevad piltidele inimesed, autod, päike, lepatriinud. Ühel pildil oli emme ja Karli jutu järgi on emme kõhus tita. Üritasin siis selgeks teha, et ei ole, aga selle peale vastati, et see oli siis, kui Sannu emme kõhus oli. Ootan hirmuga juba seda küsimust, et kuidas see tita sinna emme kõhtu saab:)

Sellel pildid "aitab" Sannu issil kasvuhoone karkassi teha:

Peatage maa, ma tahan maha minna

No tõesti, tundub, et aeg lausa kihutab mööda, muudkui teed ja teed, tegutsed ja toimetad, aga ikka on sada asja tegemata ja ma ei hakka rääkimagi töö juures tegemata asjadest.

Viimased nädalad on eriti hullumeelselt möödunud. Terve eelmine nädal sai töö juures torte tehtud ja söödud. Tühja sellest rannahooajast! Neljapäeval alustasime juba oma sünnipäevanädalavahetusega pihta, kuna esimesed külalised jõudsid kohale -perekond B. Reedel oli meil ülemus majas, pidas oma sünnipäeva ja rääkisime lauas ka tööasjadest. Samuti pidas Karl lasteaias sünnipäeva ära (huvitaval kombel kommid jäid täitsa alles?). Õhtupoole pakkisime oma kodinad autosse ja läksime ära Sõrve. Laupäev läks sünnipäeva ettevalmistuse tähe all ja siis juba tulid külalised ja oli pidu ja juba pühapäeva hommik ja külalised hakkasid minema. Täpselt nii kiiresti läkski, kahjuks. Pühapäeval ema järsku arvas, et jätku me lapsed talle paariks päevaks. Nii siis kihutasime kahekesi koju kahel autol ja koeraga, vennas nimelt tahtis oma autot ja koera kätte saada. Sel ajal kui meespool Vormelit vaatas, niitsin mina murulapikese ära, panin seemneid maha ja istutasin paar lillekest. Lisaks tegin rattaga tiiru, pesin masinatäie pesu ja tegin esimese rabarbarikoogi, nämma. Esmaspäeval jätkas mees muru niitmist ja mina Pinotexisin kasvuhoonet üle. Eile käisin ema juurest poisse ära toomas, maja juures teel jalutasid mulle vastu täitsa paljaste kintsudega põnnid. Vahepeal nimelt oli vägagi soojaks läinud, aga ega meil suveriideid ju kaasas polnud. Pakkisin siis asjad, lapsed ja hunniku erinevaid taimi autosse ja väikese kõrvalpõikega vanaema juurde jõudsime koju. Maasikad istutasin ka veel maha õhtul, Sannu kõrval "aitas" ja oli praktiliselt pealaest jalatallani mullane. Täna pakkisin veel viimased asjad kabinetis kokku ja enne lasteaia matkale minemist vuran nendega Viidule, kus homsest alates mu kontor on. Linnas käin edaspidi kord nädalas. Näis, kaua rahu ja vaikus meeldivad ja millal igav hakkab seal.

Kodus ootavad kartulid-porgandid-peedid-kurgid-salatid mahapanemist, tomatid istutamist (kui kasvuhoone valmib), viltlehed istutamist, muru niitmist, meestetöödest veel aed valmimist, puud vedamist-saagimist-lõhkumist-ladumist jne jne.

Puhkus läks kui unenägu

Oiii kui ammu pole kirjutanud. Viimasel ajal enne puhkusele minekut oli tööl nii paganama kiire ja kodus ei viitsinud eriti arvuti taga istuda, rääkimata sellest, et meie internet on tigude tigu.

Jah, puhkus tuli, oli ja läks jälle. 3 nädalat lausa lendas. Ausalt öeldes oli see mu elu esimene korraline puhkus. Puhkus oli pigem meil kodune "töölaager", kes parasjagu last ei hoidnud, tegi tööd: mina riisusin õuet, koristasin oksi, kaevasin ja tegin peenraid, koristasin natuke kappe ja värvisin kaevu, issi võttis puid maha, vedas oksi ja põletas neid lõkkes, ehitas kaevule uue "katuse", pani kasvuhoone aluse paika (ja eile alustas ehitamisega), lammutas vana aeda, koos abitööjõuga alustasid ka uue aia ehitamist, vedasid natuke puid ja liiva koju ning lükkasid kive hunnikusse. Sai vist lühidalt kõik. Aa, lisaks kaotas ämma-äia notsu oma elu, nii et seal sai ka paar päeva oldud. Lisaks käisime meie Karliga basseinis sulistamas ja Marleenil külas ning lasteaias käisin mitmel koosolekul ja oma elu esimesel emadepäeva kontserdil. Ilmad olid kohati kevadiselt soojad, nii et lihtsalt õues peesitada oli ka väga mõnus. Nagu ka lihtsalt Sannuga koos olla. Karlil oli lasteaias nii palju üritusi ja tegemisi, et ta ei saanudki eriti kodus olla.

Nüüd siis olen tagasi tööl ja väga suurt kuhja ei ootagi ei ees. Ahjaa, kägu hakkas sel aastal väga raagus metsas kukkuma, nii et vanarahva ütluse järgi tuleb suur nälja-aasta. Mina olen siiani ainulut herned maha pannud (tegelt küll Karl pani), eks paistab, mis sügisel üles võtta saab.

Laupäeval siis Sõrves kohtume! Karli juba ootab ja muudkui küsib, et kes ikka tulevad.

Rist ja viletsus

Peale ühte järjekordset magamata ööd hakkasin mõtlema, et nende lastega on ikka alatasa üks häda. Peale sündi kohe gaasivalud, siis hammaste tulek mitmeks aastaks. Siis jooksvalt nohud, köhad, palavikud, kõrvapõletikud, tuulerõuged, hambavalud, viirused, kõhuvalud jne jne. Eriti sügisest-kevadeni tundub, et muud ei olegi, kui üks haigus teise otsa. Algul üks laps, siis teine, ikka korraga ja kordamööda. Just siis, kui tundub, et oh, selleks korraks on mõlemad terved, tuleb jälle midagi. Oktoobrist alates on Sannul olnud nohu, kolmepäevapalavik (palavik 38-39), nohu, tuulerõuged (palavik 38), nohu, jälle nohu ja praegu vist mingi kõhuviirus (oksendas ja palavik kuni 39 jälle). Karli vaevab köha jällegi rohkem, tuulerõuged põdes kiiresti ja u 10 täpiga, kõhuviirus oksendama ei ajanud, aga palavik oli. Lapse haigus on üks kõige õudsamaid asju ema jaoks. Ma näen, kuidas mu väikseke kannatab, aga ei saa teda kuidagi aidata ega valu endale võtta. Tuhat korda oleks ise enne haige, kui et mu lapsed kannatama peaks. Hoian lihtsalt seda väikest palavikust hõõguvat radiaatorit oma süles ja püüan talle mõttes oma tervist anda. Mõtlen ka õudusega selle peale, et praegu on issi kodune ja haiged lapsed saavad vabalt kodus olla, aga mis siis saab, kui mõlemad lapsed lasteaias ja vanemad tööl? Kes neid siniseid lehti saab nii tihti võtta? Ma ausalt öeldes saan tööandjast päris aru, kui ta eelistaks töölisena lastetut või vähemalt suuremate lastega naist või siis hoopiski isa. Tegelikult vist lasteaia lapsed ongi rohkem haiged, kui kodused, sest selsamal põhjusel, et haiguslehti ei saa nii tihti võtta, on lasteaias ikka mõni nohuse ninaga või köhaga ning tihtipeale on lapsed enne teisi nakatanud, kui neil endil mõni viirushaigus välja lööb ja nad koju jäävad.

Nii et oh ja ah. Ei jõua kuidagi sooja ära oodata, et vähemalt mõneks ajaks lapsed tervemad oleksid, hirmus ära on tüüdanud.

Kuidas südant pesta

Autoga sõites mängib meil alati Tätte plaat, "Olemine" vist, raadiot ei luba Karl mängima panna. Ja kuna Tätte meil alati laulab, siis on vist kõik selle plaadi laulusõnad peas. Eriti naljakas on, kuidas ta valjusti laulab, et "mul taskus kroon ja mõnu öör, las pidu kesta kogu öö." Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tänahommikusest vestlusest sarjast lapse suu ei valeta.

Eellugu on selline, et juba üks päev varem sõites mängis see laul, kus sõnad on nii: "pesin oma südant". Karl küsib, et mis see süda on. Seletan, et see on inimestel rinna sees. Täna hommikul lasteaeda sõites tuli jälle see laul. Karl küsib: "Aga kuidas seda südant pesta saab, kui see siin sees on?" (näitab käega rinnale). Mis ma oskan kosta? Üritan siis seletada, et ega seda südant ikka päriselt pesta ju ei saa, nagu käsi vee all. Aga Karl arvab, et see peaks käima nii: "Võtad taskulambi ja näitad suhu, et kus see süda täpselt on. Ja siis paned käe suust sisse ja pesed südame puhtaks." No aga kuidas siis veel?!:)

Lund on täis kõik suu ja silm

No sel talvel need lumeveskid ikka jahvatavad täiega. Lumiseid ekstreemseid teeolusid olen saanud sel talvel rohkem, kui kogu oma autojuhistaaži ajal kokku. Igasugu lumelükkajatest on küll päris kahju, endalgi on üsna kõrini kaevamisest, neil on ilmselt sõna otseses mõttes kopp ees(mõnel küll vist ka taga). Aga lund muudkui sajab ja sajab.

Eelmisel nädalal tegin tööjuures ka esimesed kirjad valmis, milles ütlesin, et selline KSH ja planeering ei kõlba mitte kuhugi, tehke uuesti. Kusjuures oma saba liputamiseks pean ütlema, et mõlema kirja eest sain nii kohaliku kui regiooni ülemuse käest kiita:) Nujah, algaja õnn! Ise pean küll tunnistama, et sõnaseadmisoskus on pisut rooste läinud. Ahjaa, regiooni juhatajat õnnestus oma silmaga ka näha ja lausa kätt suruda.

Kodusel rindel ründasid lapsi jällegi nohupisikud, Karl järjekordselt alustas ja Sander kohe (hullemini) järgi. Nii et issi sai 2,5 päeva kahe lapsega kodus olla. Karl oli hommikuti üsna õnnetu olnud, kui nägi, et emme polnud teda üles ajanud ja lasteaeda viinud. Tegelt ühel hommikul oli lihtsalt nii külm, et ma ei tahtnud isegi välja minna, mis siis nohust paranevast lapsest rääkida (temp oli alla -20 kraadi natuke). Järgmisel hommikul pidi peaaegu minemata jääma, sest lund oli nii palju sadanud ja tuisanud ka. Aga ikka õnnestus! Kuigi kojusaamisega oli isegi suurem tegu, külavaheteed polnud lükatud ja mu hommikused jäljedki olid kinni tuisanud.