Varesele valu

Karl on meil selline üsna alalhoidlik poisi kohta. Ei kipu liialt ronima, turnima, hüppama, jooksma, poris mängima. Ja seetõttu pole meil ka suuremaid traumasid juhtunud (ptüi-ptüi-ptüi). Aga see nädalavahetus oli ta üsna õnnetu. Laupäeval õnnestus tal oma autoga niimoodi kihutada toas, et see lendas uperkuuti ja Karl sai lõhkise moka. Väga hullusti ei olnud, aga huulest ikka verd tuli ja ninast ka natuke. Siis ta oli tükk aega õnnetu ja pikutas voodis. Samal õhtul kukkus ta saunas kuidagi tagumiku peale, nii et see võis ka päris valus olla. Ja tagatipuks pühapäeval lõikas ta endale näppu. See muidugi osaliselt emme süü, kuna lubasin tal rabarbareid lõigata. Alguses tuli väga hästi välja, aga siis hakkas vist kiirustama ja lõikaski natuke sõrme. Järsku ütles, et ta ei taha enam lõigata, siis tuligi välja, et näpp oli kergelt verine. Sel korral lubas issil isegi vabatahtlikult plaastri peale panna, muidu talle see üldse ei meeldi. Lootis vist, et siis ei ole valus enam. Peale seda oli ka tükk aega täitsa soss. Ja nuga vist niipea kätte ei võta:)

Kui Sannu kusagilt haiget saab, siis tuleb nuttes emme või issi juurde. Küsime, et kas sa said haiget, noogutab pead. Küsimuse peale, et kust ta haiget sai, näitab ta alati pea peale, kuigi haiget sai hoopis nt jalg või sõrm, ikka peab pea peale puhuma:) Ja siis Karl ikka lohutab laulusalmiga, et varesele valu, harakale haigus, meie Sannu saab terveks! Ning et pulmadeks saab terveks:)

Lõpetuseks kaks pilti sellest, kuidas väikesed abilised meil kartuleid maha aitasid panna: