Meie pere pesapuu

2. veebruar 2010

Lund on täis kõik suu ja silm

No sel talvel need lumeveskid ikka jahvatavad täiega. Lumiseid ekstreemseid teeolusid olen saanud sel talvel rohkem, kui kogu oma autojuhistaaži ajal kokku. Igasugu lumelükkajatest on küll päris kahju, endalgi on üsna kõrini kaevamisest, neil on ilmselt sõna otseses mõttes kopp ees(mõnel küll vist ka taga). Aga lund muudkui sajab ja sajab.
Eelmisel nädalal tegin tööjuures ka esimesed kirjad valmis, milles ütlesin, et selline KSH ja planeering ei kõlba mitte kuhugi, tehke uuesti. Kusjuures oma saba liputamiseks pean ütlema, et mõlema kirja eest sain nii kohaliku kui regiooni ülemuse käest kiita:) Nujah, algaja õnn! Ise pean küll tunnistama, et sõnaseadmisoskus on pisut rooste läinud. Ahjaa, regiooni juhatajat õnnestus oma silmaga ka näha ja lausa kätt suruda.
Kodusel rindel ründasid lapsi jällegi nohupisikud, Karl järjekordselt alustas ja Sander kohe (hullemini) järgi. Nii et issi sai 2,5 päeva kahe lapsega kodus olla. Karl oli hommikuti üsna õnnetu olnud, kui nägi, et emme polnud teda üles ajanud ja lasteaeda viinud. Tegelt ühel hommikul oli lihtsalt nii külm, et ma ei tahtnud isegi välja minna, mis siis nohust paranevast lapsest rääkida (temp oli alla -20 kraadi natuke). Järgmisel hommikul pidi peaaegu minemata jääma, sest lund oli nii palju sadanud ja tuisanud ka. Aga ikka õnnestus! Kuigi kojusaamisega oli isegi suurem tegu, külavaheteed polnud lükatud ja mu hommikused jäljedki olid kinni tuisanud.

Kommentaare ei ole: