Teiste blogisid veel jõuab sirvida, aga ise kirjutamiseks aega napib. Kirjutamiseks on kahte kätt ju ka vaja. Aga mis siis vahepeal toimunud on.
Sandril oli vahepeal ikka totaalne mittemagamine. Alguses oli ta üleval öösel kella 1-ni. "Ok, oli küll raske, aga mis siis ikka kannatame ära." Siis sujuvalt kella 3-ni. "Issand jumal, magada tahaks." Siis mingi aeg juba kella 5-ni. "Ei jaksa enam." Ja lõpuks paaril ööl läks magama alles kell 7 (õigemini siis hommikul juba). "No hullemaks enam ikka minna ei saa." Ühel öösel me praktiliselt ei saanudki magama. Ja siis mõne päeva pärast ta järsku magas jälle. Õigemini esialgu harjutas tasa ja targu. Magas pool tundi, sõi ja kussutasin pool tundi. Ja nii kogu öö. Aga nüüd (sülitan 3 korda üle õla) ta ainult sööb ja magab õnneks. Nii et tõesti, läks mööda lõpuks. Toas päeval ta endiselt magamisega ei hiilga, kõige rohkem 50 minutit, enamasti vähem ja õhtupoole on raskem magama saada. Õues õnneks magab u 3 tundi.
Järgmisel nädalal saab Sander juba 3-kuuseks. Ja täitsa inimese moodi juba. Jutustab ja jälgib maailma ja mänguasju. Eriti meeldib venna.


Karl on jällegi väga jutukaks läinud. Tuleb juba täitsa lauseid: "Meie täisime ujumas", "Meie tuleme vasti toju". Ja jutt on loogiliseks läinud: "Sannu pisi-pisi alles. Sannu tasvab suueks, siis jooseme ja männime palli ja naamatut loema." "Oosi ei männi pilli, ei ossa ja täsi ei ole." Ja uued sõnad tulevad iseenesest, järsku ütleb, et emme täis toplis pesu toomas (pesunöör on koplis). Ja vannub juba, poisiväänik: "Tulat!":)


Täna hommikul mõtlesin, et kuigi mu päevad on üsna ühesugused ja kohati tüütudki ning aega on koguaeg vähe, st aega enda jaoks, olen ma tegelikult õnnelik inimene, et ma saan niimoodi kodus olla. Kui teised täiskasvanud peavad tööl käima ja sellepärast stressama, siis mul on siin ikka väga hea ja rahulik sellega võrreldes. Päevad kulgevad omasoodu rahulikult, keegi ei nõua midagi tähtajaks või ei tule suht ebameeldivaid tööülesandeid täita. Lisaks on mu ümber väga meeldivad inimesed, meeldiv keskkond ja päevas saan paar tundi värsket õhku hingata alati. Töö ei tulegi enam meelde, ainult Laisik hoiab mind asjadega kursis sealt muutuste tuules omasoodu triivivalt laevalt.

Päikesepoiss

Vahel on ikka hea tuju ka:

Sandri ja Karli emme

Sander on meiega olnud juba tervelt 2 kuud. Kuid samuti, nagu ei kujutanud peale Karli sündi enam ette aega ilma Karlita, tundub nüüd, et Sander on meiega kogu aeg olnud.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on lihtsam. Vastus oleks, et oleks küll lihtsam, kui seda esimest ei oleks:). Lihtsam on selles mõttes, et ma tean, kuidas nii pisikese titaga toimetada ja oskan erinevaid olukordi ette näha. Raskem on muidugi selles mõttes, et nüüd tahavad kaks last mu tähelepanu, aega ja käsi. Tihtipeale ikka korraga. Nii et kui Karli beebieas oleks piisanud ühest lisakäest, siis nüüd kuluks vähemalt üks paar veel lisaks. Eks sa katsu korraga Karli potile aidata ja Sandrile süüa anda. Emb-kumb peab paratamatult ootama oma murega. Teistest tegemistest ma ei räägigi. Peas käib kogu aeg suur ajuderagin, et aega õieti planeerida: nii, nüüd kohe Sander ärkab, tahab süüa, siis peaks õue minema (3 inimese korraga riidesse saamine on paras võimlemine:)), nüüd peaks hakkama tuppa minema, et jõuaks süüa ja Karl õigel ajal magama jne jne. Õnneks teeb ämm õhtuti perele süüa. Kahjuks Sander on isegi veel unetum kui Karl omal ajal, nii tuleb mitmed ta uinakuajad teda süles hoida (internetis surfamisega saab ka õnneks ühe käega hakkama, kuigi trükkida on hirmus tüütu). Öödest ma ei hakka parem rääkimagi, muidu võtab teil igasuguse titeisu ära:) (ütleme lihtsalt, et Sandri ööd enne kella 3 enamasti ei alga). Kõik see kokku tähendab, et enda jaoks ei ole ühtegi vaba momenti praegu. Isegi WC-s käib Karl mul kaasas:) Aga küll see aeg möödub ja varsti on mõlemad juba suured mehed. Aga tegelikult on 2 lapsega kergem, kui ma kartsin, sest Karl on lihtsalt palju tublim ja asjalikum, kui ma arvasin.

Kuna emme teeb alati pilti, siis endast ja lastest mul pilti polegi panna. See on tehtud Mustjala vallas korraldatud Lusikapäeval:

Ühel päeval kohtusid Mees ja Naine. Neile meeldis koos olla ja mõne aja pärast taipasid nad, et ei saa ilma teineteiseta elada. Et nad armastavad teineteist üle kõige maailmas. Mõne aja pärast leidsid nad, et kahekesi ikkagi pole õige ja keegi pisike võiks veel nendega olla. Nii sündiski pisipoeg. Ning Mees ja Naine avastasid, et peale teineteise armastavad nad ka seda pisikest üle kõige ning nad arvasid, et rohkem pole võimalik kedagi armastada. Paari aasta möödudes tuli nende juurde veel üks pisipoiss, vennale mängukaaslane. Ning ka talle jätkus ikkagi palju armastust, kuigi enne tundus, et kedagi rohkem armastada pole võimalik.

Väike venna Sander

Sandri suurtest saavutustest pole veel eriti rääkida, aga esimene kuu on märkamatult juba mööda läinud, nii et üht-teist võiks kirja panna.

Mu ainus soov oli, et Sander ometi rohkem ja paremini magaks, kui Karl. Paaril esimesel nädalal nii tunduski olevat, Sander ainult sõi ja magas, vahel öösel siiski oli üleval ka. 3-nädalaseks saades aga õnn pöördus. Sander enam päeval ei maganud. Kussutan kenasti magama, panen voodisse, aga paari minuti pärast ärkab nuttes ülesse ja nii mitu korda järjest. Vankris õnneks magab hästi. Nii ei jäänudki mul ühel päeval muud üle, kui oma rõngaslina üles otsida, et saaks midagi muud teha, kui Sandrit kussutada. Linas kõveras magas päris hästi. Loodetavasti see mittemagamine möödub ikkagi.

Muidu talle meeldib vannis väga, lamab seal rahulikult ja vaatab. Paljalt meeldib ka olla. Naeratab, eriti vennale. Karli Oosit meeldib vaadata. Ja muidu ka uudistab maailma. Tal on samasugune kõiketeadja pilk, kui Karlil.

Suur venna Karl

Karl on mind heas mõttes üllatanud seoses suureks vennaks saamisega. Ja ta on niii suureks järsku saanud. Kui Karl issiga sünnitusmajja meile järele tuli, siis ma ei tundnud oma senist pisipoja äragi, temast oli 2 päevaga suur poiss saanud. Ta ise ütleb nüüd ka lõpuks enda kohta poiss, mitte enam tita, sest Sander on ikkagi õigusega Tita.

Karl tahab ikka Titat sülle võtta ja pai ja kalli teha. Ja muretseb, kas Sander nutab või tissi äkki ei taha. Suur venna aitab Sannu mässut vahetada, naba ja silmi puhastada, samuti vannis pesta. Ma küll ei tea, kas Karl ise seda kunagi tulevikus mäletada tahab, aga Karl annab nüüd oma mänguloomadele ka tissi:) Nii kui emme Sandrit söötma hakkab, otsib ta ka oma Oosi või Mõmmi välja, kisub pluusi üles ja hakkab tissi andma. Ühel õhtul ta isegi pakkus Sandrile oma tissi, aga Sander ei tahtnud millegipärast:) Üldse on ta oma mänguloomade suhtes väga emalikuks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel võtab Oosi sülle öeldes, et "Oosi nutab," ja siis kussutab teda süles nagu emme Sandrit. Siis paneb Oosi voodisse: "Oosi jäi tuttu." Ja paneb Oosit või nukku pissile. Mänguahvil puhastas Karl ka naba ja silmi. Ja kui Sandri vankriga õue viin, tuleb alati Oosi või Poisi Tita ka kaasa võtta:

Karl teab, et Sander on praegu pisi-pisi ja sööbb ainult emme tissi piima. Kuid kui ta palju sööb, siis kasvab suureks ja hakkavad koos palli mängima ja jooksma.

Õnneks ma senini ei ole täheldanud, et ta oleks armukade Sandri peale. Ma ise oleks küll üsna tüdinenud ja pahane juba, kui mulle kogu aeg öeldakse, et "Oota! Emme ei saa praegu!". Õnneks on Karl üsna iseseisev ka juba. Kuigi eks seda jonni tuleb ka ikka vahel ja siis on kohe kiiresti hädavajalik emme oppa saada. Ja omapead olles suudab ta majas paraja korralageduse tekitada: kõik potid-pannid-kausid otsitakse kappidest välja ("Poiss teeb erneputru"), mänguasjadest ma ei räägigi. Sõrves pääses ta ise külmkappi revideerima, nii et sai ise vajadusel mahla-piima ja muud vajalikku kätte. Ja saab ka ise potile. Sõrves magasime me eraldi tubades, nii et hommikul ronis ta ise voodist välja ja käis potil, enne kui emme juurde tuli.

Karl on suur raamatute ja laulude fänn. Muudkui "Emme, noe seda!" ja "Emme, laula Onu Muti!". Ja ühte laulu või raamatut võib talle mitmed ja mitmed korrad järjest laulda ja lugeda. Kusjuures paljud jutud on tal päris peas juba, ise ütleb pooled sõnad ära. Ning magama ei saa kuidagi minna ilma Jätu ("Jänesepoeg, kes luuletas", aga sealt ka kindlate piltidega leheküljed)raamatut lugemata. Ise ta laulab ka, omi laule. Kuid kõige rohkem on ta vist kiikumise fänn ("Poiss tiitu!") . Seal võiks kõikuda vist tunde, kui keegi hoogu ainult viitsiks teha.

Juttu on päris palju, aga kohati on isegi minul tõlki vaja:) Endiselt puuduvad V, K, R ja kohati L häälikud, K on ta asendanud T-ga, nii et päris õigeid korralikke sõnu on vähevõitu ikka, enamasti omad sõnad ja väljendid. Huvitavaid ütlusi on tal ka: mahlahäda ja süüahäda. Nibin-nabin. Minu isa kohta ütleb onu Jaaisa (onu Vanaisa) ja onu kohta Onu Jujuu (ilmselt tuleneb mu venna lemmikväljendist You-you).

Saage tuttavaks

Saage tuttavaks - Sander Kallas. Sündinud 14. oktoobri hommikul kell 7.50. Kaalus 3320 g ja oli 51 cm pikk. Ausalt öeldes poleks uskunud, et ta nii vara otsustab tulla, 2 nädalat enne tähtaega.

14. oktoobri öösel kella kolmveerand 5 ajal ärkasin üles. Nagu tavaliselt, mõtlesin. Käisin pissil ja läksin uuesti voodisse und ootama. Siis aga tundsin kõhus valu, mida enne pole tundnud. Ei osanud neid algul millekski pidada. Aga mõne aja pärast oli valu nii tugev, et voodis oli ebamugav olla. Kui teist korda juba pissile pidin minema ja valud aina tugevamaks läksid, siis hakkasin mõtlema, et äkki midagi toimub. Tagasi tuppa tulles hakkasin kella jälgima, et kas valud on regulaarsed. Samas mõtlesin, et 14. oktoober on päris hea kuupäev sündimiseks ja mis ma veel haiglakotti pean panema. Valud olid iga 4 minuti järgi ja läksid aina tugevamaks. Kella 6 ajal otsustasin issi üles ajada, et me vist peame sünnitama minema. "Kas sa oled kindel?" küsis tema vastu. Ei olnud kindel, aga mõtlesin, et linna jõudes on selge, kas võime tagasi tulla või ikkagi hakkame sünnitama. Nii siis pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime linna poole sõitma. Sünnitusmajas tuvastas ämmaemand, et avatus on juba 5 cm, nii et enam polnud pääsu kuhugi. Anti haiglariided selga ja juhatati palatisse. Edasine käis üsna kiiresti. Peale KTG alt pääsemist hakkasid valud juba üksteise järgi käima, nii et oli sünnitustuppa minek. Jõudsin veel mõelda, et kaua ma selliseid valusid enam ei kannata, kui juba lubatigi pressida. Ja teise pressiga ta juba tuligi, tegi kohe valju kisa ja pissis ämmaemandale tervituseks.

Kolmandal päeval lubati meid koju. Õigemini küll läksime Sõrve minu ema juurde, kuna meie tuba polnud kaugelti veel valmis. Pole ta veel praegugi valmis, aga igatsus issi järgi oli suur, nii me koju tagasi tulimegi.

Ja nüüd me siis harjume. Olema 2 lapse ema, tegema paljusid asju ühe käega ja olema mõlema jaoks korraga olemas. Harjuma magamata öödega, sest Sander kahjuks magab päeval paremini kui öösel. Karl harjub olema suur venna, kes pidevalt peab kuulma, et oota, emme ei saa praegu. Aga Karl on väga tubli olnud ja hoolitseb nii oma venna eest, kui ka mitmete mänguloomade eest - annab neile tissi, puhastab naba ja silmi, peseb peput, määrib kreemi jne.

Helesinine unistus

Eks iga inimene unistab aeg-ajalt millestki. Niisamuti mina, kuigi vahel tundub mulle, et ma võiksin vähem ette mõelda ja unistada ning rohkem tänases päevas elada, oleks endal vähem pettumusi. Aga samas unistused ju viivad edasi. Minul on üks unistus nii umbes aastakene juba peas elanud, mõtlesin, et panen selle siia ka kirja, et ta ikka silma ees oleks ja teaksin, mille poole püüelda.

Kui me natuke üle aasta tagasi Saaremaale kolisime, siis asusime "ajutiselt" elama ämma-äia poole (aeg-ajalt küll käisime ka minu ema juures). Kuna nii ruttu poleks korterit niikuinii leidnud ja laenu poleks ka töökoha vahetuse tõttu ilmselt antud, siis nagu muud võimalust polnudki. Teadagi pole aga midagi püsivamat kui ajutiselt ja nii me oleme ikka siin. Olen ikka kinnisvara kuulutusi sirvinud ja aeg-ajalt on teema üles kerkinud ikka ja jälle. Näiteks kevadel, enne kui tööle läksin ja uus ilmakodanik endast teada polnud andnud, siis oli kindel plaan sügisel linna kolida, kuna Karl pidi lasteaeda minema ja mina oleks vast ka selleks ajaks töö leidnud. Nüüd oleme Karliga mõlemad kodused ja otsest vajadust linnas elada pole, nii on mõte jälle tahaplaanile vajunud. Aga unistus OMA kodust püsib, ükskõik kui head suhted ka teise põlvkonnaga poleks, ikka tahaks ju omaette. Oma tavad, oma reeglid, oma elu, oma mõtted, oma tegemised. Aga praegusel hetkel ei jää mul muud üle, kui unistada. Unistan sellest, kui mul ükskord on OMA kodu, siis kuidas ma esimesel võimalusel saadan mehed maale (nüüd on see 3 mehe puhul muidugi natuke raskem) ja terve nädalavahetuse teen ainult seda, mida just ise tahan. Magan kaua, joon voodis kohvi ja söön võileibu, vaatan telekat, loen raamatut, käin linnapeal šoppamas või kohvikus, teen midagi head süüa endale, kindlasti teen näputööd, sätin kodu ja selleks ajaks, kui mehed tagasi tulevad, küpsetan neile mõne hea koogi ja üks hästi väljapuhanud emme saab neid vastu võtta. Ühesõnaga teen kõike seda, mida võib-olla teised teevad iga päev, aga minu jaoks oleks tõeline luksus. Kes teab, millal ükskord see unistus oma kodust ja oma elust täitub, aga unistamine pole keelatud ja selle eest ei pea õnneks midagi maksma.

Maa tuleb täita lastega

Tavaliselt ärkan ma enne Karli, vahel harva äratab tema mind. Aga voodist välja ei raatsi ma nnast vedada, kui just kange pissihäda välja ei aja. Nii ma siis lebotan, mõtlen omi mõtteid ja vaatan magavat Karli. Ega asjata ei öelda, et kõige parem laps on magav laps:) Karl on magades nii ingellikult rahuliku näoga, nagu poleks tal ühtegi muret, pole kunagi olnudki ja ei tule ka. Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ma olen ikka üks väga-väga õnnelik inimene, et mind on sellise armsa lapsega õnnistatud. Ja varsti on neid rõõmuallikaid lausa kaks! Ega muidugi kõik hetked ei ole nii head ja kui Karl ikka jonnib, siis ta jonnib ikka korralikult ja võib närvi päris mustaks ajada, aga teinekord teeb ta nii vahvaid asju või ütleb jälle uue sõna või on midagi nutikat jälle tähele pannud ja ära õppinud, et kõik halvad asjad ununevad. Ükski teine inimene ei armasta sind ikkagi nii siiralt ja jäägitult, kui oma laps. Kui ta ikka käed kaela ümber paneb ja "Musi!" tahab või öösel sind kaissu võtab või oma pea sinu oma vastu sätib ja ütleb, et "Tita nunnu!", siis ei saa ju tema peale pahane olla kaua.

Kadri Adamson vist kunagi ühes intervjuus vastas sellisele tüüpilisele küsimusele, et mis tunne on olla lapsevanem, umbes nii: "Neile, kellel lapsi pole, võib mitu tundi rääkida, kui armsad ja vahvad lapsed on, aga nad ei saa sellest ikka enne aru, kui ise lapse saavad. Ja nendele, kellel on lapsed, polegi mõtet seda rääkida, nad teavad isegi." Täiesti õige, aga ma räägin teile ikkagi:)

Maa täitmisest muidugi veel juttu olla ei saa, meie oleme alles taastootmise režiimil. Kaks last oli meil kindlasti plaanis, aga välistada ei saa, et kunagi ka kolmandat pesamunaks tahame. Siis kindlasti tüdrukut!:)

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Kõigepealt sulgeme sünnipäeva ennustusvõistluse, pakkumisi laekus tervelt 3: tv arvas, et uus ilmakodanik kavatseb sündida 25. oktoobril, Maailmaparandaja, et 31. oktoobril ja Unistaja, et 5. novembril. Kindlasti tuleb sellele auhind ka, kes õige kuupäeva pakkus. Ma ise arvan millegipärast, et oktoobris ta ei sünni. Kui ma Karli tulemise järgi arvutasin, siis võib isegi 12. novembrini minna. Aga eks see paistab, mis titt ise sellest arvab...

Kuna me siiski mõnevõrra rohkem tüdrukut arvasime tulevat ja kaks ilusat poisinime sai juba esimene kord "ära raisatud", siis nüüd ei ole uuele ilmakodanikule nime mõeldud. Või õigemini on, aga ükski ei ole õige tundunud, nagu Karl algusest peale. Maailmaparandaja sünnipäeval sai küll hulk nimesid juba välja praagitud:), aga siinkohal kuulutan avatuks nimede pakkumise, mis jääb avatuks tite sünnini. Võib-olla ta sünnib nö silt varba küljes, et teda nähes teame kohe, mis ta nimi on, aga võib-olla kuluvad kõik pakkumised ära.