Hommik algas jälle antibiootikumi tilgutiga, teine tilguti võeti ära. Ja võeti uus vereproov. Jälle KTG. Arst vaatas, et ma olen vist natuke liiga nutune ja kutsus meie juurde raseduskriisi nõustaja. Ma mõtlesin, et ta ise rohkem nagu räägib, et katsub lohutada või nii, aga ega ta eriti ise rääkinud ning pigem küsis ikka, et mida ma tunnen. See oli muidugi hea küsimus. Isegi ei teadnud. Lootust, hirmu, lootusetust, igatsust, teadmatust. Teadmatus ilmselt nendest kõige hullem, kuna keegi ju tea, kaua selline olukord kestab ning milline on lõpptulemus.
Hommikul teatas abikaasa, et ema istus bussi ja asus pealinna poole teele. Ta jõudis pealelõunal. Ja hiljem jõudis ka Jupijumal koos mu kauaoodatud hambaharja- ja pastaga ning ajakirjadega. Palatis oli küll ajakirju, aga Pere ja Kodusid olin ma kodus lugenud ning ajakirjast Mood nagu polnudki midagi lugeda. Koridorist leidsin Psühholoogia sinule, see oli natuke huvitavam. Üldiselt oli väga igav niimoodi pikutada, kuid lugemine viis vähemalt natukenegi mõtted mujale, muidu kippusid ikka mõtted liiga ühe asja ümber keerlevat.
Õhtul veel KTG ja endiselt antibiootikumi tilguti 3 korda päevas. Seekord oli KTG tegija natuke kogenum ämmaemand vist, leidis esimese korraga mõlemad südametoonid ja need püsisid kog vajaliku aja ekraanil. Üldiselt oli päev positiivne ja õhtul ohkasin kergendatult, et jälle üks väga oluline päev sai üle elatud, see andis lootust, et neid tuleb veel.
Ahjaa, mõni sõna toidust ka. Peale jõululaupäeva söömist oli päris hea haigla supidieedile sattuda:) Senini oli mõlemal päeval lõunaks supp, ühel õhtul tatrapuder kastmega ja teisel makaronid kastmega. Mina toidu osas väga valiv ei ole ja püüdsin ikka kõik ära süüa, aga palatikaaslane jäi küll suht näljaseks, kuna toit ei maitsenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar