Meie pere pesapuu

26. detsember 2013

Tiku ja Taku seiklused pealinnas - 25.-26.12.2013

25. detsembri õhtul istusime abikaasa ja tema õega ämma-äia juures köögis ja mängisime sõnamängu, kui järsku tundsin, et midagi voolab. Kiire käik WC-sse andis tõestust, et tõepoolest voolas ja voolab edasi. Kahtlustasin lootevett ja teatasin toas, et vaja kiiresti haiglasse minna. Kuna abikaasa oli jõudnud mängu kõrvale rummikoksiga alustada, siis tuli üles ajada abikaasa õemees, haarasin kaasa käekoti, rätiku istumise alla ja läksime. Kuna vett voolas endiselt, ei hakanud pükste ega sokkidega vaeva nägema ja kuna ma siis veel roosalt uskusin, et äkki ikka ei ole lootevesi, siis isegi hambaharja ei märganud kaasa võtta.
Nii saabusin siis u 23 ajal kohalikku haiglasse, kus ämmaemand tuvastas, et tõepoolest lootevesi ja emakakael on pehme ja avatust 1 cm. Ja siis tuli arst (õnneks oli oma arst osakonnas) ja teatas, et tellib helikopteri! Vat siis tuli paanika! Mulle tehti süst, mis pidi titade kopse ette valmistama ja tilgutiga ravimit, mis pidi emaka kokkutõmbeid ära hoidma. Ja siis jäime ootama. Sest kui kopter tellitud, siis läks aega mööda, kuni teatati, millal see üldse välja sõidab. Startis kell üks ja pidi maanduma 1.57. Oi see oli pikk ootamise aeg! Mul oli mitu teki peal, aga ikka oli külm ja imelikul kombel vaatamata hinges valitsevale hirmule ja teadmatusele suutsime säilitada vähemalt näiliselt rahulikkuse. Lõpuks hakkas kopteri maandumise aeg kätte jõudma. Kui siis arstid avastasid, et olen püksata ja paljaste varvastega, siis otsiti mulle uhked võrkaluspüksid, haigla püksid ja sokid. Ega päris palja tagumikuga sobi ju pealinna minna:)
Topiti mind siis riidesse, aidati kanderaamile ja lükati kiirabiautosse, vahepeal sadas vihma näkku. Seal ootasime veel, kuni kopteri häält oli kuulda, siis sõitsime natuke ja ootasime kopteri maandumist. Lõpuks ta tuli. Mulle pandi kõrvaklapid pähe, veeretati välja, ikka sadas vihma, tõsteti ühel kanderaamilt teisele ja veeretati kopterisse. Kopteris oli 3 meditsiinitöötajat, 2 pilooti ja veel üks mees. Seal kleebiti südame andurid külge ja näpu otsa pandi ka andur ning käe ümber vererõhu mõõtja. Tükk aega sebisid mu ümber, enne kui kopter uuesti tööle pandi ja sõiduks läks. Alguses oli natuke linnatulesid isegi näha, aga varsti oli ainult esiklaasilt vihmapilvi näha. Ajataju kadus täiesti ära, lõpuks hakkasin vererõhu mõõtmiste vahesid lugema, et midagigi teha oleks:) Vahepeal hakkas mul hirmus palav, ilmselt see avaldus ka näitudes, sest üks arst hakkas mind järsku riietest vabastama. Natuke hakkas parem. Lõpuks paistsid kusagilt jälle linnatuled ja kopter maandus lennuväljale. Seal veeretati välja ja tõsteti jälle teisele kanderaamile, ka Tallinnas sadas vihma. Üks arstidest tuli kopterist minuga kiirabiautosse kaasa. Ilmselt oli seal ka laste kiirabi valmis, sest üks küsis teiselt, et kas laste oma võib ära minna, mille peale vastati et jah, seda pole vaja. Ja siis viis sõit haigla poole, ITK-sse, ilmselt oli liiklus rahulik, sest sireeni tööle ei pandud. Haiglasse jõudes oli kell u 3.30. Tuli valvearsti, küsis igasugu küsimusi. Siis tehti ultraheli, mis näitas, et ühel tital on väga vähe lootevedelikku ja teisel natuke rohkem, aga titad tunnevad end hästi, mõlemad olid peaseisus. Emakakael olevat lühenenud, aga veel ei ole väga ohtlik. Arsti ütles, et mulle antakse antibiootikumi, kuna lootevesi on puhkenud, steriilne keskkond hävinud ja tekib põletiku oht. Ja et kuna on väga vara, siis nad püüavad teha, mis saavad, et rasedust säilitada. Eriti kuna kaksikud on tihtipeale väiksemad. Peale ultraheli küsis ta veel hulga küsimusi, minul hakkas aga väsimus lõpuks võimust võtma. Mantli viis tädi ära mingi aeg ja võttis allkirja. Lõpuks sõidutati mind sünnituseelsesse osakonda. Seal võeti vereproov ja pissiproov, pandi haiglariided selga ja uuesti tilguti. Ja siis KTG, titades südametöö oli hea. Lõpuks sain palatisse, kui pea padjale sain, näitas kell 5 hommikul.
Äratus oli kell 7, et teise tilgutiga antibiootikume saada. Hommikusöök jäi söömata, sest isu ei olnud, kuigi mul öösel oli kõht hirmus tühi mingi aeg.
Hommikul tehti ka uus KTG. Aga ämmaemand võimles, et mõlema südametoonid korraga ekraanile saada, ikka kippus üks või teine eest ujuma:)
Mingi aeg tuli arst. Ja siis selgus suht karm tõde. Et kuna lootevesi on läinud, siis varem või hiljem tekib põletik, mis omakorda kutsub esile sünnituse. Muidugi mida päev edasi, seda parem, aga kästi võtta päev korraga. Veres olid põletikunäitajad tõusnud. Kuna titade kopse ettevalmistava süsti mõju pidi olema suurim 24 tunni möödudes, siis selle ajani antakse ka emaka kokkutõmmete vastast rohtu, peale seda on põhimõtteliselt looduslik valik. Kästi peamiselt pikutada.
Veidi hiljem käis ka lastearst meid konsulteerimas. Mu palatikaaslasel oli sama mure, ainult et tal oli rasedust nädal kauem, seega väike eelis. Lastearstilt sain ma lõpuks kuulda seda, millele ma seni veel mõelda polnud julenud õieti. Et kas mu lapsed jäävad üldse ellu. Selgus, et kriitiline piir on napilt ületatud. Lastearsti sõnul 22. rasedusnädalal sündinud lapsed suure tõenäosusega ellu ei jää, aga alates 25. nädalast on Eestis väga suur ellujäämisprotsent, mis suureneb iga nädalaga. Minul oli 26 nädalat täis, seega lootust oli. Ja lohutas mind, et tähtis on rasedusnädal ja kaksikutel on samad võimalused, mis üksikutel Muidugi rääkis lastearst ka sellest, mis meid ees ootab. Et lapsed on ikkagi sügavalt enneaegsed ja neil on eeldatavalt mitmeid probleeme. Et kopsud pole piisavalt arenenud, tehakse neile vajadusel surfaktandi süst, mis aitab kopsudel lahti tulla ja aitadakse neil hingata (masina nimi oli CPAP, ma ei tea, kas kirjapilt on õige, see ainult toetiab kopsude oma tööd). Söödetakse sondi kaudu esialgu doonorpiimaga, hiljem kui endal piim tekib, siis oma piimaga. Kui lapsed hingamisel suurt abi ei vaja ehk saavad hakkama CPAP masinaga, siis jäävad nad siia haiglasse vastsündinute intensiivi, kui vajavad rohkem abi, siis viiakse üle lastehaiglasse.   
Päeval mingi aeg tehti veel üks ultraheli, kuna mulle tundus, et üks laps liigutab vähem. Esimene UH jäi pooleli, kuna arst pidi sünnitustuppa jooksma, mitme tunni pärast alles kutsuti uuesti. UH näitas, et mõlemad on aktiivsed, alumisel kaksikul lootevett praktiliselt polnud enam, ülemisel aga veel küll. Mõõdeti üle ka ja oletatavateks kaaludeks pakuti üle 800 ja üle 900 g. Täpsed kaalud meelde ei jäänud, aga vastasid raseduse suurusele. Vähemalt olid nad elus ja aktiivsed, mis andis natuke südamerahu.
Õhtul jälle KTG. Magama jäin natuke rahulikuma südamega ja kuna eelmine öö oli suht magamata, siis magasin nagu kott.

Kommentaare ei ole: