Meie pere pesapuu

29. detsember 2013

Tiku ja Taku 1. elupäev, 29.12.2013

Kui ma jälle teadvusele tulin, et olnud olukord parem, kõik kohad valutasid. Väljas aknalaual krabistas vihma, ülevalt korruselt oli kuulda sünnitaja ulgumist. Hommikul mingi aeg tõi õde mu asjad, nii sain ka lõpuks telefoni. Ema oli mitu korda helistanud. Saatsin abikaasale sõnumi, et tüdruk ja poiss sündisid, vaeseke oli üldse ju teadmatuses, mis olukord on. Jalad enam ei surisenud, aga kõht valutas endiselt, lisaks liigutamisel andis haav end tunda. Hommikusöök toodi, puder, jogurt ja tee. Kästi vett palju juua. Ja end võimalikult kiiresti püsti ajada. Esialgu voodi kõrgemale panna, et istuda, siis juba ise istuma. Et kui ise istuma saan, siis saan lapsi vaatama minna.
Mingi aeg tuli ema, lilledega. Üritasin end istuma saada, aga see ei õnnestunud kuidagi. Jaksu polnud ja valus oli ka. Nõustusin valuvaigistiga. Ämmaemand küsis seepeale, et tabletti, küünalt või süsti. Süst tundus kõige mõjusam, õde ainult hoiatas, et kas ma ikka tahan, see paneb pea ringi käima, ämmaemand ei maininud midagi. Sain süsti ja tõepoolest pea hakkas ringi käima, õigemini pilt virvendas silme ees. Tukastasin siis korraks. Veidi hiljem proovisin uuesti istuma saada ja seekord juba ka püsti. Õe najal jalutasin paar vaevalist sammu. Mingi aeg tuli arst mind vaatama. Ja kui varem öeldi, et laste juurde saavad vaid vanemad, siis tehti suur erand ja lubati minu ema ka neid vaatama. Hiljem selgus, et ainult tänu sellele, et minu lapsed seal ainsana olid.  
Ootasin kannatamatult, millal ise laste juurde saan. Öösel nagu öeldi, et keegi viib mind ratastooliga, kui küsima hakkasin, ütles ämmaemand umbes, et ajagu ma ennast püsti ja muudkui mingu. Kui ema uurima läks, siis selgus ikka, et ma üksi ei lähe. Siis hakkas ka issi juba Saaremaalt pealinna jõudma ja otsustasin ta ära oodata. Enne laste juurde minekut vabanesin kateetrist lõpuks ning mulle anti selga uus puhas öösärk. Muidugi peab ju esimesel kohtumisel hea välja nägema:) Sain lõpuks ratastooli ja sõit võis alata. Oi ma olin hirmul. Ja seal nad olidki! Kuvöösis imetillukesed olevused juhtmete küljes. Arstid ütlesid, et nad on tublid, aga ikka ei tasu rutata, võtame tundide kaupa. Ega ma läbi nutu suurt aru saanudki, mis nad rääkisid. See esimene pilk oli ikka väga raske. Kuna olin ratastoolis, siis ega ma väga põhjalikult neid näha saanudki.
Lõunasöögiks puljong, jogurt ja banaan, see pidi olema jääkidevaene dieet, kuni kõht tööle hakkab. Mingi aeg oli vaja vetsu minna ja see oli päris hirmus. Igalt poolt valutas ja äärepealt pidin pildi tasku panema. Sain veel ühe valuvaigistava süsti, seekord tehti lahjem:)
Ema läks Saaremaale tagasi ja mind koliti õhtupoole tavapalatisse. Olin neljases toas üksi esialgu. Õhtusöögiks jällegi puljong ja jogurt, isegi banaani ei antud enam.
Õhtul ämmaemand eriti piima ei saanud enam kätte ja ütles, et siis antakse doonorpiima.
    

Kommentaare ei ole: