Asjalik päev

Kuna vahelduseks vihma ei sadanudki, siis olime Karliga väga asjalikud. Kõigepealt sai peenraid rohitud.

Ja üks õige ema ikka teeb enne pilti, kui lapse puhtaks peseb:)

Õhtupoole sai koos ema ja Karliga seenemetsas käidud. Karli esimene kord metsas. Enamuse ajast küll tassisime teda süles, aga käis ka omal jalal, hea pehme kukkumine ka sambla sisse.

Vihmapühad

Eile kallas terve päev läbi vihma alla, et see vesi sealt taevast ka otsa ei saa. Kuidas sa suvitad selliste ilmadega?

Nädalavahetus möödus mul seekord eriti vaikselt - olin üksinda kodus. Ok, tegelikult mitte päris üksinda, kuna mul on ju alati Karl, lisaks veel minu 80-aastane vanaema (kes annab teise lapse mõõdu välja), kass vahelduva eduga (talle ei meeldi õieti kumbki laps) ja lambad. Aga tegelikult üksinda maal on ikka päris igav. Alles linnast tulnuna naudid tõesti iga vaikusehetke ja puhta õhu sõõmu, aga pikapeale ainult sääskedest seltsiks ei piisa. Seega suundusimegi pühapäeval Karli ja kahe vanaemaga Taritusse laulupeole. Seal nägime muuhulgas ka laulvat Laisikut.

Karlile meeldib hirmsasti vaarikaid süüa. Kui me vaarikapõõsast niisama mööda läheme, näiteks posti tooma, siis sirutab käe välja ja pistab kisama. Ta üritab ise ka marju põõsa pealt kätte saada ja oma väikeste näpukestega see isegi õnnestub, kuid alati ei ole need punased, mis näppu jäävad. Tikritega on lihtsam, kuigi need torgivad, on kõik marjad söödavad. Ning kui ema venna sünnipäevatordi jaoks marju oli korjanud ja Karl kogemata koos ämbrikesega üksinda kööki jäi, olid varsti kõik vaarikad otsas, osad kõhu ja näo peal ka, mustsõstrad aga olid välja praagitud ja maha loobitud.

Üks ametlik teadaanne on ka, kes kogemata pole veel kuulnud. Me kolime Saaremaale tagasi ja hiljemalt 1. septembriks oleme me uuesti saarlased. Meid Karliga võib esialgsete plaanide kohaselt Tartus viimaseid kordi veel kohata alates 6. augustist paari nädala jooksul, peale seda võib ainult Saaremaale meile külla tulla.

Saaremaine vaikelu

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!! Eesti Energia poolt pakutav Eestit 90% (või oli koguni 99%?) ulatuses katma pidav Kõu kahjuks Sõrve säärde ei levi, aga Elion aitas hädast välja. Nii et täitsa inimese tunne tuleb peale siin.

Tegelikult on suvel (Saare)maal ikka fantastiline. Merre pole küll senini saanud, häbi tunnistada, aga kui isegi harvadel päevadel päike paistab, siis vali tuuli on ikka mereääres ja vähemalt Karli jaoks liiga külm. Aga see-eest on mõnus murupeal lebotada ja Karlil ringi jalutada, varem sai peenralt maasikaid süüa (rohkem küll mina sõin, kuna Karl paistis nende vastu kahjuks allergiline olevat), nüüd maiustame vaarikate, tikrite, värskete herneste ja porganditega.

Ning eht-saarlaslikult on lestakala söödud.

Väike kultuuriprogramm oli ka. Pulma-aastapäeva puhul sai linnas hängimas käidud ja üle pika aja Laisik ja Maailmaparandaja üle vaadatud, hiljem järgnes väike bowling ja tort parkimisplatsil:).

Ning Karl jäi esimest korda pikemaks ajaks vanavanemate hoolde, kui emme-issi Rannapi kontserdil käisid. Rannap oli muidugi oma tuntud headuses, kuid Taavi osas läheb mu arvamus Unistaja omast lahku - ta võiks väheke laulmist ikka õppida enne ja mitte ainult karjuda. Kuigi telekast nähtu põhjal (ei, ma ei fännanud saadet, lihtsalt paar korda juhtusin nägema) arvasin ma temast isegi halvemini, nii et ta pisut tõstis oma mainet minu silmis. Ja tegelikult Ruja laulud sobisid talle. Kaarma kirikus pesitsev pääsuke aga ei tundunud muusikast eriti heal arvamusel olevat, lendas ärritunult pea terve kontserdi kirikus ringi.

Karlile meeldib koerte ja kassidega jutustada ning kanu taga ajada. Algul ta Reksi kartis pisut, aga hiljem läks juba ise teda patsutama. Reksile meeldib ka, kui keegi temaga tegeleb, kassidele aga ei meeldi see patsutav ja valjuhäälne väike tegelane, kes võib äkki sabast tirida ja põgenevad tema eest.

Raporteerin vahepeal

Suvitame ikka, kuigi ilmad meid ei soosi, merre pole ikka saanud. Maasikad on valmis ja sääski väga palju õnneks pole. Täna anti emmele vaba päev linnapeal laiamiseks, et lõpukingiks saadud Spa pakett ära kasutada. Üks päev ma juba kärutasin Karliga pool päeva linnas, väga pisike ja igav tundub kodune Kuressaare.

Nii pea me Karliga ilmselt Tartusse tagasi ei tule. Vanavanaema on ka minu valvata ja Karlil rohkem ruumi ringi joosta. Just seda ta peaaegu teebki. Käib igal juhul väga kindlalt ja tahaks juba joostagi, aga jalad ei jõua hästi järele veel. Näpust kinni hoides meeldib ka ikka veel patseerida, kuigi saaks ka üksi hakkama. Saaremaale tulles võttisp raami peal täiesti võõrastel naistel käest kinni, et vaja nüüd jalutama minna. Kass ja koer meeldivad talle hirmsasti. Muudkui seletab neile valju häälega ja tahab patsu-patsu teha. Vaene kass ei julge enam tuppa tullagi hästi.

Vahepeal oli mul veel üks hoolealune. Mitu aastat on juba üks part meile kuuri pesa teinud, seekord oli üks päris pisike poeg maha jäänud. Pakkusin talle siis süüa-juua ja panin kasti elama koos vana pesaga, aga kahjuks kadus ta sealt ikkagi ära. Ei tea, kas sai kass ta kätte või põgenes ise.

Praeguseks over and out, varastan niigi ema töö juurest netti, sest meie tsivilisatsiooni äärealal asuvas majakeses veel internetti ei leidu, kuigi lootust on. Päikest teile!

Puhkusele

Täna saan siis mina ka lõpuks lõputunnistuse kätte. Aega võttis, aga ära tegin. Ja pühapäeval suundume Karliga Saaremaale puhkama. Merevette sulistama ja sääski söötma. Ei oska öelda, millal tagasi tuleme, aga alati võib meile saarele külla tulla. Äkki hakkabki igav muidu.

Ahjaa, Karl hakkas eile pärisel käima. Enne tegi aeg-ajalt mõned sammud, näpust kinni hoides aga jalutas päris pikalt ja meeldis ka. Eile aga liikus vist vaid paar korda käpuli, muidu aina püsti. Taaruvalt küll veel ja vahepeal otsib tuge, aga ilmselt väga meeldib see uus asi, nii et terve päev tiirutas ringi. Nüüd on see asi, et kui temaga jalutada, ega ta siis sinna ei taha minna, kuhu minagi, ikka omas suunas. Kingapoes oli tükk tegemist, et teda ära saada sealt, ikka pöörab otsa ringi ja tagasi:)

Lõpuks ka kraad käes

Bakalaureuse kraad siis, kuigi hetkel ka shampusest võib-olla natuke alkoholikraade veres. Aga jah, nüüd on tõesti tehtud. Närv oli ikka sees, hommikul ei saanud isegi magada, kuigi Karl üle mitme öö otsustas rahulikult magada. Ja siis veerand tunnikest enne kodust lahkumist avastasin, et hommikul oli retsensioon saadetud. Südamekloppides avasin faili ja .... hinne C. Nujah, tuju ikka langes mitu pügalat. Aga juba audikas istudes ei olnud enam närvis ega pettunud, kuidagi täiesti rahulik ja isegi ükskõikne tunne oli - saagu, mis saab, kehvemat hinnet ikka ei panda. Rahvast oli kohal vähe, peale kaitsjate veel üks kuulaja alguses, hiljem mõned lisandusid, retsensentidest ainult Tanel, komisjonis Toja ja Kirsimäe, lõpupoole tuli alles Mander. Aga suureks üllatuseks sain ikkagi vastu retsensendi tahtmist (kes muuhulgas on töökaaslase naise hea sõbranna ja endine naaber ning sama juhendajaga magistritöö teinud) hindeks B. Olin küll kogu tegemise aja endale korrutanud, et tähtis pole hinne, vaid see, et lõpuks kooli läbi saab, aga ausalt öeldes C oleks olnud väike pettumus ikkagi, eriti kuna töö tulemuste osas retsensendil sisulisi etteheiteid ei olnud, peamiselt oli välja toodud, et kirja- lausestus- ja vormistusvead. Nujah, oleks ehk saanud ju natuke paremini ka, aga mis tehtud, see tehtud.

Nii et homme, so reedel, olete kõik oodatud Liina juurde kella 7 ajal, et natuke tähistada ja lõõgastuda. Kaasa võtta hea tuju ja kui vaja, siis selle tekitamiseks vajalikud vahendid oma maitse järgi. Liina lubas pannkooke ka teha:)

Karl Aastane

Märkamatult on esimene aasta Karliga mööda läinud. Alles see oli, kui me vihmalõhnalises öös Toomele sünnitama läksime, nüüd võib Karl peaaegu ise sama teed tatsata. Tegelikult ta veel päris ei käi, kuigi harjutab ja üle toa suudab iseseisvalt veidi kõikudes tulla. Asjalikke sõnu on vaid 1 - mäm-mäm, kuigi jutustab omas keeles küll pikalt. On 80 cm pikk ja kaalub 11,250 kg. Üldse väga asjalik - meeldib kõiksugu asju kuhugi sisse toppida, samas jälle laualpealne, riiulid, mähkmepakk ja pesukauss tõstetakse asjadest tühjaks, nagu väike tornaado käib üle toa. Peitust meeldib hirmsasti mängida, peidab end aknalaual kardina taha, aga ka diivanikatte alla, emme rippuva hommikumantli saba alla või tugitooli taha. Põhimõte on lihtne - kui Karl meid ei näe, siis meie ei näe teda ka, mis siis, et jalad paistavad ja ise vaikselt kihistab naerda. Väljas murul nopib rohuliblesid ja võililli, paneb ise suhu ja pakub emmele ka süüa.

Ja vankriga meeldib nii sõita.

Tehtud

Sain oma lõputöö siis lõpuks valmis. Uskumatu, vahepeal juba kartsin küll, et ega sellest ikka ei tule õiget asja. Ja mis veel uskumatum - ma sain selle nädal aega varem valmis! Instituudis tehti ka suured silmad. Õigemini kõigepealt, et nojah, eks me võtame vastu (geograafide tähtaeg oli eelmisel päeval, ilmselt arvas, et ma hiljapeale olen jäänud), siis aga et oi, see ju keskkonnatehnoloogia oma, teil ju nädal aega aega veel! Nojah, ega ma päris 100% rahul temaga pole, aga ega selle nädalaga ma teda sisuliselt paremaks poleks kirjutanud, ei oska lihtsalt arukamat juttu ajada. Töö ära andes oli küll korra tohutu kergendustunne, pärast aga hakkasin mõtlema, et kas ma poleks ikka paremini saanud. Aga mis tehtud, see tehtud. Nüüd on veel kaitsmine ka üle elada ja siis lõpuks saab ka minul kool läbi!

Vahepeal on ootamatult kevad saabunud, õigemini viimaste päevade temperatuuri järgi lausa suvi, aga õhk on paks sirelite ja toomingate lõhnast ning Toomel laulavad ööbikud. Sellega seoses on tohutu Saaremaa igatsus tulnud ja linnas kohe üldse ei meeldi. Tohutu müra on väljas kogu aeg, Karl vankris magada ei saa pikalt. Isegi toas ei saa, kuna naabermaja katust vahetatakse ja selleks on vaja hommikul kell 7 kraanaga müristada ja päev läbi kolkida. Karliga pargis murupeal mängida ei saa, kuna ei või kindel olla, et seal pole hetk tagasi kellegi kutsu pissinud või veel hullem, mõni meesterahvas. Kahjuks enne lõpuaktust kuidagi Saaremaale ei saa, eks tuleb siis vastu pidada.

In memoriam

Endel Prei 23.10.1930-10.04.2007

Eile lahkus meie seast minu kallis vanaisa.

See pilt on tehtud tema 75. juubelil. Just sellise naeratava ja alati lõbusas tujus olevana ta mulle meelde jääbki, sest niisugusena ma teda viimati jõulude ajal nägin. Siis oli ta pealtnäha veel täiesti terve. Märtsi algul kodus käies jäi nende juures käimata, kuna vanaema ei olnud kodus ja uudis vanaisa halvenenud tervise kohta jõudis minunu alles ärasõidul. Nüüd muidugi kahetsen, aga nagu tihtipeale juhtub, on nüüd liiga hilja.

Vanaisa oli kogu elu tehnikamees, kuldsete kätega võiks öelda. Ei olnud asja, millega ta hakkama poleks saanud - olgu selleks mootorite remont ja ehitamine, puutöö või hoopis midagi muud. Töötas kaua õpetajana, matemaatikat ja poiste tööõpetust ja mida ta kõike andis, hiljem sovhoosis parandas autosid. Ja jõudis üldse palju. Ega siis igaüks juba pensionil olles hakkaks omale päris otsast peale maja remontima. Lisaks veel oli muusikamees, juhatas mitu-mitu aastat koori ja mängis akordioni. Ilmselt sealt mu vähene muusikaanne pärit ongi. Alati oli tal mõni lõbus jutt selle kohta, mis juhtus siis, kui Juhani auto katki läks või kuidas nad Lätis laulmas käisid. Tema käesti võis alati küsida, kui miskit ei teadnud, enamasti oskas ta vastata.

Need paar rida ei suuda muidugi vähestki edasi anda sellest, mida vanaisa oma elu jooksul teha jõudis ja mida ta meie jaoks tähendas. Teda jäävad leinama abikaasa, poeg ja tütar, 7 lapselast, 1 lapselapselaps, õde ja kindlasti veel palju-palju inimesi, kellega ta oma elus on kokku puutunud. Puhka rahus, kallis vanaisa!

Häid pühi!

Värvilisi mune kõigile!