Räägiks ka poliitikast...

Minu poolt on kodanikukohustus täidetud. Olen seda iga kord teinud peale valimisõiguse saamist. Seekord kasutasin innovatiivsemat, e-hääletamise võimalust. Ma loodan, et ma seekord oma valimisringkonnas jällegi ainus e-hääletaja pole, nagu kohalike valimiste ajal, muidu saab ju kohe aru, kelle poolt ma hääletasin. Aga Maris, ole mureta, hääletasin roheliste poolt, äkki nad suudavad miskit uut korda saata. Ja teeks ka veel agitatsiooni, et valima peab igal juhul minema. Ansip ütles ka, et kõik valitsused, millega inimesed rahul pole, on nende inimeste valitud, kes hääletamas ei käinud. Ja minu arust poleks neil inimestel siis õigus poliitikat kiruda ka.

Üks mõte tekkis ka peale valimas käimist, kui õhtul ikka telekast valimisreklaamidega meelt nüristati. Kui inimene on oma valiku juba teinud, siis ta ei peaks neid ajupesu reklaame enam nägema, umbes et mingi segaja on peal. Õnneks saab see jura laupäevaga läbi.

Ja muide, homme sõidame me Saaremaale!

Pühaderohke nädalavahetus

Nädalavahetus möödus siis seekord külaliste tähe all. Olen vist halb võõrustaja, aga lihtsalt vajub varakult silm kinni, midagi pole parata. Tundub aga, et Karlile külalised meeldivad, isegi nii väga, et ei raatsi kuidagi magama minna. Ja eriti siiski naised, Merikesele ja Marisele hakkas päris külge lööma, ilusat meest vaatas ta väga umbusklikult väga pikalt.

Meestepäeval sõime kooki, arutlesime meeste üle ja saime teada, kuhu tarkus koguneb. Mehed ei olnud oma meestepäevakingitust siiski nõus demonstreerima, oleks teada saanud, kas suurus ikka sobis.

Seekordses pokkeris jäi Karli koolifond alles ja täienes isegi 10 sendi võrra. Võib-olla sellepärast, et mina ei mänginud. Minu puhul tundub olevat nii, et kas kaardid üldse ei jookse või kui on väga hea pihu, siis ei taha keegi teine mängida ja saan enam-vähem algpanused.

Peaks, võiks, tahaks

Üritame Karlile selgeks teha, et alati ei saa kõike, mida tahad. Ta oskab väga valjuhäälselt väljendada oma tundeid, kui ta ei saa seda, mida ta tahab või kui üritada miskit ta käest ära võtta. Peaks vist ka endale seda tarkust kordama. Hetkel on olukord selline (nimekiri endale, et oleks silma ees ja prioriteetid paigast ei läheks):

Mida ma peaks tegema:

• Karliga tegelema- mängima, söötma, riietama, jalutama jne
• LÕPUTÖÖD, LÕPUTÖÖD ja veelkord LÕPUTÖÖD!!!
• igapäevased majapidamistööd- söögitegemine (Karli piiratud menüü tõttu tuleb talle teha eraldi ja mitu korda päevas), nõudepesemine, koristamine, pesupesemine ja - triikimine jne

Mida ma võiks teha:

• uusi pilte üles panna
• pilte ilmutada
• arvutist kraami korrastada ja plaatidele kirjutada (mul on ju nüüd DVD-kirjutaja)
• blogi tihemini kirjutada
• kodus tööd teha

Aga nüüd, mida ma tegelikult teha tahaks (mitte tähtsuse järjekorras):

• Karliga tahan tegelikult ka tegeleda, kuigi vahel kulub puhkus ära ka
• blogisid lugeda, eriti käsitöö omasid
• ise käsitööd teha (see on täitsa sõltuvus juba, nii paljusid asju tahaks teha ja erinevaid tehnikaid proovida, vägisi hoian end tagasi lubadusega, et kui lõputöö valmis, siis....)
• ujumas käia
• teatrisse või kinno minna (kas keegi Peer Gynti ei tahaks Vanemuise vaatama minna?)
• niisama välja minna
• rohkem sõpradega koos olla
• Saaremaal olla
• raamatuid lugeda
• fotograafia kursustele minna
• jne, jne, praegu ei tule kohe rohkem meelde

Enamus asju jääb tegemata ajapuuduse tõttu või sellepärast, et Karliga ei saa. Või siis tuleb teha Karli arvelt, nagu ma üritan päevasel ajal lõputööga tegeleda, ise samas süümepiinu tundes, et tegelikult peaks Karlile rohkem tähelepanu pöörama. Vanaema arvab muidugi, et ega ta sellepärast siis suureks kasvamata ja arenemata jää, aga võib-olla ta nüüd käputaks, kui ma rohkem võimleks temaga. Aga jah, samas mõned emad lähevad juba alla aastaste kõrvalt tööle, paratamatult saavad need lapsed vähem tähelepanu ja tegelemist.

See on vist elus paratamatu, et kohustused ja soovid ei ühti alati või võib-olla on mõni õnnelik inimene, kes on suutnud need ühildada.

Kunstikoguja

Eile sain esimese Pille originaali omanikuks. Tegelikult küll tehti see Karlile. Nüüd kui Pille kuulsaks kunstnikuks saab, siis saab Karl selle kalli hinnaga maha müüa:)

Eile muidu oli meil burksi söömise õhtu ja kõrvale pakkus meelelahutust Varblase Jaak. Kes muidugi nägi paremini, kes halvemini, kuna uus tehnika ei tahtnud vanemaga ühilduda ja nii oleks telekast näinud vaid mustvalgeid piraate. Kuigi jah, ega tegelikult selles filmis palju värve polnudki:)

Ja veel üks vahva pilt Karlist, mis ta esimesel päeval oma uue potiga tegi. Tänaseks on see siiski sihtotstarbelist kasutust ka leidnud ja enam ei piirdu asi kuivtreeninguga.

Perekond Kallase infoagentuur teatab

Kallaste perekonda kuulub nüüd uus liige- eesti keeles armsalt kõlava nimega rüperaal. Algul tundus tõesti, et oleme endale väga kalli vahvliküpsetaja ostnud, sest muud sellega teha ei saanud, kuna inimliku eksituse tõttu saadeti meile tühi arvuti ja Windowsi plaat ei jõudnud kohe järgi ja siis ei saanud seda ikkagi mitte-itimees ära installeeritud. Lõpuks siiski läks ta tööle ja mulle väga meeldib tema klahvide vaikne klõbin.
Ja üks uudis on veel- kui ma suudan end vähegi kokku võtta, issi tegeleb sama tublilt Karliga ja Karl laseb emmel asjalik olla, siis on mul kevadel lootust kool lõpuks ära lõpetada. Sain omale rahvastikugeograafiaalase teema ja juhendaja, kuigi siiani olen ainult suhelnud tema doktorandiga. Instituudis vaadati küll algul kahtlevalt, et keskkonnatehnoloog ja rahvastikugeograafia.... Lõpuks küsiti ka Manderi käest ja tema arvas, et mis siis ikka. Peaasi, et nad kaitsmisel ikka ei teata, et sorry, keskkonnatehnoloog ikka ei saa sellise töö eest kraadi.
Tundub, et Karl aga jätab selle käputamise üldse vahele. Eelmisel nädalal hakkas ta istuma ja siis kohe põlvili ajama ning kohe ka püsti ajama, kui on millestki kinni hoida, jalad küll tudisevad all. Esimest korda ta tegi seda voodi võre najal (muidugi ajal, kui ta oleks pidanud magama jääma:)), nüüd armastab ronimisseinana kasutada emmet ja issit. Aga väga osav on ta sahtleid sorteerima ja nende najal end püsti hoidma ning dushinurka armastab ronida. Pissipoti ostsime talle ka, aga senini on ta sellega vaid "kuivtrenni" teinud:)

Karl Ükshammas

Karlil ei ole enam hambutu naeratus- reedel lõikus esimene hammas. Ega selle nägemiseks peab ikka hoolega vaatama või isegi luubi appi võtma, aga olemas ta on, näpuga katsudes on kenasti tunda. Peale hamba avastamist sai Karl nii mõnegi nutujorina andeks, aga peab ütlema, et see hambakasvatamine tal väga vaevaline ei olnud. Ehk tulevad teised sama kergesti. Issi arvas, et nüüd enam püreed tegema ei pea:)
Ja istuda oskab Karl ka nüüd täitsa ise. Algul kasutas diivanilaua alumise osa abi- ajas selle najale end käpuli ja siis keeras küljeli istuma. Nüüd aga oskab ka täitsa ise maast istuma minna. Ta läheb ikka iga päevaga aina osavamaks. Järgmisena on siis käputamist oodata, käpuli ta ennast juba ajab, aga edasi ei oska nii liikuda. Ja siis saab emme treenida tema järel jooksmisega:)

Kuidas saada (sendi)miljonäriks

Eile õhtul oli Turu tänaval avatud ebaseaduslik mitteavalik mängupõrgu. Mis perekond Kallase jaoks lõppes sellege, et vaene Karl peab peale lasteaeda tööle minema, kuna emme-issi mängisid pokkeris tema ülikoolifondi maha. Või siis peab ta lootma vanatüdrukust rikkuri tädi Marise peale, kes teda toetaks. Mõni üritas viioldada, nii mõnigi lahkus lõpuks tühjade taskutega, teine aga kilekotitäie rahaga. Fortuuna on juba kord selline. Aga koguge siis sente, et kuu aja pärast Fortuuna uuesti proovile panna.
PS Vaadake pildilt, kui ilusa kujundusega pokkerilaud meil oli!:)

Karl Pudrunägu Roomaja

Väikestele lastele on ikka uskumatult palju asju vaja. Autosse eraldi istet, oma isiklikku vanni, oma sööginõusid, päris oma tooli kööki, privaatset pissipotti ja mida kõike veel. Pissipotti veel ei ole, aga ostsime Karlile söögitooli, sülest on ikka väga ebamugav sööta- ei näe ta nägu ja oma riided on ka kõik püreega koos pärast. Söögisoojendamise ajal saab ta siis emmega koos köögis olla ja nüüd saame me koos ka süüa, üks amps Karlile ja üks emmele, erinevaid toite muidugi. Tundub, et väga suur pudrufänn ta ei ole. Paar esimest hommikut sõi küll, aga nüüd ei ole enam eriti tahtnud, pealegi on ta hommikuti üsna pahur, kui seda putru nii kaua ootama peab. Peaks proovima võib-olla miskit magusat juurde panna, kuigi öeldakse, et siis ta pärast ainult magusat putru tahabki. Aga kes see maitsetut putru ikka sööb?

Keetsin esimest korda liha ka talle, enne on purgitoidust saanud. Igavene mässamine on sellega- keeb hästi kaua ja vaatamata ponnistustele ei suutnud me seda läbi sõela ajada. Hakkisin siis noaga imepeeneks ja õnneks läks alla küll.

Maibeebide järjekordsel kokkutulekul käisime ka. Kui eelmine kord oli Karl ainus, kes ei pööranud igat pidi, siis nüüd oli Karl jälle ainus, kes ei käputa. Ikka viimane. Aga väga kihvt on neid omavahel olles jälgida, väike võitlus mänguasjade pärast käib juba (teiste mänguasjad on alati huvitavamad kui enda omad), tahetakse patsu-patsu teha, teiste püreest osa saada, julgemad tulevad täitsa teise juurde, teised jälgivad niisama suu lahti ja üks jutuvada käib ka koguaeg. Huvitav, kas nad saavad omavahelisest jutust aru? Pildid on ka kokkutulekust üleval.
Karl on nüüd kogu korteri läbi tuustinud ja sellega seoses on tulnud ümberkorraldusi teha. Vannitoas meeldib talle hirmsasti käia, sealt on tulnud puhastusvahendid ja habemeajamisasjad ära panna. Köögis avastas ta, et sahtlit on hirmus põnev lahti ja kinnis sõidutada. Ega ta võiks seal sahtli kallal sorteerimas käia, aga näpud võivad vahele jääda või endale vastu pead selle tõmmata, nii tuli sinna miski kinnitusjubin osta. Esikus tuli kingariiulist kingad kilekotti pakkida ja põrandalt kapi peale tõsta. Musti saapaid on ju väga hea lutsutada. Üldiselt roomab ta nüüd minu järel, aga ta on liiga aeglane ja kui ma käin toast tuppa mingeid asju viimas-toomas, siis selleks ajaks, kui tema kohale jõuab, lähen mina juba jälle tagasi. Nii et jälle ots ümber ja tagasi.

Uus kambakese liige

Käisime siis uut ilmakodanikku kaemas. Või nimetagem inimesi õigete nimedega- Elol käisime külas. Mõlemalt poolt oli imestamist. Me ei mäletanud enam, et kas tõesti oli Karl kunagi nii väike? Ja vastsed lapsevanemad ei uskunud, et Elo kunagi nii suureks kasvab kui Karl. Aga Elo ainult sõi ja magas või õigemini tegi vahepeal ka mõlemat korraga. Karl natuke harjus uue kohaga ja siis läks juba ajakirju sorteerima ning lõpuks uuris, et kas see on tema turvahäll, mis sealt kaugelt nurgast paistab. Ja Elole tahtis patsu-patsu teha.
Aga jah, aeg on tõesti imekiiresti lennanud ja enam ei mäletagi täpselt, milline Karl nii väiksena oli. Tema suurt naeratust ma mäletan ja seda, et üsna varakult hakkas ta meiega suhtlema- oli minu põlvede najal, mina tegin talle nägusid ja tema naeratas.

Kiri Hispaaniast

Üks õhtu tõi Margus postkastist kirja, minu nime ja aadressiga kenasti.... aga posti pandud Hispaanias, saatja aadressi pole. Kes küll mulle sealt kirjutada võiks? Ühtegi tuttavat ju pole seal? Kirja avades oli minu hämming veel suurem. Lühidalt öeldes, kui ma inglisekeelsest kirjast ikka õigesti aru sain, siis minu nimi loositi 6 MILJONI Euroopa, Aasia Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa nimede seast ja ma olen võitnud 615 810 EUROT (ehk u 9,2 miljonit krooni). Raha on kantud panka ja selle kättesaamiseks tuleb täita oma andmetega paber ja see Hispaaniasse mingisse firmasse faksida. Ainuke konks, mille mina suutsin avastada, oli see, et 10 % summast kuulub samale firmale, kuna nemad olid minu nimele ostnud pileti. Aga mis see 920 000 krooni siis ikka ära anda pole ja seda alles PEALE oma raha kättesaamist? See on ju liiga fantastiline, et tõsi olla? See ei saa ju tõsi olla? Või siiski? Ilmselt see uskumatus võtabki kergemeelsed õnge, sest see ei saa ju lihtsalt nii olla. Või ikkagi saab? Mis teie arvate, mis tegema peaks?