Käisime siis uut ilmakodanikku kaemas. Või nimetagem inimesi õigete nimedega- Elol käisime külas. Mõlemalt poolt oli imestamist. Me ei mäletanud enam, et kas tõesti oli Karl kunagi nii väike? Ja vastsed lapsevanemad ei uskunud, et Elo kunagi nii suureks kasvab kui Karl. Aga Elo ainult sõi ja magas või õigemini tegi vahepeal ka mõlemat korraga. Karl natuke harjus uue kohaga ja siis läks juba ajakirju sorteerima ning lõpuks uuris, et kas see on tema turvahäll, mis sealt kaugelt nurgast paistab. Ja Elole tahtis patsu-patsu teha.Aga jah, aeg on tõesti imekiiresti lennanud ja enam ei mäletagi täpselt, milline Karl nii väiksena oli. Tema suurt naeratust ma mäletan ja seda, et üsna varakult hakkas ta meiega suhtlema- oli minu põlvede najal, mina tegin talle nägusid ja tema naeratas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar