Arvutist ebavajalik kraam ära kustutatud, sahtlid tühjaks tehtud, meilid edasi suunatud, kaustad ja võtmed üle antud ning Postipoisis tööülesanded edastatud. Töökaaslastega klaase kokku löödud ja pidulikult ära saadetud, võib ära puhkusele minna. Natuke vabanemise tunne, natuke kurb ikka ka. Kolleegid on väga toredad. Alles see oli, kui me Maailmaparandaja ära saatsime ja mind tööle vastu võeti. Ülemus ka mainis, et see ju oli üsna hiljuti, aga tundus, et ma olen siin juba kaua olnud. Aga jah, natuke lühikeseks see karjäär ju esialgu jäi, just sain endale asjad selgeks:) 3 aasta pärast plaanin kindlasti tagasi tulla, kui reformi tuultes mu töökoht on alles jäänud ikka...
Kui teised võivad puhkuse alguse puhul rääkida, mida nad puhkusel plaanivad teha, siis mina küll ei tea. Teha oleks ju palju, aga kui palju ma jõuan. Ja kuidas elu üleüldse novembrikuust koos 2 lapsega välja hakkab nägema, seda ei oska ma ette kujutadagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar