Tita ise

Karl ütleb ise enda koha Tita. Kui meelde tuletada, siis parandab, et mees. Ja teab küll, et tita on hoopis emme kõhus. Aga pole ka ime, et ta oma nime ei ütle, kuna ei R ega L häälikut tema suu ei paindu hääldama.

Viimasel ajal tahab ta kõike ise teha. Tita ise ja tita ise. Ise pusib riideid selga panna, saapaid ja papusid jalga, tainast segab, isegi nõusid tahab ise kuivatada, rääkimata siis muudest kergematest töödest ja tegemistest. Alati on ta juures, "tita appi". Ja kui endal peale pikka pusimist välja ei tule, siis ütleb, et "emme ise" või "appi", aga alati peab enne proovima. Ja kõiksugu asjad on tal selged, kuidas midagi teha. Eelmisel nädalavahetusel lõikasin õunu moosiks ja Karl oli ka oma topsiga kohal, et vaja õunu sisse panna. Andsin talle ja küsisin veel, et mis ta nendega teeb: "Õunamoosi!" Viisin mina oma poti pliidi peale ja käisin korra veel õues, tagasi tulles oli ta oma plastmassist liivavormi ka koos õuntega pliidile pannud. Tita teeb ju õunamoosi!:)

Seenel meeldib talle hirmsasti käia. "Tita seeneje!" "Ämme" kaasa ja peamiselt meeldib talle "suur seen" ehk sirmik. Neid nähes on hirmus rõõmus ja kilkab: "Näe, suur seen!" "Uaaseen" sobib ka talle (uaa tähendab kukke), enamuste seente kohta aga ütleb "päh".

Õues meeldib puu alt "õuna" ja "ploomi" süüa, kuigi tihtipeale konstateerib peale hammustamist, et "apu" ja viskab minema.

Sõnu on tal jah päris tublisti juba ja saab ka nt vanaemaga telefonis räägitud, et "onu ivo suur änn", "metsa mati piima", "õues pine" (pime), kuidas "auh seenel" käib, "tita ploomi" sööb, "tita õues pissi" jne jne. Eristab ka "tuppa" ja "toas". Ning lõpuks on ka eristatavad, kas ta tahab "mahja", "mossi" või "piima", enne oli kõik üks "juua". Ainult kiikumist tähendab endiselt puhumine. Kusjuures kui ta õues pissil käib, siis enne käib koera kuudi juurest läbi, et "tita pissije", peale pissimist ütleb, et on"tühi" ja käib uuesti koerakuudi juurest läbi, et "tita pissi".

Kaheaastase jonnimisega on Karlil nii ja naa. Mõnikord on päev läbi tuju paha ja siis tuleb iga asja peale suur jonn. Teinekord pole päeva jooksul kordagi kuulda. Mõnda aega saatis õhtust magamaminemist ikka totaalne kisa, nutab nii, et hing kinni. Siis aga hakkasime "jätu" (jänku) raamatut lugema voodis ja saab suhteliselt rahumeelsemalt voodisse. Aeg-ajalt saab ka sellega ära meelitada, et tita ise, kui ta pole nõus näiteks, et emme talle pidžaamat selga hakkab panema. Ise paneb aga heameelega.