"Emme, tue-tue, emme näeme-näeme!"

Tõlkes tähendab: "Emme, tule-tule, emme lähme-lähme!" Just need märksõnad võiksid iseloomustada koduse emme elu. Olen nüüd 2 nädalat kodus olnud. Alguses oli ikka vägagi imelik. Tavaliselt jäävad inimesed töölt koju puhkusele ju umbes kuuks ajaks ja selle aja peale on mitmeid plaane tehtud, mida kõik vaja teha ja kus vaja käia ning tähtaeg terendab silme ees, millal tööle vaja tagasi minna ja vahepeal kuhjunud töö ära teha. Aga mõelda, et mina jään koju kolmeks AASTAks on ikka väga hoomamatu. Selle ajaga jõuab teha mida iganes ja jõuab juhtuda mida iganes. Esimesed paar päeva elasin alles töö kella järgi, pidevalt vaatasin, et nüüd peaks olema hommikune kohvipaus, nüüd püha lõunatund ja nüüd pärastlõunane kohvipaus. Aga nüüd olen ära harjunud. Hea on see, et hommikuti saab ikka tunnikese vähemalt kauem magada ja Karliga koos ärgata on päris mõnus. Talle meeldib tükk aega peale ärkamist veel voodis lebotada ja nii me siis vaikselt mõnuleme voodis.

Üldiselt olen põhimõtteks võtnud, et püüan veel võimalikult palju tähelepanu pöörata selle aja jooksul Karlile, mis me veel kahekesi kodus oleme. Varsti saab ta paratamatult vähem tähelepanu ja hoolt, kui titt majas on. Nii me siis toimetame koos köögis, peamise aja päevast veedame aga õues. Ja Karl kipub kangesti rändama. Mina enam pikalt jalutada ei jaksa ja Karlil on ka see mure, et minna jaksab, aga tagasi tulla enam mitte, siis on vaja emme opa või selga. Ja kolme inimest mu jalakesed kanda ei jõua. Ja näiteks liivakastis ma ka hästi mängida ei saa, kuna lihtsalt suur kõht segab seal istumist.

Karlile meeldib minna "metsa seeneje", kus ta korjab "uaaseeni" (kukeseeni) ja "suuri seeni" (sirmikuid), aga mitte "puna käpeseeni" (kärbseseeni), sest Karl teab, et need on "päh".

Metsas korjasime ka "pohjamammud" (pohlad), mis aga Karli jaoks olid "apu". Meie korjasime Karliga kokku kolmekesi ja saime ikkagi kõige väiksemasse ämbrisse kõige vähem:)

Karl on ka hakanud rohkem mängima, selles mõttes, et teeb mängult igasugu päris toiminguid. Üks õhtu tegime mitme kausi sisse süüa, ikka vaja lisada veel "pita" ja "sool" (pipar ja sool) ning neid ta siis lisas agaralt kujuteldavatest toosidest. Ja lõpuks siis sõime ja Karl kiitis "mmmm". Täna aga näiteks avastas ta kotti lahti pakkides saunaasjad, ütles, et "saun soe", võttis aga nuustiku, kallas mängult "seepi" peale ja pesi end hoolega köögi põrandal. Isegi pea pesi puhtaks, mida ta saunas ei tee! Ja üks õhtu, peale seda, kui me päeval pohlal käisime, korjas ta kardina küljest topsikesse "pohji" ja "seeni".

Tihtipeale on temaga aga üsna tüütu, sest iga asjaga peab ta mängima ja jonnima natuke. Näiteks hommikul riidesse panekuga. Või kui on vaja näiteks õue minna, siis riidesse panna ei taha. Söögilauas on vaja sada muud tegemist teha. Ja õhtuse pidžaama selga saamisega on ka tegu. Samas on temast kohati ikka abi ka. Tahab ikka "nõu" kuivatada. Või kui paluda tal sahvrist kollane ämber tuua, siis toob ka. Või hari ja kühvel. Ja põhiline on ikka "tita ise". Kui isegi kogemata tema eest midagi ära teha, siis ta on nõus nt uuesti püksid ära võtma, et saaks ise jalga panna. Aga vahetevahel arvab ta, et püksid tuleb panna hoopis "pähe":

Nädalavahetusel pandi südamele, et ma ikka teisest lapsest ka kirjutaks. Olen ka lugenud ja kuulnud nn teise lapse sündroomist, et esimesest lapsest on lademes pilte ja ületähendusi, teis(t)est aga enam mitte. Püüan ise tublim olla ja edaspidi ka Karli väikevennast rääkida ja pilte teha. Praegu pole veel suurt rääkida. Muudkui müksib mind siin ja luksub pidevalt. Ning eelmisel nädalal tegi juba esimese eelhoiatuse, et haigla koti võiks ära pakkida. Ennustusvõistluse lõpuni on veel 1 päev, nii et saab veel pakkumisi teha. Auhind tuleb kindlasti sellele, kes õige kuupäeva ära arvab, ärge selle pärast muretsega.

Ahjaa, palju õnne Kaarlele ja Helenile väikese Kaarle Joosepi sünni puhul! Vanaema sai nüüd kahekordseks vanavanaemaks ja peagi juba kolmekordseks. Kusjuures kõik on poisid ju imelikul kombel!