2011

Läks see 2011. aasta mööda. Ei saanud õieti arugi, kui juba saabus uus. Sellel aastal meie peres midagi hirmus olulist ei juhtunud, pereliikmete arv on sama, elukoht on sama, töökoht on sama. Aga mõned märksõnad siiski:
Tänu Eesti Energiale pandi meile uus elektrikaabel (meil on nüüd ka tööstusvool mehe meeleheaks ja pinge enam ei kõigu).
2/3 osas tänu vallale ja Eesti riigile on meil õue peal puurkaev. Vett sealt veel ei saa, sest pumpa pole pandud. Lisaks kaevas mees mõnuga kive välja, nii et aasta on läinud kaevetööde nime alla ja eks seda ole ka õue peal näha:).
Sander käib alates veebruarist lasteaias, aga siiani ta hommikuti alati väga hea meelega ei jää. Kurb meel pidavat küll ainult sellel hetkel olema, kui emme ära läheb, aga ikkagi on paha teda niimoodi sinna jätta. Karl seevastu läheb joostes.
Karli jalgratas on alates suvest ilma abiratasteta ja sõidab päris pika maa maha.
Karl tunneb enam-vähem kõiki tähti ja numbreid, aga lugeda ei oska. Tähti oskab kirjutada ja kui pingutab, siis isegi mõtleb ise välja, mis tähed on vaja kirjutada, et sõna kokku saada, aga lihtsam on emme käest küsida.
Kevadel põdesid poisid veel igasugu haiguseid, kaasaarvatud sarlakid, sügisel on õnneks tervemad olnud, kui välja arvata tervet perekonda rünnanud kõhuviirus. Aa, puugihaigust põdesin ka suvel, mis pole ka üldse ime, arvestades seda, kui palju neid elukaid peame endi pealt korjama.
Esimest korda laulsin Taritu laulupeol, kus ma juba väiksena alati vanaemade-vanaisadega koos käisin.
Esimest korda korraldasin suuremat üritust - lasteaia heategevuskontserti. Vaatamata kõigele läks üritus korda ja kogusime koos erinevate annetustega kokku üle 1000 euro mänguväljaku jaoks.
Esimest korda elus kasvatasin kõrvitsaid. Neid sai palju.
Aasta alguses oli palju lund, kevadel palju vett, suvel kaev peaaegu tühi, aasta lõpus jälle väga palju vett.
Kui Karli käest küsisin, mis tal aastast meelde on jäänud, siis vastas, et ratsutamine. Naabritel nimelt on 2 hobust, kellega nad vahel natuke sõidavad ka ja nii on ka meie poisid saanud hobuse selga istuda.
Kevadel matsin oma armsa vanaema, nüüd pole mul enam ühtegi vanavanemat ja surnuaiale jälle üks küünal rohkem viia.

Rohkem nagu ei tulegi meelde. Üldiselt on kogu aeg selline tunne, et teed ja teed, aga midagi tehtud ei saa. Kevadest sügiseni müttan aias, talveõhtud tunduvad ka nii lühikesed, et vaevalt jõuan midagi tegema hakata, kui juba öö käes.

See jutujupike jõudis meieni läbi lasteaia õpetajate ja pärit tegelikult kevadest.

Natuke peale Sannu lasteaeda minekut hakkas seal käima veel üks pisike poiss, kelle vanem vend samuti suuremate rühmas oli. Ilmselt oli väiksemal vennal halb tuju ja õpetaja tuli suurte rühma suurt vennat kutsuma, et see äkki suudab lohutada. Suur venna aga ei tahtnud eriti minna. Karl oli selle peale teda julgustanud: "Mine, mine! Mind hoiavad ka emme-issi sellepärast lasteaias, et ma saaksid venna meelt lahutada ja lohutada."

Karl ei leia kunagi oma asju üles, isegi kui need tal nina all on. Ükspäev oli tal jällegi kadunud midagi ja ma siis riidlesin temaga, et kuidas ta midagi üles ei leia ja et ta on nagu pimekana. Karl arvas selle peale: "Pimekukk ikka!"
"?"
Karl: "Ma olen ju poiss!"

Tere, mina olen Kätlin ja kirjutan sulle 290. korda

Jah, palju aega on vahepeal mööda läinud, kuidagi üldse pole mingit kirjutamise soont ega ka aega selleks. Ja siis oli juba nii palju aega möödas, et tundus olevat imelik üldse kirjutama hakata. Vahepeal isegi mõtlesin, et panen blogi üldse kinni, aga praegu veel siiski mitte. Äkki ikka tuleb vahel tuju kribada paar rida midagi muud, kui ametlikke kirju.

Mis meil vahepeal toimunud on? Karl sai 5-aastaseks. Sannu käib lasteaias. Kevad tuli ja läks, suvi tuli ja läks sääskede, puudelõhkumise-lappimise, muruniitmise, rohimise ja rannailmadega. Tänasest juba siis sügis, küll see aeg ikka lippab.

Aprillinaljad

Paar päeva enne 1. aprilli sõidan poistega kodupoole.

Karl: "Eks emme, ülehomme on see päev, kui aprillinalja tehakse?"

Vastan, et on jah. Ja küsin juurde, et kuidas seda aprillinalja tehaksegi. Karl: "Näiteks ütled, et siga lendab ja siis ütled aprill, aprill!" Peale natukest mõtlemist lisab: "Aga kui ma praegu nalja teen, kas ma siis pean ütlema märts, märts?"

Aga aprillinalja tegid meil mõlemad poisid usinalt, küll lendasid sead ja kotkad ning kitsed olid teepeal. Iga nalja peale võidukas hüüe: "Aprill, aprill!", mis keeruka täheühendi tõttu kummalgi korrektselt välja ei tule. Sannul "Apill!" ja Karlil kõlas rohkem nagu "Apirl!".

Nägin üks õhtu kooriproovist tulles meie tee peal kahte (ilmselt) kährikut, jooksid tükk aega auto ees. Rääkisin siis Karlile ka, et ma neid nägin ja et olid teised sellised paksukesed (kohev karv ilmselt jättis sellise mulje). Karl arvas selle peale suure eneseteadlikkusega: "Ju need siis olid emased!" Muidugi, täiesti arusaadav: kui paksud, siis emased:) Uurisin siis järgi, et miks ta nii arvab. Karl seletas: "Noh, kui emastel hakkavad pojad sündima, siis neil ju on suur kõht." See kõlas juba palju paremini:)

Täna Karliga hambaarstil käies hambaarsti muudkui kiitis teda, et ta on tubli poiss. Ja soovitas kodus veel kiita, et nii tubli oli arsti juures olnud. Muidugi me kiidame teda ka. Aga see pani mind mõtlema, et häid sõnu enamasti ainult lastele öeldaksegi. "Oi, kui tubli poiss, panid ise riidesse!" "Tubli poiss, käisid ilusti potil!" "Sa panid täitsa ISE saapad jalga, tubli oled!" "Tuba on nii korras, ise koristasite kõik, nii tublid poisid!" Mida vanemaks aga saad, seda endastmõistetavamalt võetakse asju ja häid sõnu enam ei kipu enam kuulma. Muidugi on täiskasvanud inimest võib-olla imelik kiita potil käimise või ise riidessepanemise eest, aga samas on ju küllalt muid asju ja tegevusi, mille eest võiks öelda, et küll sa olid tubli. Ilmselt eestlane ei tee seda väga tihti, miks muidu on lausa välja mõeldud kampaania, et Kiida teenindajat. Võib-olla mujal asutustes seda juhtub, aga vähemalt siin Ametis ei saa kuulda ka ülemuselt ega kolleegideltki eriti kiidusõnu. Proovin siis endast alustada maailma paremaks muutmisel, koju minnes kiidan lapsi niikuinii, aga meest ka. Sest nad on ju kõik mul väga tublid!

Uitmõtteid

Miks ma lükkan Karli hambaarstil käiku nii kaua edasi, et hammas jõuab valu tegema hakata?

Miks ma pean tihtipeale valima, kas minu või pere heaolu? Et kui ma teen midagi või lähen kuhugi enda pärast, siis paratamult pere kannatab.

Aga miks ma siiski jätan oma tegevuse sinnapaika, kui tuleb Karl ja ütleb, et mängime või Sannu, et: "Emme, tule teeme kõhuhüppeid!"

Mida head ma olen elus teinud, et mul on 2 niiii toredat ja armast last, mõtlen ma alati õhtuti, kui enne magamaminekut käin nendele tekke peale panemas ja pead silitamas.

Karlil tuli eile õhtul kilde lausa varrukast:)
Mängisime mänguloomadega:
Karl: "Mis sinu nimi on?"
Emme: "Kätlin"
Karl: "Mis sinu issi nimi on?"
Emme: ütlen oma isa ehk Karli vanaisa nime
Karl: "Ei-ei, see issi, kes siin on, noh, kes aitab sul lapsi hoida"

Ütlen issile edasi, et tema on see, kes aitab lapsi hoida, mille peale issi konstateerib, et ega ta muuks ei sobigi ja ta on nii kasutu. Karl üritab lohutada: "Ei issi, te mõlemad emmega olete kasutud."

Sama hetkel Sannu kurdab issile, et tatt on, vaja ära pühkida. Karl kohe hõiskab, et näe, selle jaoks ju ongi issit vaja, issi pole üldse kasutu!

Sannu teeb emmele "soengut" ja kammib juukseid. Siis mõtleb ta sama issiga teha. Seisab issi taha, proovib kammida, aga midagi nagu kammi alla ei jää ja tõdeb siis: "Issil väiksed juuksed." Vaatab siis uuesti emmet ja ütleb: "Emmel suured juuksed."