Täna Karliga hambaarstil käies hambaarsti muudkui kiitis teda, et ta on tubli poiss. Ja soovitas kodus veel kiita, et nii tubli oli arsti juures olnud. Muidugi me kiidame teda ka. Aga see pani mind mõtlema, et häid sõnu enamasti ainult lastele öeldaksegi. "Oi, kui tubli poiss, panid ise riidesse!" "Tubli poiss, käisid ilusti potil!" "Sa panid täitsa ISE saapad jalga, tubli oled!" "Tuba on nii korras, ise koristasite kõik, nii tublid poisid!" Mida vanemaks aga saad, seda endastmõistetavamalt võetakse asju ja häid sõnu enam ei kipu enam kuulma. Muidugi on täiskasvanud inimest võib-olla imelik kiita potil käimise või ise riidessepanemise eest, aga samas on ju küllalt muid asju ja tegevusi, mille eest võiks öelda, et küll sa olid tubli. Ilmselt eestlane ei tee seda väga tihti, miks muidu on lausa välja mõeldud kampaania, et Kiida teenindajat. Võib-olla mujal asutustes seda juhtub, aga vähemalt siin Ametis ei saa kuulda ka ülemuselt ega kolleegideltki eriti kiidusõnu. Proovin siis endast alustada maailma paremaks muutmisel, koju minnes kiidan lapsi niikuinii, aga meest ka. Sest nad on ju kõik mul väga tublid!