Pole jälle pikka aega kirjutanud. Lausa uskumatu, mis lumi on siin maha sadanud, ma vist ei mäletagi nii paksu lund. Muidugi hea, et ma ei pidanud sel lumesaju päeval välja minema. Tegelikult oleks pidanud Karlile järgi minema, aga ma ei saanud autoga õuest väljagi ja hea oli, sest issi jälle ei saanud koju, jäid suht kodu lähedal kinni. Eile olin siiski sunnitud välja minema, kuna tööjuures korraldati lastele jõulupidu. Õnneks hommikul käis sahk väravatagant läbi ja seega mõtlesin, et väljasaamisega ei tohiks probleeme olla. Muidugi tükk aega kaevasin autot lume alt välja. Laadisin siis lapsed peale ja hakkasin minema, mõtlesin veel, et kui suure tee peale saan, siis on kõik korras. Aga võta näpust, seda polnud vist üldse eile lahti aetud. Ainult üks sõidurada oli sisse sõidetud. Uhh, oli alles sõit, aga kohale jõudsin! Tagasi tulles õnneks oli suur tee lahti aetud. Kodus jõudis Margus kaevata ainult autodeni raja, puude saamiseks peab läbi lume sumpama, mis ulatub ikka tugevasti üle põlve. Ilmataat ikka ei oska piiri pidada! Aga loodetavasti on üle pika aja lumised jõulud.

Muudest teemadest veel niipalju, et minu vahepealne "lapsehoolduspuhkus", mis tänu Karli lasteaias käimisele oli, saab veel enne läbi, kui ma 18. jaanuarist päriselt tööle lähen. Nimelt Karl ei taha enam lasteaias käia. Ja me ei olegi aru saanud, miks. Vahepeal rääkis, et muusikatundi ei taha. Tuli välja, et nad harjutavad seal jõulunäidendit ja kuna ta hiljem tuli, siis ta vist ei saanud hästi aru, mis tegema peab ja ei tahtnud osa võtta. Sellest sai räägitud ja nagu sai korda. Aga ikka, ta ei taha homme minna ja lõpuks ütles, et üldse ei taha. Ei viitsi teda koguaeg keelitada, et mine ikka. Ju siis jääb praegu lasteaiakarjäär pooleli, kuigi tahaks ikkagi teada, miks ta ei taha enam minna. Ta on küll teistest vist natu noorem ja ühed koolieelikud kaksikud pidavat vahel lööma kippuma, aga ma ei suuda uskuda, et seal nii halb on. Nüüd vahepeal tulevad pühad ja eks uuel aastal vaatab, äkki mõtleb vahepeal ringi. Praegu on küll seisi nii, et täna on lasteaias jõulupidu ja Karlil viimane päev.

Sannu on meil jälle nohune. Muidu on ta hirmus asjalikuks läinud ja tahab aidata kangesti. Nii kui venna pükse jalast võtma hakkab, toob talle poti. Ja õhtuti käivad kahekesi koos potil, kuigi Sannul sinna küll midagi ei tule enamasti. Aga veel mõnda aega tagasi ta ei tahtnud potile istudagi. Sannu plaksutab, tantsib, keerutab, aitab mul puid korvist võtta ja pliidi alla puhuda, kui tuld teen. Laob porgandeid ja kartuleid köögikombaini. Segaks tainast, kui emme lubaks kätt pidi kausis olla. Nõusid aitaks heameelega pesta, kui emme lubaks veega mängida. Raamatuid vaatab suure huviga ja näitab näpuga pilte (Karli tehtud pilt:).

Praegu nagu kõik. Kui külm ja lumi vahepeal ära ei võta, siis homme kohtume mandrimaal!

Kuldkalakesele

Juba mõnda aega tagasi liiklesid blogides soovinimekirjad kuldkalakesele. Mõtlesin siis minagi, mida ma sooviks, kui tõesti kuldkala peaksin kohtama. Sest eks sellega ole sama lugu nagu langeva tähe lennu ajal soovimine, et oh, sooviks midagi... ja läinud ta ongi. Niisiis soovid:

Esiteks. Soovin tervist, ennekõike lastele, sest laste haigused on ühed kurvemad asjad maailmas. Aga ka muidugi endale ja teistele lähedastele, eriti vanaemale, et ta meiega saaks veel kaua olla.

Teiseks. Soovin, et me saaksime oma kodu korda teha. Selleks on vaja ennekõike aega, aga mis seal salata, ka raha, kuid siiski palju saaks ära teha lihtsalt oma füüsilise jõuga, kui ainult aega oleks.

Kolmandaks. Soovin, et meie pere oleks ühtehoidev, armastav ja hooliv. Et lastel oleks tore lapsepõlv.

No kuidas meil siis läheb?

Päris paljud tundsid nädalavahetusel huvi, et kuidas meil siis läheb. "Hästi!" oleks lühike ja tabav vastus. Aga kui pikemalt rääkida, siis:

Kõigepealt kiiremad uudised. Sander on reedest saati tõbine, vahepeal ulatus palavik 39,4-ni, eilsest palavikku enam pole, aga nüüd on ülekere punaselaiguline, ilmselt on tegemist kolmepäevapalavikuga. Reedest saati elab Sander peamiselt süles ja nutab. Sülest mahagi ei taha minna, mängimisest rääkimata. Tahan oma tegutsejat naerupalli tagasi.

Teine suur uudis on see, et Karl otsustas esmaspäevast kohalikku lasteaeda minna. Me oleme küll Kuressaare kodanikud, aga sealsest lasteaiakohast ütlesime kevadel ära ja pealegi on see lasteaed remondis (loe lammutamisel). Nüüd aga tundus, et tal on kodus hirmigav ja emme ei jõua kahega korraga nii palju mängida. Ta mängib küll kenasti loomadega, aga tal on partnerit vaja ja siis Sannu tuleb mänguasju kiskuma ning siis üks solvub ja teine pahandab. Ja õues ei taha ta ka enam eriti käia, kuna emmel on muud tegemist ja ei mängi temaga liivakastis. Nii ma siis olen nagu kits kahe heinakuhja vahel: teha on palju, aga Karli üksi tuppa telekat vaatama ka jätta ei taha. Kohalikus lasteaias õnneks oli ruumi ja ta võeti hästi vastu teiste laste poolt. Pisut nuputamist muidugi on logistikaga, aga saame hakkama. Ma ise mõtlesin, et ega ta iga päev ei hakka käima, et nt esmaspäev, kolmapäev ja reede, aga siiani on ta ise tahtnud minna, eks paistab, kaua see vaimustus kestab. Tundub, et ta kohanes ruttu, oli kenasti söönud ja maganud ja teistega mänginud. Natuke süümekad on küll, et raiskan maksumaksja raha, ise istun kodus ja laps on lasteaias. Ja sellepärast, et Karl peab natuke varem ärkama. Aga ma siiski arvan, et see tuleb talle ainult kasuks ja kui ta tõesti ei tahaks minna, siis ta ju ei pea minema. Uskumatu, et minu pisipoja on juba nii suur, et käib lasteaias. Ise ta kiitis ka, et käib nüüd nagu issigi tööl, hommikul läheb ja õhtul tuleb.

Muidu elu-olust nii palju, et oleme nüüd kuu aega siin elanud, aga tundub nagu mitu aastat juba, nii harjunud oleme. Muidugi ikka veel ei ole vähemalt mina igale poole oma majapidamises jõudnud. Toimetame hoolega, aga aega on vähe ja teha palju. Mina näiteks tegelen alles õunte korjamise, maa kaevamise ja lehtede riisumisega, samas kui korralikel aednikel on juba hooaeg lõpetatud. Aga lohutan end sellega, et mul oli ka hiline start ja maad kaevata võib ju nii kaua, kui maa pole külmunud ja õunu korjata nii kaua, kui neid on, lehed aga võivad hoopis riisumata jääda. Laupäeviti Margus laob puid hoolega. Ma parem ei hakka mõtlema, mida kõike võiks ja peaks tegema, remondist rääkimata. Aga mõnus on küll omaette toimetada, hoopis teine tunne on, kui kõike ainult enese jaoks teha. Ja nüüd paari päevaga, kui Karl lasteaias on olnud, olen ma päris palju tehtud saanud vaatamata Sandri kehvadele unedele.

Kolitud

Enne kolimist anti Elionist lootust, et Netit ikka ka sealkandis nähtakse, aga sügavamal uurimisel selgus, et siiski mitte. Nii et elame ilma, uurime veel variante, aga EMT on ilmselt ainus sealkandis praegu.

Kolitud sai jah lõpuks, täpselt Sandri sünnipäeval. Nüüdseks on asjad lahti pakitud (enamus), nii tore on neid uutest kohtadest taga otsida. Poisid said oma toa ja harjusid omaette magamisega üllatavalt hästi. Üldse kohanesid nad uue koduga hästi. Nullu ka. Ainult liivakastist loobumine ei tule tal veel välja.

Nii me siis vaikselt toimetame seal metsavahel. Seltsiks mägrad ja hiired sahvris. Vabadel hetkedel laome puid ja varsti saab lehti ka riisuda. Kes tahab, on alati külla oodatud!

Karli tehtud pilt poiste toa seinal olevatest kiisudest:

Sander Mander Salamander 1

Tõesti oli see juba aasta tagasi, kui me läbi varahommikuse pimeduse haigla poole kihutasime, mina tagaistmel valutamas ja mööduvaid puid vaatamas. Siis sups haiglasse, läbivaatus, KTG ja juba oligi sünnitustuppa minek. Just täpselt siis, kui ma tundsin, et ma enam ei suuda, ta tuligi. Pisike soe pehme ja märg pamp. Abitu ja armas. Nüüd ta jalutab juba ise mööda tube.

Paljud on küsinud, et kas teise lapsega on kergem või raskem. Tegelikult ütleks, et mõnes mõttes kergem. Kergem, kuna ikka mõndagi lapsega ümberkäimisest juba tean ja ei satu paanikasse nagu Karliga, kui ma sünnitumajast koju saabudes esimest korda tema mähet vahetama asusin ja ta end kõrge kaarega kuni pealaeni täis pissis:). Kergem, kuna suurem venna on ikka Sannule väga oluline. Kergem, kuna ma ei pea Teisega palju tegelema ja lõbustama teda, selleks on Venna. Kergem, kuna Venna eeskujul on ta paljusid asju varem tegema hakanud (muidugi ka selliseid asju, mida ta ei peakski tegema). Samas muidugi on kahe lapsega omajagu tegemist. Kordamööda sööda, pese peput, kalla potti tühjaks, pühi peput, topi või aita riidesse ning muidugi keela ja käsi, tee seda, ära tee seda jne jne. Selleks, et mõlemaga linnas arstil või poes käia, on vaja palju jõudu ja kannatust.

Tegelikult saavad vennad omavahel ikka enamasti hästi läbi. Mõlemale meeldib, kui Sannu Karli kukil on ja me niiviisi mööda maja jookseme. Karlile meeldib talle kõhupeale pugi-pugi teha ja siis Sannu naerab laginal. Autodega sõidutavad üksteist kordamööda: Sannu lükkab Karli autot ja Karl Sannu oma. Karl juba ammu tahtis teda sõidutada, aga siis Sannu ei püsinud veel nii palju auto peal. Muidugi läheb riiuks ka, eriti mänguasjade pärast, kuna Karlil on just tingimata seda vaja, mis Sannu käes on. Sannu veel õnneks Karli käest ära tirima ei lähe. Aga ise oskab küll tähelepanu nõuda, kui Karl tema käest ära võtab midagi.

Mida aastane Sander oskab? Erinevalt Karlist, kes hakkas kindlalt käima u kuu peale aastast sünnipäeva, Sander juba käib. Paar nädalat juba. Eks ta ikka potsatab istuli ka aeg-ajalt, aga enam neljakäpakil ei lähe. Ronib voodite, diivanite, tugitoolide peale ja trepist üles. Alla tuleb pepu ees. Meeldib autosid sõidutada ja klotse igasugu asjade sisse panna ja siis jälle välja laduda. Vennaga sarnaselt meeldib kiikuda. Vennast vägagi erinevalt ei vaata raamatuid. Sannu tundub kuidagi püsimatum ja rahmeldajam olevat. Vennast erinevalt ei ole võõrastanud, ainult vahel harva võõraid meesterahvaid pelgab, naistele aina naeratab. Sannu sööb pea kõike nüüd. Püreeritud köögiviljadest ütles ta ära juba pea 3 kuud tagasi, nüüd ei taha enam väga peenestatud toitu ka saada. Kui keegi midagi sööb, siis peab tema ka tingimata saama. Sealhulgas nt jäätist. Kihvt on vaadata, kuidas nad Vennaga vahvlitopsi jagavad. Sannu sukeldub ninajuureni jäätisesse ja siis imeb sealt mõnuga. Suus on tal 5 hammast, 2 all ja 3 üleval. Karlist erinevalt Sannu ei taha üldse potil istuda, Karl selles vanuses ikka vähemalt hommikuti käis potil, tavaliselt mitu korda päeva jooksul. Sannu hakkab kohe nutma, kui potile panen. Magamises on nad üsna ühtemoodi kehvad. Sannu hakkas küll varem ise magama jääma, aga see-eest kolmanda elukuu paiku olime ikka mõned ööd päris üleval. Praegu magab ta 2 korda päevas, hommikupoole lühemalt toas ja õhtupoole pikemalt õues vankris. Õhtuti jääb üksi (või koos Vennaga) magama, aga tahab natuke veenmist saada.

PALJU ÕNNE, KALLIS PESAMUNA!

Kaks lugu sellest, kuidas mind olemas poleks

Elu sõltub hämmastavalt palju imeväikestest juhustest, otsustest, sündmustest. Ja see paneb mõtlema, et pidi ju olema midagi, mis sundis asju just nii minema. Minul on mõlema vanaema elust 2 juhust (ilmselt oli elumuutvaid sündmusi veelgi), kus elu oleks võinud minna hoopiski teisiti ja kõige muu hulgas ei oleks ka mind olemas.

Isapoolse vanaema ehk Vanamamma lugu sellest, kuidas ta küüditamisest pääses.

Tegelikult pääses ta isegi 2 korda küüditamisest. Nimelt oli ka tema perekond kirjas küüditamisele minevate inimeste seas (ma täpselt ei mäleta, aga vist oli asi veskis, milles ta isa oli osanik olnud kunagi). Nimekirjad tõid kõrgemalt kohapeale 2 meest külgkorviga mootorrattaga oma portfellis. Aga juhtus nii, et see mootorratas ei jõudnud kohale, vaid sõitis kraavi ja need kaks meest said surma. Kohalikud avastasid nad sealt kraavist ja muidugi ka nimekirjadega portfellid ning need nimekirjad ei läinud õnneks kunagi täitmisele. Aga Vanamamma tädi oma perega oli siiski määratud küüditamisele. Ja Vanamamma oli õnnetuseks just sel hetkel seal lapsi hoidmas. Õnneks oli küüditajate hulgas kohalik, kes tundis hästi tädi peret ja Vanamammat ning teadis, et ta ei kuulu sinna perre ja tal kästi kiiremas korras koju minna. Ning seega ta pääses Siberist.

Emapoolse vanaema lugu sellest, kuidas ta Rootsi ei põgenenud.

Seda juttu meenutati just vanatädi Vilma matustel. Päris paljud põgenesid sõja jalust üle mere Rootsi. Teiste hulgas ka näiteks August Mälk koos oma perega. Vanaema oli seal olnud last hoidmas ja Mälgu abikaasa oli meile sugulane. Rootsi pagemist plaaniti ka vanaema emale ja isale, aga nemad ütlesid kohe ära, et ei nemad siit lähe. Ka kõige vanem õdedest, Salme, ei võtnud võõrsile sõitu kõne allagi. Vilma ja vanaema aga siiski pakkisid kohvrid ja asusid randa teele. Paat oli täitsa olemas ja üks neist olla isegi paadis ära käinud, aga ära ei sõitnud neist kumbki. Vanaema ja Vilma olid mõtlema hakanud oma kalli kodu, Koige peale ning mamma ja papa peale. Nad mõtlesid, et kuidas nad saavad selle kõik maha jätta ja võõrsile minna ning läksidki hoopis koju tagasi. Ja ma usun, et kumbki neist pole seda otsust tegelikult kahetsenud.

Sügisene hääbumise aeg

See sügis on meie hulgast viinud lühikese aja jooksul tervelt kaks kallist inimest. Vähem kui nädalase vahega surid minu kaks vanatädi, üks ühe, teine teise vanaema poolt.

Puhka rahus, kallis tädi Ella! 25.10. 1915-28.09.2009

Tegelikult oli tema nimi Alla, aga hüüti teda hoopiski Ellaks. Tema jääb meelde lõputult helge ja rõõmsameelsena. Alati oli ta naerusuine ja tema plikalik "vai, vai, vai" jääb kauaks kõrvu kõlama. Ärasaatmisel ka tuletati meelde tema üdini optimistlikku meelt, kunagi ei kaevelnud ta millegi üle, ei rääkinud taga. Kuigi põhjusi kurtmiseks leiaks üks pea 94-aastane üksik vanainimene ju ometi. Ja üksi oli ta tõesti, kuna oma abikaasa mattis ta juba 65. aastal (Ella nimi on ka sellest ajast hauaplaadil ootamas!) ja lapsi neil ei olnud. See-eest on ta armastust jaganud oma õdede lastele ja lastelastele ja lastelastelastelegi. Ja samuti majanaabritele, koguduse kaasliikmetele, isegi täiesti võõrastele inimestele. Lihtsalt nii hea inimene oli ta. Kuni viimase ajani sai ta täiesti iseseisvalt hakkama ja suuri tervisemuresidki polnud, kuid paar nädalat tagasi ta kukkus ja sattus haiglasse. Ning seal ta lihtsalt ühel õhtul heitis magama ning enam ei ärganud. Ellal on seal kindlasti parem olla, kuna tema oli sügavalt usklik ja oli ammu valmis minema. Meile aga jäi temast hea mälestus.

Puhka rahus, kallis tädi Vilma! 26.03.1924-02.10.2009

Temal on Ellaga päris palju ühist. Nimelt see, et kuigi ka temal polnud lapsi, jagas ta ometi armastust teistele lastele. Abieluõnne (ja natuke ikka muresid ka) sai ta jagada tervelt 58 aastat ja abikaasa jäi veel teda leinama. Vilmale meeldis kangesti, kui tal külalisi käis ja kunagi ei saanud sealt ilma tulema, et poleks midagi pakutud. Kui söögilauast õnnestus isegi kõrvale hiilida, siis sahvrist anti mõni purk ikka kaasa. Vilma oli natuke peenem proua võrreldes oma õdedega, tema pääses talutöödest kontoritöö peale. Talle meeldis kangesti alati jutustada.

Avastasin praegu, et Vilmast mul ühtegi digipilti polegi vist.

Ja eile see esimest korda juhtuski!

Siin metsade vahel, aegaajalt ka hämaras või lausa pimedas sõites, olen ikka metsloomade suhtes eriti tähelepanelik olnud roolis. Ema, isa, vend ja paljud tuttavad veel on alla ajanud kitsi, sigu, põtru, mäkrasid ja keda iganes. Ise olin siiani pääsenud nendega otsesest kontaktsis. Eile matustelt kodupoole sõites leidis oma otsa minu auto rataste all aga väike kitseke. Teeääres oli kaks kitse, kõrvalistuv vend hüüdis: "Kits!", aga mina nägin kahjuks ühte kitse, see oli ohutult teeääres, aga teisel pool teed oli teine veel ja see pidi muidugi tee peale hüppama. Teha polnud kahjuks enam midagi, autorataste alt ta läbi käis ja teele maha ta jäi, üsnagi tükkideks. Õnneks, et see selline pisike oli alles ja autole suuremat viga ei teinud, pamperil on siiski pragu sees ja üks nurk ära murdunud. Nii et teenindusse minek ja omavastutuse laks. Kitsest on ka muidugi kahju:(

Muutuste tuuled

Tundub, et viimasel ajal on kuidagi palju juhtunud ja juhtumas. Juhtub see, et täitub mu pikaaegne unistus oma kodust. Unistus on küll vahepeal muutunud, aga praegu tundub nii õigem ja parem. Nimelt kolime me õige varsti minu vanaema majja. See on küll juba eakas ja mõnda aega tühjana seisnud, aga ikkagi on ta oma. Saame toimetada täpselt nii, nagu tahame. Tööd on seal omajagu, et kõike korda teha, aga aega ju on. Juba unistan oma peenramaast ja mõtlen sisekujunduse peale. Loodetavasti saab sellest meie lastele hea kodu, kuhu ka täiskasvanuna tahetakse tagasi tulla. Ja muidugi ka hea koht, kuhu sõbrad saaksid külla tulla. Teeme jälle sauna ja ehk seekord Leili jääb ellu:) Ja kindlasti saab pikka aega meil tegeleda koristus-, lammutus- ja ehitustöödega. Uuest aastast aga juhtub veel midagi. Vaevalt hakkan elukorraldusega uues kodus harjuma, kui tuleb jälle ümber harjuda. Nimelt ma lähen ilmselt jaanuaris tagasi tööle. Ma plaanisin tegelikult järgmisel sügisel lapsed lasteaeda panna ja tööle tagasi minna, aga juhtus nii, et minu asendaja läheb ise lapsepuhkusele ja nii pakuti mulle mu tööd tagasi. Issi otsustas siis ise lastega koju jääda ja mina lähen tööle. Mulle ilmselt tähendab see kahekordset koormust, sest peale palgatööd tuleb ju ikkagi perenaisekohustused ka täita, aga ma arvan, et issi saab lastega hästi hakkama ja lastele ka meeldib issiga olla.

Kõige selle taustal tuleb taaskord tõdeda, et Saatusel on kummalised teed. Ma olen ise kahjuks suhteliselt otsustusvõimetu, alati mõtlen liiga palju ja tahan kindlasti õige otsuse teha, lõpuks ei saagi aru, mis see õige oleks. Tundub aga, et kui millegi juures ei suuda otsustada, mis on õigem, siis Saatusel on kombeks sinu eest otsustada. Ja sul jääb üle tõdeda, et just see ongi õige. Ma olen tegelikult varem mõelnud, et vaat kui tore oleks Koimlas elada ja möödunud sügiselt oli see meil isegi jutuks, aga ju siis polnud õige aeg veel. Samuti oli meil vist juba enne Sandri sündi jutuks, et äkki issi ise jääb lastega koju mingiks ajaks, aga jällegi kindlat otsust polnud teinud. Nüüd aga lähevad asjad kuidagi nagu iseeneset paika.

Hõissa pulmad!

Nii tore, kui sõpruskonnas ka keegi pulmi peab. Ei ole enam meie ainukesed õnnelikud. Minu arust ikkagi abiellumine teeb mehest ja naisest perekonna. Kooselu on selline nii ja naa: jah elame küll koos, aga kui homme enam ei meeldi, siis saan vabalt minema jalutada. Aga kui sa oled teineteise, paaripanija ja kümnete pulmakülaliste ees lubanud oma kaasat hoida ja armastada elu lõpuni ja seda kõike veel allkirjaga kinnitanud, siis sa ju püüad seda lubadust iga hinna eest täita. Minu arust perekonnaseisuameti paaripanija rääkis väga kaunilt armastamisest, toetamisest, austamisest, hoolimisest. Seda kõike on vaja, et igapäevaelust läbi tulla. Ja ennekõike on vaja hoida armastust.

Pulmapidu oli väga tore, pruutpaar väga kaunis, nalja ja mänge oli, tantsu oli ja muidugi süüa oli. Pulmapeole minek oli väga hea põhjus kodust välja saada. Lapsed on õnneks juba piisavalt suured ja vanaema väga vastutulelik, seega saime üle pika-pika aja ka mehega koos kuhugi minna, see kulus meile vägagi ära. Vanaema sai lastega väga hästi hakkama, emme-issi muretsesid ikka rohkem ja muudkui tüütasid oma helistamistega:) Tartus sai ka natuke jalutatud ja nostalgitsetud.

Veel kord: Palju õnne ja armastust noorpaarile! Ja ootame siis järgmiseid, loodetavasti pruudipärg sai õigetele inimestele maha mängitud:) Ja palun ärge tehke 5 ühes:)!