See sügis on meie hulgast viinud lühikese aja jooksul tervelt kaks kallist inimest. Vähem kui nädalase vahega surid minu kaks vanatädi, üks ühe, teine teise vanaema poolt.
Puhka rahus, kallis tädi Ella! 25.10. 1915-28.09.2009 
Tegelikult oli tema nimi Alla, aga hüüti teda hoopiski Ellaks. Tema jääb meelde lõputult helge ja rõõmsameelsena. Alati oli ta naerusuine ja tema plikalik "vai, vai, vai" jääb kauaks kõrvu kõlama. Ärasaatmisel ka tuletati meelde tema üdini optimistlikku meelt, kunagi ei kaevelnud ta millegi üle, ei rääkinud taga. Kuigi põhjusi kurtmiseks leiaks üks pea 94-aastane üksik vanainimene ju ometi. Ja üksi oli ta tõesti, kuna oma abikaasa mattis ta juba 65. aastal (Ella nimi on ka sellest ajast hauaplaadil ootamas!) ja lapsi neil ei olnud. See-eest on ta armastust jaganud oma õdede lastele ja lastelastele ja lastelastelastelegi. Ja samuti majanaabritele, koguduse kaasliikmetele, isegi täiesti võõrastele inimestele. Lihtsalt nii hea inimene oli ta. Kuni viimase ajani sai ta täiesti iseseisvalt hakkama ja suuri tervisemuresidki polnud, kuid paar nädalat tagasi ta kukkus ja sattus haiglasse. Ning seal ta lihtsalt ühel õhtul heitis magama ning enam ei ärganud. Ellal on seal kindlasti parem olla, kuna tema oli sügavalt usklik ja oli ammu valmis minema. Meile aga jäi temast hea mälestus.
Puhka rahus, kallis tädi Vilma! 26.03.1924-02.10.2009
Temal on Ellaga päris palju ühist. Nimelt see, et kuigi ka temal polnud lapsi, jagas ta ometi armastust teistele lastele. Abieluõnne (ja natuke ikka muresid ka) sai ta jagada tervelt 58 aastat ja abikaasa jäi veel teda leinama. Vilmale meeldis kangesti, kui tal külalisi käis ja kunagi ei saanud sealt ilma tulema, et poleks midagi pakutud. Kui söögilauast õnnestus isegi kõrvale hiilida, siis sahvrist anti mõni purk ikka kaasa. Vilma oli natuke peenem proua võrreldes oma õdedega, tema pääses talutöödest kontoritöö peale. Talle meeldis kangesti alati jutustada.
Avastasin praegu, et Vilmast mul ühtegi digipilti polegi vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar