Tita muija

Blogimise soon on kuhugi kadunud. Kuigi toimunud on ju päris palju, millest võiks kirjutada.

Kõigepealt toimus klassikokkutulek. Gümnaasiumi klass sai kokku Sõrves minu juures, kohal oli 27 lõpetajast 11, pluss endiselt nooruslik ja särav klassijuhataja Kreisu. See oli meie esimene kokkusaamine peale lõpetamist, mis oli juba 7 aastat tagasi. Sõime, jõime, meenutasime ja rääkisime, kes mida teinud on vahepeal. Ja lõbus oli, hoopis teine suhtlemine on, kui kooliajal. Kuigi klassijuhatajal purunes nii mõnigi illusioon, mis meist kooliajal tekkinud oli:)

Ministeeriumi suvepäeval sai käidud. Sel aastal toimus see Lääne-Eestis Toorakul. Ja et mitte niisama säästueelarve ajal pidutseda, siis seekord oli suvepäev talgu nime all. Ja tegelikult tõesti, vähemalt meie rühm tegi tööd. Matsalu lahe ääres Kiideval rügasime palava päikese käes kive ühest hunnikust teise tõsta (mina tõstsin hääästi pisikesi).Aga pärast viidi meid paadiga lahele ja lasti ujuma minna. Palava ilma tõttu otsustasin isegi mina minna, kuigi kartsin, et ma äkki paati tagasi ei saa. Aga vesi oli mõnus ja paati sain väga edukalt tagasi. Õhtul oli väike grill ja tšill veel, kuid südaöise praamiga sõitsime Saarele tagasi.

Laisiku ja Mattise 51. sünnipäev sai ka maha peetud. Koos aardejahi ja kõige juurdekuuluvaga.

Seekord võtsime Karli kaasa ja optimistlikult plaanisime telgis magamist proovida. Sünnipäev oli lõbus, kui ainult sadama poleks hakanud. Ja Karl pidas ennast üsnagi seltskondlikult üleval, kui esialgne võõristus üle läks. Lõpuks ikka mängisid Ommiga palli. Päris naljakas oli, et aasta noorem Ommi Karli titaks kutsus. Aga noh, Karl teeb seda isegi enda kohta:) Õhtul jäi Karl isegi väga rahumeelselt telgis magama, mida natuke rikkus seesama vihm. Nimelt hommikuks meie telk vähemalt ujus. Siinkohal ääremärkus endale, et ülejärgmiseks telkimishooajaks tuleb vihmakindel ja suurem telk muretseda.

Sel laupäeval sai kontserdil käidud akustilist Tanelit, Birgitit ja Tättet kuulamas. Algselt oli plaan üks ilus õhtuke endale lubada, aga võtsin siiski Karli ka kaasa. Ja järjekordselt pidin meeldivalt üllatuma, kuna ta pidas ennast väga hästi üleval. Turnisime tädi Laisikuga (Laisikul vast pole selle vastu midagi, et teda tädiks kutsutakse) natuke vallidel ja plaksutasime onu Jaanile. Kuigi jättist Karli kurvastuseks kontserdil ei müüdud. Karlile seostub linnas käimine millegipärast jäätisega, kui küsida, mis ta linnast tahab, siis alati jäätist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui peale kontserti Selverisse seda ostma minna.

Sel nädalavahetusel tihe graafik jätkub, korraga tuleb olla põhikooli 20. aastapäeva puhul toimuval kooli kokkutulekul ja samas ka ema juubeli-hõnguline sünnipäev maha pidada. Ning järgmisel nädalavahetusel vajab veel suurem juubel tähistamist - mu kallis ja nüüdseks ainus vanaema saab 80!
Mis veel huvitavat. Majal pole endiselt katust, juba üle kuu aja tagasi võeti esimesed eterniiditahvlid maha. Ja kuna tihti sajab, siis teha ei saa ja aeg-ajalt sajab sisse ka. Lootust on, et kui ilma peab, siis ehk sel nädalavahetusel jõutakse ka esimesed plekitahvlid paika panna. Siin käib veel hoogne lammutamine.

Karlil on üsna palju sõnu tulnud, väikseid lauseidki tuleb, küll mitte grammatiliselt õigeid. Ja sõnad tulevad järsku, lihtsalt ühel hetkel kordab järgi ja ongi, kuigi mitte alati õiged. Nt muija=murjam, sapad=saapad, ennu=lennuk, issi paadi iiu=issi läks paadiga Hiiumaale (tegelt küll praamiga), suppi=suppi, mammu=mari (vaarikas, kirss, sõstar vms), tata=ratas, pett=pett, pita=pipar, paii=pall, õun=õun, jättis=jäätis, titti ei taha=tekki ei taha jne. Enda kohta ütleb ta alati tita: tita õue, tita õue pissie, tita linna, tita juua, tita sauna jne. Üldiselt saab temast täitsa aru juba, suudab end vähese sõnatagavara ja žestide abil selgeks teha. Põhiline jutt on siiski sellest, kuidas emme ja issi linnas on ja kuidas tita ka linna läheb. Või autoga mamma juurde.

Lõpuks pilt sellest, millega Karl tegeles, kui meestelgi ehitustööd käsil, ega tema saa nendest kehvem olla:)

Urin töö peale

Mulle üldse ei meeldi, et ministeerium ei viitsi/ei oska/ei taha oma tööülesandeid täita ja suunavad need siis sujuvalt allapoole. Ja siis räägivad inimestele, et asi seisab meie taga, kuigi ministeeriumis seisis asi pool aastat, ilma et keegi oleks kausta lahtigi teinud (kaardid seal kaustas olid igastahes sirged ja värvilõhnalised, peale meie välitöid suht kortsus ja mõnede veepiiskadega liigmärgade alade läbimise tõttu). Ja kui lõpuks on ministri allkirjastamiseks kiri koostatud ja Postipoissi üles pandud pikaks ministeeriumipoolseks menetlemiseks (5 linnukest on vaja ja seda puhkuste ajal...), võtab ministeeriumi ametnik endale õiguse saata inimese veel siia paluma, et ikka vähendage temal ka ehituskeeluvööndit. Onu rääkis minuga pikalt ja laialt, miks ikka peaks, läks siis ära ja mõne aja pärast tuli tagasi meie looduskaitsespetsialistiga rääkima (hea, et Laisik puhkusel on), et ikka kindel olla... Tüütu. Käisime siis veel kord vaatamas seda kohta, aga otsus jäi ikkagi jõusse. Peale kõige muu ei saa lasta pretsedenti luua, et näe, tema käis palumas ja sai, ma tahan ka, muidu on varsti kõik ukse taga, igaühel parem põhjendus kui teisel, miks ikka peab rannale trügima oma majakesega.

Üldiselt on ees keerulised ajad, kuna ministeerium ähvardab meid reformi ja koondamistega, eks paistab, mis välja tuleb sellest. Mina õnneks saan seda vähemalt paar aastat lihtsalt kõrvalt vaadata:) Ja kui sellest juba juttu tuli, siis võib mainida, et palju polegi enam jäänud tööl käia. Esialgu on viimaseks tööpäevaks määratud 12. september. Järgmisest nädalast tuleb mulle juba töövari ametit õppima (heh, paljukest ma isegi selle lühikese aja jooksul olen õppinud olen:)).

Viis aastat hiljem

Üle viie aasta tagasi said head sõbrad ja lähemad sugulased meie käest sellise tekstiga kutsed:

Olete palutud meie abielu
registreerimisele ja sellele järgnevale
pulmapeole, mis toimuvad 12. juulil 2003. a.
kell 17.00 Saaremaal Torgu vallas
Jämaja külas Nurme talus.

Nüüd on tõesti sellest kaunist päevast möödas 5 aastat! Paljugi on selle aja jooksul muutunud: pulmaliste hulgast on igaveseks lahkunud minu 2 vanavanemat, lisaks veel Marguse vanaema ja onu. Samas juurde on tulnud 5 ja selle aasta jooksul on tulemas veel 2 uut ilmakodanikku. Mõned paarid on endiselt koos, teised leidnud uue armastuse, mõni abiellunud ja mõni lahku läinud.

Meie perre on lisandunud 1 liige ja oleme vahetanud elukohta, vahepeal on kätte saadud ka kõrgharidus. On olnud muresid ja rõõme, tülisid ja leppimisi. Kuid kõige olulisem on vast see, et pole kordagi kahetsenud seda 5 aasta tagust päeva ja loodan, Dagö laulusõnad kehtivad ka meie puhul:

lõpuni proovivad, sest vannutud nii

annaks, et soovivad ka tõepoolest nii

et kui kunagi viimne paat

üht viib üle jäe

teiselpool vikerkaart

veel sosistad tões

Ole, oh ole sa

peale kes kehale ja jalgele rahu toob

peale keskööd

ole, oh ole sa

peale kes haarab tekiääre

valguse kummitus meid hommikul lööb

Kahjuks igasugu kolimiste ja arvutivahetuste tõttu ei õnnestunud ühtegi digitaalset pilti sellest kaunist päevast leida.

Edit: Jupijumal saatis mulle pildi noorest ja ilusast pruutpaarist:

5 aastat hiljem on olukord selline:

Siinkohal ka suured tänud kallitele sõpradele, kes meid sel kaunil päeval meeles pidasid kaartide ja imearmsa üllatusega! Aitäh!

Väike fotoreportaaž

Pikaks jutuks pole praegu aega.

Kes on kapis?Kui pikk ma olen?Mehed katusel:

Karl teeb heina muudele:
Peale suurt töötegemist kulub ära päev linnas. Karl muuseumis:Karl lossipäeval poni seljas:

Otsustasime lapsehoidjale ka puhkust anda ja läksime Karliga teise vanaema juurde Sõrve suvitama nädalaks (see tähendab ka issile täiuslikku puhkust:)).

Karl aitab sauna kütta:Karl kasvuhoones:

Karl uues rattatoolis:

Rattasõit viis mereäärde kive loopima:

Onuga liivakastis mängimas:

Eile õhtul tegi Karl rasket tööd. Video on tehtud fotokaga, seetõttu häält ei ole, aga kujutlege juurde ähkimist ja puhkimist.

Hr Asjalik

Karlil jätkub väljas toimetamist terveks päevaks. Toas käiakse peamiselt ainult söömas ja magamas. Päevase aja kohta ma täpselt ei tea, aga enamuse aega on nad ka vanaemaga õues. Ja õhtul ei jõua emme õieti süüagi, kui Karl juba hakkab tirima, et õue, õue. Ja nii me siis olemegi õues, hea kui enne uneaega ikka tuppa saab lapse.
Mis me siis teeme? Kindlasti on vaja memme kasvuhoone ära kasta. Ostsin talle suurema kastekannu, kuna eelmine oli nii tilluke, et seda ei jõudnud emme piisavalt täita (pildil veel väikese kastekannuga). Kuna tal alati õnnestus oma varbad märjaks tilgutada ja ilmad ei ole just praegu kõige soojemad, siis panin talle saapad jalga. Nüüd on ta ise juba nii tark, et küsib ise saapaid või toob need toast (tal on väike lauluke ka omal viisil: "Saapad, saapad, saapad, saapad") ja siis on kasvuhoonesse minek. Ainuke viga asja juures on see, et enamasti kastab ta ainult ühte kindlat kurgi- ja tomatitaime. Vahel on ka peenramaad vaja kasta.

Kui kõik on kastetud, siis vajadusel laseme tünni vett juurde, Karlile meeldib kraani hirmsasti keerata. Isegi nii väga, et on seda paar korda omal algatusel teinud ja väikese üleujutuse korraldanud:)

Kindlasti on vaja mäud (siia juurde käib kätega näitamine, et väikesed mäud) üle vaadata ja neile mma viia (tõlge: kassipoegadele piima). Laudalakas on 2 imearmast kassipoega, kes on aga suht metsikud ja alla ei tule. Käime neile siis seal piima viimas ja Karl hüüab neid armsa heleda häälega sööma: "Mäudi, mäudi, mäudi!" Ilmselt on nad üsna näljased, nii et viimasel ajal on neid õnnestunud näha ja siis on Karlil lõbu laialt.

Karli päevakavas on ka papaga lehmade toomine, kui ta muidugi selleks ajaks uinakust ärganud on. Sinna tahab ta suure õhinaga minna. Sahvrist on vaja "saia" kaasa võtta (tegelt küll leiba) ja juba õues hakkab hüüdma: "Oosi, Muudi, Oosi, Muudi!" (lehma nimi on Roosi ja vasika nimeks pandi Muudi, mida Karl ütleb visside kohta ) ning ajades karjatab neid "Noh! Noh!".

Õues käies aitab Karl veel puid laduda, rohtu vedada, peenraid rohida. Ja muidugi käib ta liivakastis, mängib Reksiga ja vahel ka jalutame, nii vankriga mööda teed, kui ka jalgsi metsas. Tassib liiva või mulda või saepuru mööda õuet laiali, viimasel ajal meeldib ka veega mängida. Alati ütleb, kui ta näeb igasugu putukaid ja elukaid: siped, käped, sääsk, uss. Ja kogu õues toimetamise juurde käib peaaegu pidevalt lauluviisike. Karl laulab erinevate sõnade ja viisidega ning kõiksugu asjad ta laulu sisse paneb. Eile õhtul näiteks lauldi emmele-issile väga pikk unelaul maha emmest ja issist, saabastest ja tsuhh-tsuhhist ja millest kõigest veel. Ei tea, kas selle kohta öeldakse, et hakkas laulma enne kui rääkima:)

Pildil on Karl kogu oma atribuutikaga peenramaal, kastetud sai varem juba:

Vähesed hetked toas on ta ka asjalik. Aitab näiteks emmel tainast segada, koogile rabarbareid panna, õmblemise juures on tingimata vaja olla. Pesupesemisel paneb Karl pesu masinasse, lülitab masina tööle ja pärast võtab pesu välja.

Ja muidugi jääb emme-memme-issi-papa aitamise kõrvalt ka niisama lapsepõlve nautida. Näiteks oma kiiges:

Või ninni korjates ja nuusutades. Piibelehed on memme lemmiklilled, nii viis Karl need talle.

Nüüd saan mina ka öelda, et elu on kiire. Viimaste nädalate jooksul on 6 päeval Tallinnas oldud, targaks saamas. Seega ütleks, et Tallinna norm on üsna pikaks ajaks täidetud. Koolituskavade koostamisel ilmselt ei mõelda kaugelt tulijatele, seetõttu tuli mul 3-päevaseks koolituseks 2 korda edasi-tagasi sõita, kuna nad ei raatsinud neid 3 päeva järjest teha. Ja kuna need algasid nii vara, siis tuli juba eelmisel päeval kohale sõita. Ühe otsa sain sõita ka lennukiga! Oma teadliku elu jooksul esimest korda. Fantastiliselt ilus on Eesti kõrgelt vaadatuna. Siinkohal ka suured tänud TriinSile ja Jupijumalale, kes mind lahkelt ulualla võtsid ja ringi sõidutasid. Aitäh!

Kui ma ühel kolmapäeva hilisõhtul (4. juunil täpsemalt) Tallinnast koju jõudsin, ootas mind eest kahjuks palavikust hõõguv pisipoja. Seekord küündisid kraadiklaasi näidud koguni 39,7-ni ja küünlad ka palavikku ei alandanud, täitsa hirm oli juba. Kutsusime siis kiirabi, mis peale pikka ootamist ja väikest ekslemist lõpuks meieni jõudis, kes aga ka lihtsalt konstateeris, et viirusinfektsioon ja pani palavikkualandava küünla. Peale suhteliselt unetut ööd oli Karl ise siiski üsna rõõmsameelne neljapäeva hommikul kuni lõunauneni, millest ta ärkas jälle 39,8-kraadise palavikuga. Kurb on vaadata hõõguvat ja lõõtsutavat last, kes vajub korraks unne, et mõne hetke pärast jälle juua küsida, emmet kontrollida või paremat asendit otsida. Reedel õnneks enam temperatuur üle 37 ei tõusnud, kuid siis hakkas Karl seda tasa tegema, mis ta haiguse ajal tubli poiss oli olnud. Ainult üks jonn oli pea terve laupäeva ja pühapäeva, ilmselt sellepärast ka, et õue ju ei saanud mitu päeva ja toas on igav, õuemees nagu ta meil on. Ilmselt haigusest tingitud kurnatusest juhtus ka see, mida ma oma Karlist kunagi uskunud ei oleks. Karl jäi õues vanaema süles magama lõuna ajal! Ja ei seganud ka see, et tal püksid ära vahetati ja voodisse pandi, poiss magas edasi. Uskumatu! Õnneks on Karl nüüdseks oma hea tuju ja vahva tegustemislusti tagasi saanud, muidugi väike jonn käib alati temavanuste juurde.

Seoses sellega, et ma vahepeal nädal aega tööl ei käinud, juhtus ka see, et nüüd on lauapealne tööd täis. Planeeringuid tuli korraga uksest ja aknast, ilmselt on kõigil enne puhkust kiire-kiire. Lisaks veel mingi ministeeriumipoolne tööülesanne jäätmekäitluskohtade koordinaatide ja katastriüksuste leidmiseks. Selleks tuli vanades jäätmelubades tuhnida ja kohati väga detektiivi mängida. Kui teised siin loevad järelejäänud tööpäevi enne puhkust või on just puhkuselt tulnud, siis minul pole seda ka nii pea oodata. Kuigi ka seekord õnnestub enne ametlikku puhkuse väljateenimist koduseks jääda:) Töökoha kandidaat on olemas, aga veel on pakkumised oodatud mõnda aega.

Sünnipäeva järelkajad

Aitäh, kallid sõbrad, et pikka sõitu paljuks ei pidanud ja Karli sünnipäeva puhul meile külla tulite! Ja Karl tänab kingituste eest ka. Käru on aga kasutuses (nagu pildilt näha, käib suur rohu vedu määdele, kutsub neid sööma ka: "Määde, määde, määde!") ja pilli mängib ka, nädalavahetusel ehk saab kiige üles. Fotokasse säilinud pildid panin ülesse siia. Kunagi ehk jõuan videoni ka...

Elu on endiselt kiire. Kodus õhtuti ei jõua suurt midagi teha, sest Karl tahab kõik see aeg õues toimetada, aga mingi töö juures tüdineb ta üsna ruttu ära. Tööjuures õnneks on praegu suhteliselt rahulik, kuigi ebameeldivate tööülesannetega ei taha kuidagi tegeleda. Ja püüan ennast koolitada, nii palju kui jõuan. Sel nädalal käisime kiiresti teabepäeval (kell 4.30 ärgata ei ole üldse tore), kõik vajalikud kohad leidsime üles, kuigi alati mitte lühimat teed pidi, kuid Laisik sõidab Tallinnas nagu proff:) Järgmisel nädalal 2 päeva veedan jälle pealinnas targaks saamas. Seekord plaanis lennukiga minna:) Nüüd võib avalikult kuulutada ka, et kui keegi peaks tahtma tulla Saaremaa keskkonnateenistusse keskkonnakorralduse peaspetsialisti töökohale 3 aastaks, siis andke kohe teada, korraldame töövestluse.

Kuidas Karl õues käib

Karl on suur õuesolemise fänn. Ennelõunat paar tundi ja õhtul ka pea pimedani. Õues leidub kõiksugu toimetamist. Liivakastis kühveldab liiva ja veab selle siis ämbriga kuhugi laiali. Peaaegu alati on tal ämber kaasas, vahel ka rohu, kivide või saepuruga. Reksiga mängib. Lambaid, kanu ja lehmi on vaja korrale kutsuda, kui need silma alla satuvad. Kui teised õues toimetavad, siis aitab jõudmööda kaasa - rohtu riisuda, peenraid siluda, puid tuua ja mida kõike veel. Näiteks peenarde tegemisel käis ta lillepotiga ringi ja korjas naelu kokku.
Muidugi vahepeal peab vankriga jalutamas käima. Vanker seisis meil sügisest saati kenasti kuuris, ei tulnud see talle meelde ega viitsinud ka ise seda välja ajada, suur mees ju, käib ise. Aga kevadepoole mingi aeg ta märkas seda ja vaja välja ajada. Nüüd ei lähe vist ükski õueskäik mööda, ilma et oleks vankriga sõitmas käinud (vähemalt siis, kui ta koos emmega on). Selle juurde käivad teatud rituaalid. Ise näitab, et kuuri vaja minna ja vanker välja ajada. Siis lapib ta kõik asjad, mis parasjagu käes on, vankri alla korvi (tavaliselt "ämme" ehk ämber koos liiva ja kühvliga, vahel ka käbisid, puupulki ja mida iganes). Ronib ise vankrisse ja läheb lahti. Reks on ka maru õnnelik, kui me vankri välja ajame, hüppab ja kargab kõrval. Sõidu ajal on kindlasti vaja "ninni" (lilli) korjata ja need vankri seljatoe külge panna. Kui sipelgapesast mööda sõidame, siis vaatame, et seal on "siped" (sipelgad siis, aga ütleb seda ka teiste putukate kohta). Siis sõidame mööda naabri puukuurist, kus Karl alati näitab, et "puud". Siis tühja naabermaja juures peab kindlasti vankrist välja saama, et minna vanast aidast "mäud" otsima (ilmselt on see tulnud sellest, et seal oli mäger talve poole mingi aeg ja ta käis seda vaatamas memmega, mäkra nimetas ta siis "mäuks" ehk kassiks). Vaatame mõlemad ruumid läbi, kutsume veel Reksi ka otsima ja lõpuks ikka jõuame selgusele, et "mäud" ei ole. Siis lähme maja trepi peale üles-alla ronima ja nn terrassilt "ninni" korjama. Seejärel on vaja vanast kaevust "uua" (vett) saada, see on selline käsipumbaga kaev ja kuigi seda mingi kümmekond aastat vist pole kasutatud, tuleb sealt mõningase pumpamise peale ikka vett. Ükspäev avastasin aga, et tänu meile on üks linnu pesakond hukka saanud, nimelt toru sees oli linnupesa munadega. Kui kõik need toimingud tehtud, siis võib vankrisse tagasi ronida ja edasi sõita. Seda aga kuni teeristini, kus on postkast. See tuleb alati lahti teha, vaadata, et on tühi, mille peale Karl alati ütleb "apa" (ehk siis papa on posti ära viinud). Siis võib edasi sõita jälle. Väiksest künkast üles sõites ta aitab alati emmel ähkida ja puhkida. Peale Triinu külaskäiku on tal veel üks koht. Alati näitab ta nüüd ühe puupaku juures, et "anna hopa" ehk siis anna ilmselt tähendab tal tädi (mis vist on tulnud tädi Janna kordamisest) ja tädi hüppas. Seejärel võib enamasti koju sõita. Kogu sõidu ajal aga kontrollib ta ka pidevalt, et "auh" (Reks) ikka läheduses oleks. Kodus ronib vankrilt maha, võtab korvist oma "ämme" ja lükkame vankri kuuri.
Tal on veel mõned oma kindlakskujunenud harjumused või tegevused. Näiteks piima- või mahlatass peab esikus akna peal olema, et ta vahepeal juua saaks. Vahel küsib "saia", aga siis alati ka Reksi jaoks. Värava taga jalutades, kus lambad ja lehmad käivad, osutab ta ikka nende mahajäetud ekskrementidele, et "see mää" ja "see muu":) Ja väravad tuleb alati kinni panna, kuigi see pole võib-olla vajalik.

Karl juba 2-aastane!

Lapse kasvamise aeg ikka lendab linnutiivul. Alles oli see maikuu öö, kui me läbi kevadise Tartu linna Toomele sünnitama läksime. Ja esimene postitus Karlist on siin. Nüüd on ta juba suur poiss. Ja üldse ei mäleta enam elu enne Karli. Kui vahel meenutan mõnd sündmust enne Karli aega, siis mõtlen alati, aga kus Karl siis oli?

Peaks vist kõige rohkem isegi iseendale meelespidamiseks kirjutama, milline on 2-aastane Karl. Üldiselt väga vahva poiss. Jääb omas voodis magama ja magab ka terve öö, kui tahab, vahel ikka kipub kaissu ka. Päeval magab ka üksi omas voodis, tavaliselt 2 tundi, aga vahel ka kauem. Õues müttab liivakastis, kühveldab ja veab liiva igale poole laiali, mängib Reksiga, käib laudas loomi vaatamas ja söötmas. Loomad talle väga meeldivad ja isegi hobusele ligi minna ta ei karda. Töödel lööb ka ikka käe külge alati, olgu see muru riisumine, kartulite idutamine, puude toomine või auto pesemine. Jookseb, hüppab, ronib üle kivide, kui juhtub kukkuma, siis ajab püsti ja kui ära väsib, siis puhkab kivil istudes jalga (neist meil õnneks puudust ei tule). Trepist üles ronib ilma tuge otsimata. On viisakas, tänab lauast ära minnes ja kui keegi midagi annab, kui külalisi tuleb, siis annab käe pihku teretuseks või ütleb tšau! Puhas poiss on, õuest tulles peseb seebiga käed ja tõmbab üle näo ka, rätik peab üle õla rippuma. Saunas ikka peseb ka, kui tuju tuleb ja siis mitte ainult iseennast, vaid ka issit-emmet:) Kohati on väga korralik poiss, kõik asjad peavad omal kohal käima, prügi viiakse puudekasti ja mustad mässud prügikasti, kahjuks see oma mänguasjade kohta ei kehti. Potil käib, kui mähet ei ole, mähe on ainult õues ja magamise ajal. Emmega koos saab kaka ka potti, memmega olles aga teeb enamasti õues mähkmesse kaka. Sööb ise, kui ta üldse sööb. Vahepeal ei tahtnud ta suurt midagi süüa, aga üldised lemmikud on igasugu hommikusöögikrõbinad, mahla ja piima joob, viinamarjad maitsevad, võid sööb lausa lusikaga ja pakist hapukoort. Raamatuid vaatab huviga ja kahjuks ka telekat (haiguse ajal õue ei saanud ja siis harjus vaatama). Joonistab ja siis ise näitab kõigile ja kiidab "Vau!"

Enimtarvitatavad sõnad: emme, issi, apa (papa), memm, ei taha, aitäh, auh, mäu, muu, mää, iiah, mõm-mõm (karu), pääk-pääk (part, aga ka muu lind), aff (ahv), änn (auto), peep (seep, viimasel ajal ütleb ka päris seep), uua (juua ja ka lihtsalt vesi), mma (piim), mäm-mäm, sai, süüa (tähendab vist rohkem hommikusöögikrõbinaid), siia, õue, ninn (lill), sauna, sool, puu, kuu, täht, tee, ass (tass või ka kass), ats (vastus küsimusele, kui vanaks ta saab koos ühe sõrme ülestõstmisega), hopa (hüppama). Väikesed laused on ka: "Mäu ei taha õue," ja "Issi ei taha." Kuke kiremist teeb järgi, häälitsus käib valjult kuidagi "Uuaaaa!" Küsimustele vastab enamasti tõsiselt jah või kui tuju halb, siis iga asja peale ei taha. Ja kui millegi üle rõõmustab, siis hüppab ja ütleb "Jeee!". Üldiselt on tal juttu üsna palju ja mõnikord näed, et laps tahab kangesti midagi öelda või tahab. et sa midagi teeksid, aga mitte ei saa temast aru. Universaalne sõna on ede, emme ede, auh ede, aga mis see tähendab, pole veel aru saanud.

Pilt sünnipäevakingiks saadud jalgrattaga (sõita ta muidugi ei oska, emme-issi lükkavad:)).

Kaks sünnipäevalast sarnaste särkidega:


Ja esimest korda üritan video üles panna, kuidas Karl sünnipäevatordilt küünlaid puhus: