Meie pere pesapuu

28. juuni 2015

18. elukuu ehk 29.05 kuni 28.06

29. mail oli Sandri lasteaia lõpupidu, aga kahjuks haiguste tõttu ei saanudki me kogu perega sinna minna ja issi oli sunnitud väikestega koju jääma.
2. juunil käisime igaks juhuks perearstil lapsi näitamas, aga Liisal enam palavikku polnud ja Kaspar rögisevat ka ainult hingetorus, nii et midagi hullu ei olnud.
7. juunil uurisin üle pika aja hambaid. Ja avastasin, et Liisal on alla 2 hammast tulnud ja Kasparile ka üks, mõlemal nüüd 8 hammast! Sellepärast nad vist virisesidki viimastel päevadel unedega. Järgmistel päevadel jätkas Liisa päevaste unede vastu protesteerimisega ja mõne une ajal ma ei saanudki teda magama.
10. juunil aga avastasin Kasparil üleval 2 esimest purihammast.
Üks päev avastasin, et Liisale võiks lausa patsi teha:
 
 Ühel päeval oli põhjust end ilusti riidesse panna.
Liisa hakkas lausa poseerima:
Sest käisime lasteaias ühe toreda tädi juubelil kooki söömas :)
 Kaspar oma lemmikkohas suurte vendade toas:
Kui ilmad olid ilusad, siis käisime niisama õues. Suured vennad vedasid oma mängutraktori välja ja tegid neile sõitu. Üks istus roolis ja teine käru peal ja hirmsasti meeldis neile.
Sandri käruga sai ka sõitu teha:
Samuti batuudil meeldis väga.
 Vahel lastakse isegi loomad peale. Batuut on kassi lemmikmagamiskoht ka muideks.
Kaspariga on ainult see jama, et ta ei salli jalanõusid. Isegi sokid kisub jalast ära, papudest rääkimata. Nii ta lasigi mul alguses sukapöisel õues ringi, aga teda ei seganud see sugugi, kõik kohad käis läbi, mis tahtis.
Lõpuks leppis vähemalt sokksussidega.
Liisal pole jalanõude vastu midagi, aga temal oleks pigem põlvekaitmeid vaja, sest ta ei käinud veel ja nii oli ta ka õues kas käpuli või "käis" põlvili.
Vahel peab uurima, kas koera kausis on midagi huvitavat ja kui ei ole, siis tuleb panna:
 Lemmiktegevus on treppidel üles alla ronimine.
14. juunil said lapsed üle piiiika aja vanni jälle.
15. juunil pakkisin asjad ja lapsed autosse ja läksime Võhmale. Käisime seal ka õues, aga seal neil erilist hakkamist polnud iseseisvalt seiklema minna. Kuigi jänesed meeldisid mõlemale hirmsasti ja lehm ka. Kaspar oleks heameelega lehmale paigi teinud, kui oleks ulatanud.
16. juunil pidime Tallinnasse silmaarsti juurde minema. Kahjuks aga me kuigi kaugele ei jõudnud, sest Kaspar oksendas ennast totaalselt täis! Sellist asja pole autosõidul varem juhtunud, ei teagi, milles asi oli. Kuna meil varuriideid kaasas polnud ja ega needki suurt poleks päästnud, sest ta ise ja tool olid ka kõik oksega koos, siis keerasime otsa ringi. Pärast Võhmal pesime ta puhtaks ja hiljem kojusõidul polnud tal häda midagi.
Liisa oskab nüüd ise õue nõuda. Kui kusagilt ripakilt oma dressipluusi, kombeka, papud või mütsi leiab, siis käsib need selga-jalga panna ja suundub ukse juurde. Veidi hiljem hakkas ka ütlema: "Õue, õue!"
Veel õppisid nad ära laulukoera laulu järgi liigutuste tegemise. See on nii vahva, kuidas nad liigutusi järgi teevad. Eriti muidugi Liisa, aga Kaspar ka natuke.
20. juunil alustasime jaanipäeva tähistamisega Marguse töökaaslase juures. Ma natuke olin skeptiline, kuidas lapsed seal üleval peavad ennast, arvestades viimase aja külaskäimisi, aga lapsed olid supertublid! Liisa avastas teise tüdruku nuku ja nukuvankri ning pool õhtut askeldas sellega. Pani nuku vankrisse, võttis välja,
 võttis mütsi ära, käskis tagasi panna, lükkas vankrit.
Kaspar harrastas trepironimist, ikka üles,
juustutükk suhu
ja alla tagasi. Mõlemad käisid ka liivakastiga tutvust tegemas.

Meil kodus on küll liivakast olemas, aga mänguasjad on kõik ära mängitud ja ma pole taibanud uusi osta ega neid sinna mängima viia. Kaspar toppis küll kohe liivaseid asju suhu, aga pärast mõlemad mängisid isegi, natuke. Vahepeal sõid ja tukkusid kärus, said lausa terviserajal sõita! Meil kodus sellist luksust ju pole :) Siis mängisid edasi. Uneajaks läksin lastega koju, jättes issi veel pidutsema. Õnneks polnud ka sõidu ajal ega magamaminekuga probleeme, suured poisid muidugi lõbustasid autos neid ja viimases hädas söötsid küpsiseid :)
Järgmisel päeval sõitsime ema juurde. Lapsed olid jälle väga tublid ja leppisid üsna kiiresti ka Mammaga.
Siis sai veel Võhmal jaanituld tehtud. Enne tuli väike iluuni teha:
Lõkke ääres nad muidugi ei püsinud kuigi kaua. Jaanipäevale kohaselt oli rohi väga märg, seega vankrist maha ei saanud neid lasta, vankris nad aga kuigi kaua ei püsinud ja süles neid ka väga pikalt ei hoia.
24. juunil võib öelda, et Liisa hakkas ka käima lõpuks. Eks ta üksikuid samme meie vahel tegi juba pikka aega, aga pikemalt ei käinud. Siis aga hakkas aina rohkem ja pikemalt käima.
28. juunil viisime lapsed elus esimest korda sauna! Kuna meil on saun eraldi, siis senini ei julenud neid peale sauna niiskena õuest läbi tuppa viia. Sellel päeval oli aga väga soe ilm ja kuna nad üsna päev läbi väljas olid mütanud ja parajad murjamid, siis otsustasime sauna viia. Esimene kord aga ei meeldinud neile sugugi. Võõras koht, palav, hämar. Aga puhtaks said pestud.
Mis siis veel sel kuul? Mõlema lemmiktegevus on kiikumine. Seda saab teha Mamma juures aiakiiges: 
 Mamma juures lastekiiges:
Kodus suure venna kiiges: 
 Emmega koos võrkkiiges:
 Sest oma kiik oli alles "kuival maal":
Sünnipäeva puhul tahtsin lastest pojengipõõsa ääres pilti teha. Parim katse neist kahest:
Sest paras katsumus on neid ühte kohta paigale saada ja siis veel korralikku pilti teha.
Liisa oli küll veel nõus poseerima:
 Vahel tehti mulle balletiharjutusi:
 Ja vahel bändiproovi:
Söögirindel oli nii palju muutusi, et Kaspar loobus jaanipäeva paiku oma pudelist lõplikult. Õhtune piim oli veel jäänud, aga ta jättis selle ka tihti järgi, kuni proovisime ilma pudelita magama panna ja nii jäigi. Liisast sai vahepeal seevastu aga täielik tissimaniakk :) Ta hakkas ise nõudma, muudkui kergitas mu pluusisaba ja enne rahule ei jäänud, kui sai. Nii et vahepeal läks see söömine õige tihedaks. Usun, et asi ei olnudki niivõrd tühjas kõhus, kui pigem lähedusevajaduses, kuna vahepeal oli issi haigena kodus rohkem ja mina Sandri lasteaialõpetamisega seoses rohkem kodust ära. Muidu ma lootsin ka ikka vaikselt lõpetama hakata selle tissitamisega. Kui me rohkem õues hakkasime päeval käima ja tegemist neil oli piisavalt, siis ei tulnud tiss enam meelde õnneks.
Muidu nad söövad vist kõike ja isu üle ka ei kurda, aga kaalu ei tule ikkagi juurde.  

Kommentaare ei ole: