02.04.2014 - 95. elupäev

Esimesel poolel ööst ma ei saanud üldse eriti sotti, kes millal sõi. Päevikus olid ka mingi kummalised kaalunumbrid, vist olid lapsed sassi läinud. Pikali imetamine on mugav muidu küll, aga siis ma jään ise ka magama ja siis juhtubki nii.

Hommikul jõudsin isegi niimoodi ära süüa, et ükski laps mul samal ajal süles ei olnud:) See on päris luksus viimasel ajal.

Täna pidi meil rahulik päev tulema ja arst eile ütles, et võime kohe hommikupoole õue minna. Aga õue me ei jõudnudki:)

Arst käis hommikupoole juba ära. Ütles, et Kasparil on hemoglobiin jälle natuke madal. Lubas meile raua ja FMS-i välja kirjutada ja igaks juhuks enneaegsete piimasegu ka, et KUI peaks juhtuma, et piima jääb väheks, siis on kodust võtta. Kuigi ta vaatas, et Kaspar vaatamata vähemale söömisele siiski võtab kaalus juurde. Et võib-olla tema ainevahetus on selline, et talle piisabki sellistest kogustest. Kui alla hakkab võtma, siis on vaja juurde anda

Homme pidi ta täpselt rääkima kojuminekuga seotud asju. Ja arvas, et meil oleks kaalu koju vaja. Et iga söögikord just kaaluma ei pea, aga päevas korra küll, eriti Kaspari puhul on see vajalik. Hea, et Laisik meile enda oma laenas.
Päeval helistas tore tädi ja pakkus mulle võimalust toetada Eesti Autistide Ühingut vmt. Selleks on ainult vaja endale firma X esindaja koju lasta, lubada tal oma puhastusmasinat demonstreerida ja anda tagasisidet. Midagi ostma ei pea ja raha kulutama ei pea, aga iga sellise kodukülastuse pealt nad annetavad autistidele. Väga kavalaks läinud, poevad heategevuse selja taha:) Küsis siis, et homme on nende esindaja minu kodukandis liikumas, et kas ma olen tööl või puhkusel või hoopis kodune? Vat see on hea küsimus:) Klassikalises mõttes tööl ma ju ei käi, kodus pole aga mitu kuud olnud ja puhkuseks ma praegust olukorda hoopiski ei nimetaks. Pigem topeltkoormusega töö kahel kohal, kus töö käib ööpäev läbi ja 7 päeva nädalas. 

Peale enda ja laste tankimist mõtlesin siis õue minna, aga arst tuli uuesti. Ta oli ära unustanud, et lapsi peab RS-viiruse vastu immuniseerima. See on viirushaigus, mis väljendub suht tavalise "külmetushaigusena": köha, nohu, palavik ja mis "normaalsetel" inimestel möödub kergelt. Aga kuna neil on niigi kopsud ja lihased nõrgavõitu, siis neile oleks see väga raske. Süsti peab tegema iga kuu aja tagant viiruse levikuperioodil ja see pidi hirmus kallis vaktsiin olema.

Nii siis tuli õde süste tegema, lisaks nokkis ta välja Kaspari songaõmbluse niidid, mis pidid iseimenduvad olema, aga mis kuhugi imendunud ei olnud. Ja peale laste kiusamist tegi ta mulle esmaabi koolituse. Seda ennekõike siis imikute ja väikelaste seiukohast. Algul ta rääkis ja näitas ning pärast sain ma ise nuku peal proovida ka. Ta küll arvas, et mu lapsed on juba nii suured ja tugevad, et midagi hullu ei tohiks juhtuda, a la tõmbab piima kurku ja hakkab lämbuma, aga ma arvasin, et selline meeldetuletamine ja mis kõige tähtsam ise läbitegemine on kindlasti vajalik. Seda enam, et autokoolist on piisavalt kaua aega möödas ja kui ma seal käisin, siis meil eraldi esmaabi koolitust ei olnud ja nukku elustada ei saanud.

Peale seda õnnestus isegi natuke asju kokku panna ja lastele kojumineku riided valmis otsida. Siis tulid Jupijumal ja Triins "šampustega".
Peale kella 21-st söötmist arvas täna Kaspar, et võiks üleval tšillida, nii et magama jälle ei saa:(
Liisa söömised: 66, 72, 64, 44, 64, 46.
Kaspari söömised: 44, 52, 28, 56, 38, 54.
Liisa kaalus täna 2818 (+36) ja Kaspar 2648 (+24) g. Täna tuli meelde, et esmaspäeval jäi tiheda päevakava tõttu "sünnipikkused" mõõtmata.

Homme siis Liisa aju magnetresonantsuuring ja siis kella 12 ajal võime LÕPUKS SÕITA KOJU!!!