Meie pere pesapuu

17. märts 2014

17.03.2014 - 79. elupäev

Täna sai täis 38. rasedusnädal.
Hommikul hakkasin Liisat ootama. Kui teda ei tulnud ega tulnud, hakkasin jälle mõtlema, et mingi jama on. Siis u 11 ajal tuli meie arst ja ütles, et Liisa tuli alla. Väga tore, aga kus ta siis on? Ja siis selgus, et viidi II korruse intensiivi! Oeh, kukkusin seepeale kolinal musta masenduse auku. Ja seda masendust jätkus ikka pooleks päevaks vähemalt. Ulusin peatäie (või pigem mitu) nutta. Jälle see tunne, et nüüd ma küll rohkem ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Ja et me ei saa siit kunagi koju! Koguaeg üks halb uudis teise otsa, millal meil ÜKSKORD hakkab paremaks minema?
Arst ütles, et Liisal oli hemoglobiin madal, et sellepärast võib-olla hapnikutaset ei hoia. Dr Ilmoja oli vere juba ära tellinud ja talle tehakse vereülekanne. Põletikunäitaja oli hommikul korras olnud, aga ühe päeva põhjal nad veel järeldusi ei tee, et vaatavad, mis homme on. Ta arvas ka, et põletikunäitaja võis siiski olla lihtsalt operatsiooni põhjustatud.
Läksin siis alla Liisat vaatama ja hoidsin teda süles natuke. 
Tagasi üleval nutsin veel mitu peatäit. Õnneks oskas väga õigel ajal palatikaaslane nr 2 meile külla tulla. Ta on küll juba kodus, aga käis last kaalumas ja astus sisse. Eks ma ju tean isegi, et tuleb mõelda positiivsetele asjadele, et tegelikult on meil hästi läinud ja kunagi me ikka koju saame, aga masenduse hetkel ei suuda ise mõtteid sinna suunata. Siis tundub kõik halvasti olevat. Aga teise inimese käest seda juttu kuuldes hakkad ka ise ikkagi lõpuks uskuma. Peale seda hakkaski vaikselt parem. Aitäh sulle! Korjasin jälle maeitea mitmendat korda maeitea kust oma energiavarud kokku ja tuleb edasi tegutseda.
Kaspari kohta arvas arst, et võiks proovida talle sondist mitte juurde anda. Et vaatame, mis ta teeb. 
Õde pani Kasparile uue plaastri ja ütles, et haav on ilus.
Õhtul Liisa juures käies oli tal vereülekanne lõppenud. Ta oli üleval ja otsis väga aktiivselt tissi taga, kuigi söögiaeg oli just olnud. Ta oli ka nutnud ja üritati teda teki sisse kinni mässida. Võtsin ta sülle ja üritasin lutiga ära petta, aga ta sai mu peale päris tigedaks. Et emme on, tiss on, aga topitakse mingit kummijullat suhu! Kusjuures ta enda lutt läks operatsiooni ja transportide käigus kaduma. Nüüd otsiti talle mingi lutipudeli lutt. Nii kahju oli lapsest!
Kaspari söömised: 44, 16, 22, 20, 44, 38, 20. Päris tubli, aga mitte piisavalt, ainult 3 söögikorda on normaalsed kogused.
Kaspar kaalus 2320 (+20) g. Liisat täna ei kaalutud. Ja pikkuseid ka ei mõõdetud. Õde pole Kasparil käskinud ja ma ise ka siinse virrvarri sees unustasin.

Kommentaare ei ole: