Meie pere pesapuu

10. märts 2014

10.03.2014 - 72. elupäev

Öösel tehakse emmele ikka päris tittede trikke:) Päeval magavad nagu kotid, aga öösel niuksuvad ja nihelevad. Mingi aeg olin sunnitud magama nii, et mõlemad olid mul kõhupeal. Üks hetk, kui ärkasin, olid mõlemad käed surnud. 
Täna sai täis 37. rasedusnädal. Tähtajani jääb veel 3 nädalat, nii et nüüd oleks mõtet juba päevi lugeda. Ma olen algusest peale arvestanud, et me märtsi lõpus koju saame. Vahepeal tundus isegi, et äkki varem ja suur optimist minus arvas, et koolivaheajal saavad teised meile järgi tulla. Vaheaeg on järgmisel nädalal... Nüüd hakkan juba kartma, et oleme siin veel ka aprillis.
Öösel sõi Kaspar väga tublisti. Aga hommikul küsis Liisa ise end vabale graafikule, sest tahtis juba paari tunni pärast uuesti süüa. Ma ei saanud ju talle seda keelata:) Loogiline, et ta tunni aja pärast enam süüa poleks tahtnud. Tegelikult ei tahtnud ka 4 tunni pärast. Ja kuna 4 tundi on vaheks maksimaalne, siis olin sunnitud sondist söötma.
Eks vaatab, mis saama hakkab. Peaasi, et mõlemad korralikult sööks.
Arst tuli alles peale kella 3. Kurtsin Kaspari songa pärast ja ta lubas kohe kirurgiga konsulteerida. Või siis peale kella vaatamist lubas seda teha homme, sest tänaseks pidavat neil tööpäev läbi olema. Kuna ma nüüd reaalselt näen, et see põhjustab Kasparile vaevusi, siis ma tõesti loodan, et selle saab lähemal ajal korda. Kusjuures kui varem ütles arst, et tavaliselt kasvavad nad songast välja, siis nüüd ütles, et nii sügavalt enneaegsed tihtipeale ei kasva.
31. märtsil pidi lastele tehtama aju magnetresonants uuring. Siis on 40. rasedusnädal täis ja siis vaadatakse, kas aju areng vastab ajalise vastsündinu aju arengule. Ja esimest korda mainis arst kojuminekut! Et ei tea, kas me saame vahepeal koju ja peame siis selleks uuringuks tagasi tulema. Praegu ma kaldun arvama, et kui me peaksime nt nädal varem koju saama, siis isegi läheks vahepeal koju, aga kui vahele jääks paar päeva ainult, siis vist küll ei hakkaks reisima vaatamata valusale koduigatsusele.
Arst küsis, et kas mul siin igav ei ole. Et all ikka sagib rahvast, siin olen ainult nelja seina vahel. Tegelikult on esialgu tõesti mõnus ainult oma laste seltsis olla, aga ilmset pikapeale tahaks rääkida kellegagi, kes vastu ka räägib:) Palatikaaslane nr 2 sai täna koju, nii et siin korrusel mul tuttavaid rohkem polegi. Aga alumise korruse omad käivad söömas ja usun, et mõni neist ikka enne üles kolib, kui meie koju saame. Ja seebitan vaikselt issit, et ta peab meile siia appi tulema. Lugesin siinsest infovoldikust, et mitmikute isa haiglasoleku eest tasub samuti haigekassa, aga unustasin arstilt küsida, et kas me tõesti midagi ise maksma ei peaks ja kuidas see asi käib. Eks issil oleks vast ka esialgu siin harjutada julgem. Pole ta ju Kasparit saanud süllegi võtta, muust rääkimata.
Söömise kohta arvas, et Liisa on tubli, aga las esialgu sond olla, et see võtab ka minult pingeid maha. Ja et Kaspar on ka tublimaks läinud. Kui ma pudelit mainisin, siis ütles, et tavaliselt nad pudelist jaksavad igal juhul vajaliku koguse ära süüa, aga see jäägu tagavara variandiks. Et kui miski muu meid haiglas kinni ei hoia, siis söömise pärast ka ei hoita ja võib pudelist süüa. Aga et enne operatsiooni pole mõtet hakata proovima veel.
Tegelikult on Kaspar täna tubli olnud küll. Kõigepealt kordas oma isiklikku rekordit 22 ml ja siis ületas selle järgmisel koral süües 24 ml! Ma olen nüüd täna neid eraldi söötnud ja mulle hakkab tunduma, et äkki sellepärast ka Kaspar sõi paremini. Võib-olla talle nii sobib rohkem, aga võib-olla tõesti on tühi kõht lõpuks märku andnud.
Endine palatikaaslane nr 3 küsis, et kas mul on praegu sellevõrra kergem oma enneaegsete lastega, et mul juba on varem lapsed olnud. Ma ise arvan, et võib-olla on kergem. Muidugi võrdlusmoment puudub, aga usun, et varasema kogemuse põhjal on natuke julgem olnud neid "käsitleda". Muidugi on mul kogemus ajaliste vastsündinutega, kuidas neid mähkida ja imetada, enneaegsed on ikka hoopis midagi muud. Eriti, kui nad veel alles hoopis pisid ja haprad olid. Ja muidugi kaksikutega mul kogemust pole ju:) Just täna mõtlesin, et oleks pidanud 2 nukuga varem "kuivtrenni" tegema:) See mõlema sülle, sülest voodisse ja tissi otsa saamine on ikka paras võimlemine.
Täna sain üle nädala aja õhtusööki süüa. Täiesti mageda piima makaronisupi järgi tasus muidugi igatseda küll:)
Liisa söömised: -, 52, 40, -, 46, 46, 28.
Kaspari söömised: 18, 16, 4, -, 22, 24, 12.
Liisa kaalus täna 2154 (+8) ja Kaspar 2214 (+6) g. 

1 kommentaar:

kõige laisem laiskloom ütles ...

Kaspar hakkab vist vaikselt pihta saama sellele söömisemõnule, numbrid juba päris suured..
küll te saate varsti koju!
issi ja vennad ootavad muidugi kõige rohkem, aga teised ka ootavad.. :)