2011

Läks see 2011. aasta mööda. Ei saanud õieti arugi, kui juba saabus uus. Sellel aastal meie peres midagi hirmus olulist ei juhtunud, pereliikmete arv on sama, elukoht on sama, töökoht on sama. Aga mõned märksõnad siiski:
Tänu Eesti Energiale pandi meile uus elektrikaabel (meil on nüüd ka tööstusvool mehe meeleheaks ja pinge enam ei kõigu).
2/3 osas tänu vallale ja Eesti riigile on meil õue peal puurkaev. Vett sealt veel ei saa, sest pumpa pole pandud. Lisaks kaevas mees mõnuga kive välja, nii et aasta on läinud kaevetööde nime alla ja eks seda ole ka õue peal näha:).
Sander käib alates veebruarist lasteaias, aga siiani ta hommikuti alati väga hea meelega ei jää. Kurb meel pidavat küll ainult sellel hetkel olema, kui emme ära läheb, aga ikkagi on paha teda niimoodi sinna jätta. Karl seevastu läheb joostes.
Karli jalgratas on alates suvest ilma abiratasteta ja sõidab päris pika maa maha.
Karl tunneb enam-vähem kõiki tähti ja numbreid, aga lugeda ei oska. Tähti oskab kirjutada ja kui pingutab, siis isegi mõtleb ise välja, mis tähed on vaja kirjutada, et sõna kokku saada, aga lihtsam on emme käest küsida.
Kevadel põdesid poisid veel igasugu haiguseid, kaasaarvatud sarlakid, sügisel on õnneks tervemad olnud, kui välja arvata tervet perekonda rünnanud kõhuviirus. Aa, puugihaigust põdesin ka suvel, mis pole ka üldse ime, arvestades seda, kui palju neid elukaid peame endi pealt korjama.
Esimest korda laulsin Taritu laulupeol, kus ma juba väiksena alati vanaemade-vanaisadega koos käisin.
Esimest korda korraldasin suuremat üritust - lasteaia heategevuskontserti. Vaatamata kõigele läks üritus korda ja kogusime koos erinevate annetustega kokku üle 1000 euro mänguväljaku jaoks.
Esimest korda elus kasvatasin kõrvitsaid. Neid sai palju.
Aasta alguses oli palju lund, kevadel palju vett, suvel kaev peaaegu tühi, aasta lõpus jälle väga palju vett.
Kui Karli käest küsisin, mis tal aastast meelde on jäänud, siis vastas, et ratsutamine. Naabritel nimelt on 2 hobust, kellega nad vahel natuke sõidavad ka ja nii on ka meie poisid saanud hobuse selga istuda.
Kevadel matsin oma armsa vanaema, nüüd pole mul enam ühtegi vanavanemat ja surnuaiale jälle üks küünal rohkem viia.

Rohkem nagu ei tulegi meelde. Üldiselt on kogu aeg selline tunne, et teed ja teed, aga midagi tehtud ei saa. Kevadest sügiseni müttan aias, talveõhtud tunduvad ka nii lühikesed, et vaevalt jõuan midagi tegema hakata, kui juba öö käes.