Meie pere pesapuu

1. veebruar 2012

Lastest ja nende kasvatamisest

Uusi ilmakodanikke tuleb viimasel ajal õige tihti. Üks päev tuttavate lapsi kõrvalt vaadates hakkasin laste kasvatamise peale mõtlema. See on ikka üks väga keeruline teema ja ilmselt sama palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid lapsekasvatusviise. Igaüks teab ju paremini, kuidas OMA last kasvatada. On lapsevanemaid, kes oma lapsukesi hea meelega vati sees hoiaks ja neil midagi teha ei lubaks. On jälle teisi, kes kõike lubavad ja muidugi vahepealseid. On vanemaid, kes oma lapsi igale poole kaasa tirivad ja alailma ringi rändavad ning on neid, kes enamuse ajast rahulikult kodus püsivaid. On neid, kes kogu lapse ärkveloleku aja nendega mängivad-müravad-joonistavad-loevad ja on neid, kes sokutavad lapsed igal võimalikul hetkel teleka või arvuti ette, peaasi, et nad vanemaid ei tüütaks. Ja kõikidest nendest erinevatest kasvatusviisidest hoolimata kasvavad ju enamustest lastest kunagi suured arukad inimesed. Me oleme oma laste puhul proovinud hoida keskpärast joont, kuigi praeguses eas ei saa veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, et kas oleme lapsed kasvatanud nüüd nii- või naasugusteks. Meie lapsed tohivad teha seda, mis neile endale või teistele või materiaalsetele väärtustele ohtlik ei ole. Ja kui nad millegi juures kindlasti aidata tahavad, siis ma olen lubanud neil proovida, isegi kui siis tegevus ise mitu korda rohkem aega võtab või kui esimese proovimise peale tõdetakse, et ei oska-jaksa-taha rohkem. Käime aeg-ajalt ikka kodust väljas, kuid enne kuhugi lastega koos minekut mõtlen, et ennekõike peaks see lastele meeldima. Kui see neile midagi ei paku, siis on parem mitte minna või nad vanaemade hoida anda. Näiteks Saaremaal oleku ajal olen vaid 2 korda kinos käinud ja mõlemal korral multikaid vaatamas. Karliga saab täitsa edukalt kontsertidel käia, suur lemmik on tal muidugi Tätte, aga ka Viidingu laulud Kreemi esituses. Proovime leida ka tasakaalu multikate ja mängimiste-müramiste vahel. Esimesed DVD-d Shauni ja Muumidega jõudsid meie koju alles hiljuti. Nüüd haiguste perioodil vist sai natuke liiga palju telekat ja arvutit (YouTubist Nu pogodi multikad, üks helikopteri mäng ja on-line värvimine), aga kuidas muidu tõbiste laste meelt lahutada. Tean aga perekonda, kus lapsed ainult arvutis mängivadki. Õhtuti on kindlasti kohustuslik müramistuur ja minuga koos meeldib neile joonistada või meisterdada (muuhulgas lükivad pärleid eheteks:). Absoluuuutselt kohustuslik on unejutt enne magamaminekut, aga haiguste ajal sai ka niisama loetud. Eriti Karlile meeldib see ja Memme juurest ei saa ka kindlasti ära tulla ilma, et Memm oleks raamatut lugenud. See on talle vist pisikesest peale külge jäänud.

Ja söögiteema. See on väikelaste puhul eriti keeruline ja sellega oleme ise viimasel ajal päris palju sõdinud. Kuna nad lasteaias söövad kella 3 paiku õhtuoodet, siis neil ilmselt peale kella 6, kui meil tavaliselt õhtusöök on, pole veel kõhud tühjad ja kuna samal ajal on ka õhtune lastesaadete aeg, siis on söögilauas üks tants ja tagaajamine. Me pole sundinud lapsi toitu vägisi ära sööma, aga kui taldrik tühi pole, siis pärast lihtsalt magusat ei saa. Ja ikka üritan meelitada rohkem köögivilju sööma. Tean aga ka perekonda, kus lapsel on kindlaks tehtud muna- ja gluteeni allergia, kuid kui märgati, et laps on täpiliseks läinud, tõdeti vaid, et ah, ta sõi ju hommikul muna. Ja pole ma ka näinud, et talle oleks jahutooteid (küpsiseid, saiakesi) keelatud. Kui Karl porgandi vastu allergiline oli, siis ma kindlasti vältisin porgandit tema toidus.

Üldiselt võib tõdeda, et väga puusse pole me laste kasvatamisega vist pannud, aga eks tõsisemaid järeldusi võib tegema hakata u 10 aasta pärast. Ja vähemalt lasteaias kiidetakse neid väga. Et nii viisakad ja tublid. Kodus see tublidus väga silma ei paista: ikka läheb neid omavahel kakluseks ja tube koristada ei taha keegi. Aeg-ajalt mõne situatsiooni puhul ma tavatsen ka ette mõelda, et kas ja kuidas nad suurest peast seda või seda mäletavad. Kas Sannu mäletab, et emme tutistas teda, kui ta vaatamata korduvatele ja korduvatele keelamistele venda lõi? Või kas Karl mäletab, kuidas ta minuga koos pärlikeesid tegi? Või kuidas me koos kooki teeme? Või kelgutamas käime? Või mäletavad nad lõputut nääklemist toa koristamise teemal? Või kuidas hommikuti peab neid riidesse panemisel tagant kiirustama?

Siinkohal soovin jõudu ja jaksu värsketele lapsevanematele!

3 kommentaari:

maailmaparandaja ütles ...

Me täname.
Kusjuures see kasvatusteema on hirmutav küll. Kas ma ikka oskan ja saan hakkama, nii et poisist kasvaks korralik inimene, mitte pättja kaabakas? Praegu on veel lihtne (arvan ma). Ehk piisab talle sellest kui emme temaga jutustab javõimleb ja muidu nalja teeb,aga peatselt tuleb teema üle tõsisemalt mõelda....

jupike ütles ...

Ma selles teemas vägagi kõrvaltvaataja ja võhik, aga kobisen siiski. Kõrvalt on seda väga huvitav jälgida, kuidas keegi oma lapsi kasvatab ja mõelda, kuidas ise käituks sarnases olukorras. Üldiselt ma usun, et sisetunne on siin parim nõuandja ja armastus suurim abiline ja mõistus käepäraseim tööriist. Seda mida lapsed oma lapsepõlvest mäletavad, ei suuda niikuinii mitte ükski teine inimhing ette aimata.

saarlanna ütles ...

Ma loodan ka lihtsalt sisetundele. Et kui ise olen (vähemalt enda arvates) normaalne inimene ja issi ka, ega siis lapsedki väga kaabakaks ehk ei kasva.