Maal elamisest

Eile hommikul (bussiga) linna tööle sõites mõtlesin ma pikemalt maal elamisest, selle rõõmudest, muredest ja raskustest. Võib-olla ma teen liiga linnakodanikele, kelle kodu just kesklinnas ei ole, aga ega ma enam täpselt ei tea ka, kuidas linnaelu käib.

Mõtlesin, et inimesed, kes ikka veel (või ka uuesti) maal elavad, peavad seda ikka tõsiselt tahtma. Miks muidu lepivad nad igasugu raskustega. Ja peavad ka mõnevõrra rikkamad olema, sest kuigi pole vaja maksta hiigelsummasid kommunaalkuludeks, kulub transpordi peale päris palju, rääkimata sellest, et autot ennast on ka tingimata vaja. Sest peamiselt on nii, et kui tahad tööl käia - mine linna. Tahad arsti juurde - mine linna. Tahad kontserdile, kinno, teatrisse - mine linna. Tahad poodi - mine linna. Hea, kui on vallakeskuses veel töötav lasteaed, kool ja toidupood, muidu peab ka neid teenuseid nõutama linnast või lähimast suuremast asulast. Ja ühistransport ka enam kõikjal ei levi või siis ei sobi kellaajad üldse. Mina näiteks hommikul bussiga linna saan, aga õhtul koju enam mitte. Viidule tööle ma ka hommikul saaks, kui ma jalutaks nii paar kilomeetrit, aga õhtul koju kuidagi ei saa. Nii ongi ainus vahend auto. Ka maalapsed peavad olema mõnes mõttes tublimad, kui linnalapsed. Hommikuti peab jube vara ärkama, et suure bussiringiga kooli jõuda, peale tunde oota bussi jälle. Huviringides käimiseks peab jällegi hoopis linna minema. Ka mõned lasteaiad lapsed käivad lasteaias bussiga. See tähendab, et kui linnas viib ema-isa nad lasteaeda ja aitab riidest lahti ning saadab rühma, siis maal peab laps ise enam-vähem hakkama saama. Eks need lapsed nii maaeluga harjuvadki.

Aga kui vahel tulevadki pähe mõtted, et kas see kõik ikka on seda väärt ja vaat kui mugav oleks linnas elada, siis tean ka kindlalt seda, et ma ei vahetaks oma kodumaja linnakorteri vastu. Ja ma ei kujutaks ka lastega elu linnas ette, maal on neil ikka märksa toredam õues mütata, kaua seal mänguväljakutel ikka käiakse.