Teiste blogisid veel jõuab sirvida, aga ise kirjutamiseks aega napib. Kirjutamiseks on kahte kätt ju ka vaja. Aga mis siis vahepeal toimunud on.
Sandril oli vahepeal ikka totaalne mittemagamine. Alguses oli ta üleval öösel kella 1-ni. "Ok, oli küll raske, aga mis siis ikka kannatame ära." Siis sujuvalt kella 3-ni. "Issand jumal, magada tahaks." Siis mingi aeg juba kella 5-ni. "Ei jaksa enam." Ja lõpuks paaril ööl läks magama alles kell 7 (õigemini siis hommikul juba). "No hullemaks enam ikka minna ei saa." Ühel öösel me praktiliselt ei saanudki magama. Ja siis mõne päeva pärast ta järsku magas jälle. Õigemini esialgu harjutas tasa ja targu. Magas pool tundi, sõi ja kussutasin pool tundi. Ja nii kogu öö. Aga nüüd (sülitan 3 korda üle õla) ta ainult sööb ja magab õnneks. Nii et tõesti, läks mööda lõpuks. Toas päeval ta endiselt magamisega ei hiilga, kõige rohkem 50 minutit, enamasti vähem ja õhtupoole on raskem magama saada. Õues õnneks magab u 3 tundi.
Järgmisel nädalal saab Sander juba 3-kuuseks. Ja täitsa inimese moodi juba. Jutustab ja jälgib maailma ja mänguasju. Eriti meeldib venna.


Karl on jällegi väga jutukaks läinud. Tuleb juba täitsa lauseid: "Meie täisime ujumas", "Meie tuleme vasti toju". Ja jutt on loogiliseks läinud: "Sannu pisi-pisi alles. Sannu tasvab suueks, siis jooseme ja männime palli ja naamatut loema." "Oosi ei männi pilli, ei ossa ja täsi ei ole." Ja uued sõnad tulevad iseenesest, järsku ütleb, et emme täis toplis pesu toomas (pesunöör on koplis). Ja vannub juba, poisiväänik: "Tulat!":)


Täna hommikul mõtlesin, et kuigi mu päevad on üsna ühesugused ja kohati tüütudki ning aega on koguaeg vähe, st aega enda jaoks, olen ma tegelikult õnnelik inimene, et ma saan niimoodi kodus olla. Kui teised täiskasvanud peavad tööl käima ja sellepärast stressama, siis mul on siin ikka väga hea ja rahulik sellega võrreldes. Päevad kulgevad omasoodu rahulikult, keegi ei nõua midagi tähtajaks või ei tule suht ebameeldivaid tööülesandeid täita. Lisaks on mu ümber väga meeldivad inimesed, meeldiv keskkond ja päevas saan paar tundi värsket õhku hingata alati. Töö ei tulegi enam meelde, ainult Laisik hoiab mind asjadega kursis sealt muutuste tuules omasoodu triivivalt laevalt.