Saaremaal käidud. Seekord pisut teistmoodi ja kiiremini, kuna minnes saime mööda jääteed Muhumaale sõita. Päris hirmutav oli, kuna sel päeval oli paks udu ja merel olles oli ümberringi ainult valge, ei olnud ei teisi autosid ega kallast näha. Täitsa õõvastav. Aga muidu põnev ja täitsa sõidetav, jääle minek ja mahatulek olid pisut konarlikud. Kusjuures me ei ole kogu Tartus oleku aja jooksul kordagi jääteele saanud, minul õnnestus vist viimati mingi 10 aastat tagasi sõita.
Aga kodus olemine on kuidagi kummaline viimasel ajal ja ei ole nii hea, kui varem. Ei tea, kas olen piisavalt kaua ära olnud, et enam eriti kodune tunne ei olegi. Või on asi selles, et nüüd on mul päris oma pere ja mitte küll päris oma, aga siiski saan seda nimetada koduks. Või on asi hoopis selles, et üks liige perekonnast on nagu puudu, ei ole enam nii nagu varem. Vanaisa käis oma lapselast ainult mingi pool tundi vaatamas, hea, et üldse tuli. Isa teema on üldse eraldi teema ja blogi ei ole vist õige koht sellest rääkimiseks. Eks pean kunagi enda jaoks asjad selgeks mõtlema. Karlist on kahju, et tal on üks mees vähem eeskujuks, keegi, kellega koos oleks saanud mootorites õliste näppudega sobrada. Aga eks igaüks teeb omad valikud oma südame järgi.
Hea asi Saaremaal on alati saun- mmmm, mõnus. Halb aga oli see, et Karl järjekordselt üldse ei maganud, nii et ööd olid suht magamata meil. Ja ilmadega ka eriti ei vedanud, terve reede sadas ladinal vihma.
Nii et kokkuvõttes nii pea tagasi ei kipugi, kuigi just kevadel on maal ju kõige ilusam. Pealegi ei meeldi Karlile enam nii kaua ühe koha peal istuda, kui Saaremaa sõit kestab, igav hakkas, emme ei suuda ka piisavalt kaua nägusid teha ja meelt lahutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar