Eelmine postitus sai niigi pikk, aga mõned olulised asjad jäid kirja panemata. Nimelt on Karl nüüd täitsamees ja sööb lusikaga taldrikust püreed. Õigemini mina topin lusikaga suhu, üritades tabada hetke, mil suu on lahti, ja tema üritab lusikat kätte saada ning sõrmi suhu toppida. Pärast on käed, nina, lõug, emme ja laud püreega koos. Alustasime lillkapsast, seejärel tutvus kõrvitsaga, siis lisandus kartul ja viimaks porgand. Proovis ka lõhet vana-aastaõhtu puhul, aga see hõrk pala ei läinud kohe mitte, aeti kõik suust välja ja ajas lausa öökima. Poetoidu purgist on saanud ka vasikaliha ja kana maitset. Ja banaani ka natuke proovida. Kõige rohkem meeldib aga õuna lutsida. Tervet kooritud õuna nähes läheb Karl päris pöördesse, kuni selle kätte saab. Ja siis lutsib ja riivib oma igemetega (sest ühtegi hammast veel pole) vaikselt omaette seda, kuni mul õnnetub ainult õunasüda ta käest kätte saada. Varsti tuleb ka putrude ja puuviljadega tutvust teha. Kusjuures ise küll neid püreesid ei sööks, mis ma talle kokku keedan, väljaarvatud see poe porgandimehu, teised on ikka maitsetega harjunud inimestele vastuvõetamatud, aga Karl ei tea ju muud tahta.
Karl on igati lõbus ja tore ning puhas rõõm on temaga tegeleda, aga üks pipratera peab ikka ka olema. Nimelt on unetu see noormees meil. Enne Saaremaale minekut just saime asjad nii korda, et ta jäi täitsa ise üksi magama, kui voodisse panin, Saaremaal aga ei aidanud ei unelaulud, silitamine, tissitamine, lihtsalt pidi magama kussutama. Öösel ka magada ei tahtnud ning ärkas tihti. Lihtsalt sahmis end ülesse ja siis pane jälle tund aega magama. Ise ta on muidugi rõõmus ja kilkab lausa. Üks öö ei jäänud meil muud üle, kui mängima hakata, nii ärkvel ja rõõmus oli ta. Nüüd Tartus tagasi olles ta öösiti magab paremini natuke, aga magama saamine on tõsine ettevõtmine, näiteks eile kulus selleks 2 tundi. Muidu on Karl väsinud, mängida ei taha, haigutab viriseb ning süles on päris vagusi, aga nii kui voodisse panen, läheb sahmimiseks lahti. Siis on vaja keerata ja pöörata ja roomata ja voodipulkadest kinni hoida ja plaksutada ja kilgata ja suure häälega naerda ja lutti suust võtta või sülitada ja nutta ja linu sikutada ja ma ei tea, mis kõik veel. Ise haigutab ja jõuab vaevalt pead üleval hoida. Lõpuks ta ikka annab alla ja jääb magama. Vanaema lohutab meid, et küll ta kasvab välja. Kunagi ehk jah, aga niikaua oleme meie magamata.
Karl on igati lõbus ja tore ning puhas rõõm on temaga tegeleda, aga üks pipratera peab ikka ka olema. Nimelt on unetu see noormees meil. Enne Saaremaale minekut just saime asjad nii korda, et ta jäi täitsa ise üksi magama, kui voodisse panin, Saaremaal aga ei aidanud ei unelaulud, silitamine, tissitamine, lihtsalt pidi magama kussutama. Öösel ka magada ei tahtnud ning ärkas tihti. Lihtsalt sahmis end ülesse ja siis pane jälle tund aega magama. Ise ta on muidugi rõõmus ja kilkab lausa. Üks öö ei jäänud meil muud üle, kui mängima hakata, nii ärkvel ja rõõmus oli ta. Nüüd Tartus tagasi olles ta öösiti magab paremini natuke, aga magama saamine on tõsine ettevõtmine, näiteks eile kulus selleks 2 tundi. Muidu on Karl väsinud, mängida ei taha, haigutab viriseb ning süles on päris vagusi, aga nii kui voodisse panen, läheb sahmimiseks lahti. Siis on vaja keerata ja pöörata ja roomata ja voodipulkadest kinni hoida ja plaksutada ja kilgata ja suure häälega naerda ja lutti suust võtta või sülitada ja nutta ja linu sikutada ja ma ei tea, mis kõik veel. Ise haigutab ja jõuab vaevalt pead üleval hoida. Lõpuks ta ikka annab alla ja jääb magama. Vanaema lohutab meid, et küll ta kasvab välja. Kunagi ehk jah, aga niikaua oleme meie magamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar