Külmal ajal minnakse ikka soojemasse kohta puhkama, nii me siis Karliga talvitusime terve kuu aega Saaremaal. Ja soojem oli seal tõesti (kuigi tundub, etterve Eesti on liikunud lõunapoole), sest lumeraasugi ei tulnud Sõrves maha.
Mis me siis tegime? Jõululaupäeva veetsime me Võhmal ja üle mitme-mitme aasta ei käinud ma kirikus, ilmselt sellepärast ei tulnud ka päris õiget jõulutunnet peale. Esimesel pühal aga oli terve meie pere ja terve tädi pere vanaema juures. Üsna haruldane sündmus, sest pered on suured ja laiali juba pisut. Muidugi käisid kõikjal päkapikud oma suurte kingikottidega ja kõige rohkem oli kuuse alla poetatud Karlile. Kuigi oma mänguasjadest ta suurt ei vaimustunud, ainult pakkepaberid meeldisid. Vana-aasta saatsime rahulikult ära Sõrves nagu eestlastele kohane- saunatasime, sõime, vaatasime telekat ja lasksime rakette.
Aasta kokkuvõte? Väga eriline aasta, mille kohta võiks kõik vist lihtsalt ühe sõnaga ära öelda- Karl. Lapsevanemaks saamise ja kasvamise aasta. Meeletult palju rõõmu, uusi kogemusi ja teadmisi, aga sekka ka muret ja unepuudust. Ja kõiki tundeid emaks saamisega seoses ei oska sõnades väljendadagi. Kusjuures kodus olemisega harjub täitsa ära. Algul dekreedi ajal tööpäeval linnas jalutades oli selline koolist poppi tegeva õpilase või tööluusija tunne, nüüd aga olen täitsa harjunud ja ei kujuta hästi ette 8-5 tööl istumist.
Aasta kokkuvõtte juures tuleb ka pisut kurvemast sündmusest rääkida- nimelt mu vanemad läksid lahku. Väga kurb ja kummaline on. Poleks kunagi uskunud, et MINU vanematega midagi sellist juhtub, aga elu keerdkäigud on kummalised. Ja mina olen täiskasvanud inimene, kujutan ette, kui raske on väiksematele lastele vanemate lahkuminek. Nii et jõulud olid pisut kurvemad meil sel aastal. Kõige kurvem on muidugi ema pärast, aga ka Karli pärast, kuna tal on nüüd üks vanaisa ainult, kes talle meesteasju õpetaks.
Karl õppis Saaremaal usinalt roomama, kuigi tundus, et rohkem roomasid eeskujuks emme, onu, vanaema ja isegi vanavanaema. Roomamise mitteoskamine ei tähendanud siiski seda, et ta liikuda ja pahandust teha ei saaks, sest rullides pääses ta ikka peaaegu kõikjale. Kuusk tuli igal juhul kõrgemale tõsta ja vanaema õmblusmasina sai ta ümber aetud. Eelviimasel päeval siiski ta liikus paar millimeetrit edasi. Ja nüüd juba täitsa usinalt tõmbab end kõhupeal lohistades edasi, muidugi kui miskit ahvatlevat on ees. Ka õppis Karl plaksutamise ära. Algul kogemata pani kaks kätt kokku, siis aga hakkas järgi tegema, kui keegi ees plaksutas, nüüd juba ütled lihtsalt "plaksu-plaksu" ja ta hakkab käsi kokku lööma. Vanaema õpetas keelt näitama ja puristama ka, aga õnneks need oskused veel külge ei hakanud. Ja sõnavara täienes viisaka noormehe kohaselt sõnaga "Aitäh!", vahel tänatakse söögi eest nii usinasti, et pole aega süüagi.
PS Sünnipäeva pildid on ka üleval, kes veel pole märganud. Video on alles kassetil, nii et seda tuleb meile tulla vaatama, kel huvi on.
Mis me siis tegime? Jõululaupäeva veetsime me Võhmal ja üle mitme-mitme aasta ei käinud ma kirikus, ilmselt sellepärast ei tulnud ka päris õiget jõulutunnet peale. Esimesel pühal aga oli terve meie pere ja terve tädi pere vanaema juures. Üsna haruldane sündmus, sest pered on suured ja laiali juba pisut. Muidugi käisid kõikjal päkapikud oma suurte kingikottidega ja kõige rohkem oli kuuse alla poetatud Karlile. Kuigi oma mänguasjadest ta suurt ei vaimustunud, ainult pakkepaberid meeldisid. Vana-aasta saatsime rahulikult ära Sõrves nagu eestlastele kohane- saunatasime, sõime, vaatasime telekat ja lasksime rakette.
Aasta kokkuvõte? Väga eriline aasta, mille kohta võiks kõik vist lihtsalt ühe sõnaga ära öelda- Karl. Lapsevanemaks saamise ja kasvamise aasta. Meeletult palju rõõmu, uusi kogemusi ja teadmisi, aga sekka ka muret ja unepuudust. Ja kõiki tundeid emaks saamisega seoses ei oska sõnades väljendadagi. Kusjuures kodus olemisega harjub täitsa ära. Algul dekreedi ajal tööpäeval linnas jalutades oli selline koolist poppi tegeva õpilase või tööluusija tunne, nüüd aga olen täitsa harjunud ja ei kujuta hästi ette 8-5 tööl istumist.
Aasta kokkuvõtte juures tuleb ka pisut kurvemast sündmusest rääkida- nimelt mu vanemad läksid lahku. Väga kurb ja kummaline on. Poleks kunagi uskunud, et MINU vanematega midagi sellist juhtub, aga elu keerdkäigud on kummalised. Ja mina olen täiskasvanud inimene, kujutan ette, kui raske on väiksematele lastele vanemate lahkuminek. Nii et jõulud olid pisut kurvemad meil sel aastal. Kõige kurvem on muidugi ema pärast, aga ka Karli pärast, kuna tal on nüüd üks vanaisa ainult, kes talle meesteasju õpetaks.
Karl õppis Saaremaal usinalt roomama, kuigi tundus, et rohkem roomasid eeskujuks emme, onu, vanaema ja isegi vanavanaema. Roomamise mitteoskamine ei tähendanud siiski seda, et ta liikuda ja pahandust teha ei saaks, sest rullides pääses ta ikka peaaegu kõikjale. Kuusk tuli igal juhul kõrgemale tõsta ja vanaema õmblusmasina sai ta ümber aetud. Eelviimasel päeval siiski ta liikus paar millimeetrit edasi. Ja nüüd juba täitsa usinalt tõmbab end kõhupeal lohistades edasi, muidugi kui miskit ahvatlevat on ees. Ka õppis Karl plaksutamise ära. Algul kogemata pani kaks kätt kokku, siis aga hakkas järgi tegema, kui keegi ees plaksutas, nüüd juba ütled lihtsalt "plaksu-plaksu" ja ta hakkab käsi kokku lööma. Vanaema õpetas keelt näitama ja puristama ka, aga õnneks need oskused veel külge ei hakanud. Ja sõnavara täienes viisaka noormehe kohaselt sõnaga "Aitäh!", vahel tänatakse söögi eest nii usinasti, et pole aega süüagi.
PS Sünnipäeva pildid on ka üleval, kes veel pole märganud. Video on alles kassetil, nii et seda tuleb meile tulla vaatama, kel huvi on.
2 kommentaari:
Mina teen ettepaneku väikese vilmiõhtupooliku korraldamiseks :D
Film sai siis saunaõhtul ära vaadatud enamustel. Eraseansid kokkuleppel:)
Postita kommentaar