Hoiatan, et nüüd tuleb pikem sissekanne raseduse rõõmudest ja muredest, nii et keda teema ei huvita, võib vahele jätta.
Nii, alates 20.02.2006 olen ma ametlikult sünnituspuhkusel. Tegelikult veedan ma mõnda ega veel tööl, kuna mõningad asjad peaks ära lõpetama, et mitte Marise kaela jätta.
Hetkeseis on siis selline, et rasedust 30 nädalat, st sünnituseni jäänud veel 10 nädalat arstide tähtaja järgi. Algul tundus, et need nädalad lähevad ikka jube aeglaselt, aga nüüd on 1/4 ainult jäänud. Kõhu ümbermõõt 102 cm, kaalutõusust ma parem ei räägi:) Kuigi ega ma selle pärast eriti ei muretse, lihtsalt tuleb pärast jälle kaalujälgijate organisatsiooni pisut rahaliselt toetada, kui muud üle ei jää.
Tahaks juba kangesti lapseriideid ostma hakata, aga enamus müüdavaid riideid on sinistes ja roosades toonides, aga meie pisike oli häbelik ja ei näidanud ju oma sugu. 13. märtsil on järgmine ja ilmselt viimane võimalus enne sünnitust teada saada, nii et kannatan selle šoppamisega veel pisut.
Kõhus käib nüüd pea päev läbi üks tants ja trall, vahel saan päris valusaid vopse ribidesse ja kõhunahk aina lainetab. Aga väga armas on neid tunda. Praegugi kirjutamise ajal saadab teile morse koodis tervisi. Kahjuks ma ei tea, kas Marguse käsi mõjub eriti rahustavalt või milles asi on, aga kui issi tahab ka liigutustest osa saada, siis ta jääb tavaliselt vaikseks. Millegipärast on ta kõige aktiivsem õhtuti ja öösel peale WC-s käimist. Mis tähendab, et uuesti uinuda on väga raske ja nii ma veedangi tihti tunnikese lakke vaadates, mõtiskledes ja Marguse norskamist kuulates:) Nüüd ma võin koju jäädes hommikuti kauem magada, nii et pole hullu. Aga ilmselt on need rasedusaegsed öised ärkamised mõeldud harjumiseks ja treenimiseks.
Enesetunde poolest võiks veel küll tööl käia. Ei ole (veel?) seljavalusid, turseid ja muid vaevusi, ainult kolmandale korrusele ronimine nõuab suurt füüsilist pingutust ja aeg-ajalt vaevab õhupuudus. Pehmema madalama istme pealt tõusta on ka juba pisut vaevaline, kummardamisest ma ei räägigi ja rooli taha ka enam hästi ei mahu. Lisaks valutab üks teatud luu keha keskosas, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud:)
Rasedusaegseid kummalisi toitumisharjumusi ei oska ma välja tuua, mind pole need vist tabanud. Selliseid konkreetseid isusi millegi järele on küll vahel, aga neid on normaalsetel inimestelgi. Nii et heeringas jäätisega jääb minu poolt proovimata. Küll aga oli vahepeal hirmus kakao isu ja just kakaopulbri ja joogi, mitte aga šokolaadi. Seda viimast õnneks eriti ei taha, mis on positiivne kehakaalu suhtes. Küll aga sööks koogikesi. Ja aeg-ajalt tahaks kala saada, aga samas räim tomatis on täiesti välistatud, lõhngi hakkab vastu. Viimane lemmikasi on virsikukompott.
Üldiselt võiks praegu tõesti öelda, et olen õnnistatud olukorras. Lihtsalt olen õnnelik ja ootan kannatamatult. Mõtlen pidevalt pisikese peale, nii et selles mõttes on raske tööle mõtteid koondada ja keskenduda. Aga ükskõik, kui palju mõelda ja ette kujutada, ilmselt on maikuus tabav tegelikkus hoopis teistsugune. Ükspäev autoga linnas asju ajades tabasin end mõttelt, et varsti ma ei saa enam üksinda sõita ja mis ma siis teen, kui ta seal tagaistmel nutma otsustab hakata? Lohutama ju ka ei saa minna keset ristmikku? Eks see paistab siis nö töö käigus.
Peale minu kudumismaaniat on ka teised pereliikmed enne oodatavat sündmust tegevuses. Äi kõpitseb Marguse vana voodit, ema õmbleb riideid ja tekke ja voodipehmendusi ja ma ei tea, mis sealt kõik lõpuks välja tuleb, isa käest tellin mingi baldahiini konstruktsiooni. Ilmselt need viimased nädalad lähevad lennates ja ei pane tähelegi, kui juba sünnitustähtaeg käes, nii et peaks varakult valmis olema. Siit ka väike palve teile. Ma kunagi kellelegi rääkisin, et tahaksin teilt plaati, millele te paneksite oma lapsepõlvest meeles lemmiklaulud, unelaulud või siis lihtsalt mõne tänapäevasema laulu, mis seostuks teil lapsepõlvega ja sobiks teie arvates näiteks unelauluks. Ilmselt on neid pisut keeruline välja mõelda ja leida, nii siis hoiatan varakult ette:) Selline armas esimene kingitus ja mälestusese kogu eluks.
Aga homme lähen Saaremaale ja jään sinna ilmselt pisut pikemaks, kuna tööle minema ei pea:) Eks paistab, kaua ma vanaema välja kannatan. Saaremaal saab ka neti- ja blogisõltuvust välja ravida, mis mind viimasel ajal tabanud on, kuna seal need lihtsalt puuduvad, isegi arvuti taris vend kodust ära. Saabki rahulikult lugeda, värsket õhku hingata ja (jäätunud) merd vaadata.
Tahaks juba kangesti lapseriideid ostma hakata, aga enamus müüdavaid riideid on sinistes ja roosades toonides, aga meie pisike oli häbelik ja ei näidanud ju oma sugu. 13. märtsil on järgmine ja ilmselt viimane võimalus enne sünnitust teada saada, nii et kannatan selle šoppamisega veel pisut.
Kõhus käib nüüd pea päev läbi üks tants ja trall, vahel saan päris valusaid vopse ribidesse ja kõhunahk aina lainetab. Aga väga armas on neid tunda. Praegugi kirjutamise ajal saadab teile morse koodis tervisi. Kahjuks ma ei tea, kas Marguse käsi mõjub eriti rahustavalt või milles asi on, aga kui issi tahab ka liigutustest osa saada, siis ta jääb tavaliselt vaikseks. Millegipärast on ta kõige aktiivsem õhtuti ja öösel peale WC-s käimist. Mis tähendab, et uuesti uinuda on väga raske ja nii ma veedangi tihti tunnikese lakke vaadates, mõtiskledes ja Marguse norskamist kuulates:) Nüüd ma võin koju jäädes hommikuti kauem magada, nii et pole hullu. Aga ilmselt on need rasedusaegsed öised ärkamised mõeldud harjumiseks ja treenimiseks.
Enesetunde poolest võiks veel küll tööl käia. Ei ole (veel?) seljavalusid, turseid ja muid vaevusi, ainult kolmandale korrusele ronimine nõuab suurt füüsilist pingutust ja aeg-ajalt vaevab õhupuudus. Pehmema madalama istme pealt tõusta on ka juba pisut vaevaline, kummardamisest ma ei räägigi ja rooli taha ka enam hästi ei mahu. Lisaks valutab üks teatud luu keha keskosas, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud:)
Rasedusaegseid kummalisi toitumisharjumusi ei oska ma välja tuua, mind pole need vist tabanud. Selliseid konkreetseid isusi millegi järele on küll vahel, aga neid on normaalsetel inimestelgi. Nii et heeringas jäätisega jääb minu poolt proovimata. Küll aga oli vahepeal hirmus kakao isu ja just kakaopulbri ja joogi, mitte aga šokolaadi. Seda viimast õnneks eriti ei taha, mis on positiivne kehakaalu suhtes. Küll aga sööks koogikesi. Ja aeg-ajalt tahaks kala saada, aga samas räim tomatis on täiesti välistatud, lõhngi hakkab vastu. Viimane lemmikasi on virsikukompott.
Üldiselt võiks praegu tõesti öelda, et olen õnnistatud olukorras. Lihtsalt olen õnnelik ja ootan kannatamatult. Mõtlen pidevalt pisikese peale, nii et selles mõttes on raske tööle mõtteid koondada ja keskenduda. Aga ükskõik, kui palju mõelda ja ette kujutada, ilmselt on maikuus tabav tegelikkus hoopis teistsugune. Ükspäev autoga linnas asju ajades tabasin end mõttelt, et varsti ma ei saa enam üksinda sõita ja mis ma siis teen, kui ta seal tagaistmel nutma otsustab hakata? Lohutama ju ka ei saa minna keset ristmikku? Eks see paistab siis nö töö käigus.
Peale minu kudumismaaniat on ka teised pereliikmed enne oodatavat sündmust tegevuses. Äi kõpitseb Marguse vana voodit, ema õmbleb riideid ja tekke ja voodipehmendusi ja ma ei tea, mis sealt kõik lõpuks välja tuleb, isa käest tellin mingi baldahiini konstruktsiooni. Ilmselt need viimased nädalad lähevad lennates ja ei pane tähelegi, kui juba sünnitustähtaeg käes, nii et peaks varakult valmis olema. Siit ka väike palve teile. Ma kunagi kellelegi rääkisin, et tahaksin teilt plaati, millele te paneksite oma lapsepõlvest meeles lemmiklaulud, unelaulud või siis lihtsalt mõne tänapäevasema laulu, mis seostuks teil lapsepõlvega ja sobiks teie arvates näiteks unelauluks. Ilmselt on neid pisut keeruline välja mõelda ja leida, nii siis hoiatan varakult ette:) Selline armas esimene kingitus ja mälestusese kogu eluks.
Aga homme lähen Saaremaale ja jään sinna ilmselt pisut pikemaks, kuna tööle minema ei pea:) Eks paistab, kaua ma vanaema välja kannatan. Saaremaal saab ka neti- ja blogisõltuvust välja ravida, mis mind viimasel ajal tabanud on, kuna seal need lihtsalt puuduvad, isegi arvuti taris vend kodust ära. Saabki rahulikult lugeda, värsket õhku hingata ja (jäätunud) merd vaadata.
4 kommentaari:
Kuuldused minu norskamisest on tugevasti liialdatud:P
Ja õige oleks õelda...vat kes räägib:P
no, Margusekesekene, ma olen ka kuulnud seda Sinu norskamist.. muidugi Mani norskamisega ei anna võrrelda, jääd veel talle alla.. ja Kätat ära nüüd küll norskamises süüdistama hakka..
P.S mina ise norskan haruharva, enamasti nohisen enda kõrvalmagaja kõrva väga valjusti ja väga ärritavalt :OP
Mina olen ka selle peale mõelnud, et mis siis saab, kui laps hakkab autos nutma ja lohutama minna ei saa. Aga teate mis, kõik lapsevanemad räägivad, et lapsed autos ei nuta. Tundub, et autosõit rahustab neid või midagi. Mõned viivad oma lapse isegi autoga sõitma, kui ta muud moodi ei rahune.
Ja siis veel Marguse norskamise kohta... Nagu hakkaks lämbuma või mis;)
Postita kommentaar