Nii, käkerdis sai valmis ehk siis üle pisikese koera on saadud (olgu ta pekingi paleekoer, väiksemat ei tule meelde), saba jääb ületada. Nagu juhendaja viimases kirjas ütles: "Vähe kobedam võiks ju olla, aga las läheb käiku":) Nägin juba öösiti pidevalt õudusunenägusid, kus selgus, et mu töö ei kõlvanud ikka kuhugi. Nii ma ei tihanudki seda peale väljaprintimist enam lugeda, kuna kartsin, et mõtlen ringi ja ei julgegi seda kuhugi esitada. Aga ära ma ta andsin, ise lohutan ennast, et tähtis pole tulemus, vaid see, et ta lõpuks tehtud saab. Eks siis reedel selgub tõde. Ja siis peab hakkama üle bernhardiini ronima.
Mind vaevanud suured eksistentsiaalsed probleemid on vahepeal tahaplaanile vajunud, kuna avastasin, et need ei ole üldse seda väärt, et oma pead murda ja nende üle masenduda. See on küll julm öelda, aga taipasin seda, kui avastasin, et teistel inimestel on palju-palju suuremad mured, mille kõrval minu omad tunduvad naeruväärsetena. Sain näiteks teada, et Marguse onu on ajukasvaja tõttu suremas. Või siis näiteks Pealtnägijas näidatud mees, kellel polnud ei käsi ega jalgu, aga sai endiselt endaga hakkama ja tundus vaatamata olukorrale üsna õnnelik. Mis on minu elul temaga võrreldes viga? Ja minevikust õppides tundub, et elul või saatusel on alati omad plaanid, mis ei pruugi minu omadega sobida või siis vastupidi, kõik laabub imehästi täpselt õigel ajal.
1 kommentaar:
Jaa, ajalugu näitab, et ega ikka ei tasu lugeda oma töid pärast esitamist (võib tekkida ERROR ERROR juust otsas sündroom).
Postita kommentaar