Jõulud 2014 ehk Liisa ja Kaspari esimesed

Kuna eelmised jõulud lõppesid meil dramaatiliste ja ootamatute sündmustega ning üleüldse oleme omas kodus oma perega jõuluõhtut veetnud ainult esimesel aastal (teisel aastal oli issi Sandriga bronhiidiga haiglas) ja ülejäänud ämma-äia juures, siis mõtlesin juba ammu, et sel aastal võiksime jõulud olla lihtsalt oma suure perega kodus. Vahepeal tundus, et läheb nagu tavaliselt, aga kuna lapsed on just hetkel terved ja sooviks seda nii hoida ning ämma-äia juures on ruumi vähevõitu, kui mehe õe pere ka seal on, siis lõpuks ikkagi otsustasime koju jääda ja teised kõik tulid meile külla.

Jõululaupäeval käisin ema ja suurte poistega surnuaial ja kirikus. Surnuaial hakkas hämarduma ja kõik need haudadel põlevad küünlad olid väga ilusad. Poisid käisid kirikus esimest korda ja pidasid ennast väga tublisti üleval, laulsid isegi kirikulaule laululehelt kaasa.

Issi oli vahepeal Liisa ja Kaspariga koos söögi ahju pannud ja varsti saigi laua taha. Liisa ja Kaspar küll kartulit-liha-kapsast ei saanud veel, aga istusid meiega koos ikka.

 Siis olid päkapikud käinud ja kingitusi toonud.

Päkapikk Karl jagas need laiali ja sai hakata pabereid harutama pakkide ümbert.

Omamoodi jõuluime oli seegi, et jõululaupäeva õhtul tuli lumi maha.

25. detsembril käisid siis ämm ja äi ning mehe õde oma perega külas. Kapsale-lihale vahelduseks tegin kanapirukat hoopis. Ja muidugi olid päkapikud käinud jälle.

26. detsembril käisin poiste ja Liisaga kohalikus seltsimajas jõulupeol. Seal oli lausa jõuluvana kohal. Hiljem tulid minu vanemad ja vennad külla ning siis sai jälle traditsioonilist jõulutoitu süüa ning kingipakke laulude-luuletustega lunastada.

Ja oligi mõnus rahulik jõul omas kodus oma pere keskel. Hea oli mõelda, et ei pea helikopteriga läbi vihmasaju Tallinnasse sõitma, ees teadmatus ja hirm...

Liisa ja Kaspar väga rahulikkusele kaasa ei aidanud kahjuks, kuna viimasel ajal nad ei maga hästi rohkem kui pool tundi ja on siis ise ka väga pahased selle peale. Ja ise magama nad ka ei jää enam, tuleb ainult suur kisa ja keegi peab nende juures siis passima, kuni nad püstiajamisest ja laulmisest ära väsivad ning Une-Matile alla annavad.

 

 

12. elukuu 29.11 kuni 28.12

Ja kohe saabki esimene aasta täis!

Tegelikult 28.11 hakkas Liisa ilma toeta põlvitama. Ja see asend talle hirmsasti meeldib. Istuma ta käpuli olekust minna ei oska, aga siis ta ajab end mingi toe najal põlvili ja laseb siis lahti. Nii on käed vabad asju uurima.

Järgmisel päeval, so 29.11 hakkas Kaspar päriselt istuma. Enne ta külitas ühe käe najal. Siis aga panin ta ise paar korda istuma, kuna tegelikult ta nagu oskas istuma minna, ainult üks nõks jäi puudu. Istus ilusti niimoodi ja siis hakkas kohe ise ka päriselt istuma, enam ei külita.

1. detsembril saabus siis lõpuks kauaoodatud füsioterapeudi aeg. Eks ta rääkis seda, mida me isegi paari viimasel nädala jooksul oleme arvanud. Et laste areng vastab täiesti oma korrigeeritud eale ja neile polegi eraldi võimlemist vaja. Näitas meile siiski harjutusi ette, mida võime teha. Nt lasta neil ronida kõrgemale. Kasparit tuleks meelitada rohkem käputama, kui ta jälle oma kombineeritud liikumisstiili teeb, siis nt toetada rinna alt. Kuna füsioterapeut meie igapäevast kohalkäimist vajalikuks ei pidanud, siis pidime ise kodus võimlema ja nädala pärast tagasi minema.

Ei tea, kas võimlemisest oli kasu või Kaspar lihtsalt ise piisavalt treenis ennast, aga selle nädala jooksul hakkas ta rohkem käputama. Ja nädala lõpus üritas juba toe najal tagumikku püsti ajada, st käed olid millegi najal ja hakkas jalgu sirgeks ajama, et püsti saaks.

8. detsembril jäi meil aga füsioteraapiasse minemata, sest Kaspar jäi haigeks. Nimelt Kaspar sel ööl praktiliselt ei maganud ja hommikul kraadisin palaviku (37,8), õhtul juba 38,4. Nuttis ka, aga ei osanud muud peale hamba kahtlustada. Köha oli ka, aga nohu polnud. Nii jäi Kaspar 9. detsembril oma elu esimesest jõulupeost ilma, tema jäi issiga koju, kui teiste lastega käisin. Kui see trall juba kolmandat päeva kestis ja pidime 11.12 Tallinnasse minema, sättisime end 10. detsembril jälle arstile. Meie oma perearst oli puhkusel, aga asendusarst diagnoosis kõrvapõletiku. Liisal ka, kuigi Liisal veel palavikku polnud, aga köhis ka. Said siis mõlemad antibiootikumi ning jälle aure. Õnneks seekord pääsesime kiiremini, vist saime õigel ajal jaole. Aga Tallinna-sõit jäi meil järjekordselt ära, pidime minema muidu neuroloogi vastuvõtule ja oma arsti juurde ka korra.

10. detsembril tuli Liisale ESIMENE HAMMAS (alla vasakule 1. hammas)! Ja 16. detsembril leian sealt samast kõrvalt teise.

13. detsembril võttis Kaspar püsti ajamist tõsisemalt, muudkui üritas end püsti ajada, aga jalad olid veel nõrgavõitu ja tasakaal ka kehvake, nii et põhiliselt oligi tal ainult püstiajamise rõõm, sest kukkus kohe istuli tagasi. Aga eks ta proovis sellegipoolest :) Paari päevaga sai aga asja käppa ja täitsa seisiski toe najal. Püsti ajamiseks meeldis talle eriti diivan ja muidugi võrevoodi võre. Senini oli see madalamas asendis olnud, aga kui ta voodist püsti leidsime, tuli see kõrgemale tõsta mõistagi.
Ja kui Liisa nägi, et venna nii tubli on, hakkas tema ka püsti ajama end. Alguses peamiselt voodivõre najal.

18. detsembril oli meid lasteaeda koduste laste jõulupeole ja vallavanema vastuvõtule kutsutud. Õnneks selleks ajaks saime kenasti terveks. Pidu oli tore ja lapsed pidasid end väga tublisti üleval hoolimata sellest, et meil oleks sel ajal pidanud uneaeg olema, aga nad jõudsid sõidu ajal ainult miniune teha. Vallavanemalt said Liisa ja Kaspar mälestuseks lusikad ja beebiraamatud. Vallavanema sõnul jäävad selle vastuvõtu lapsed talle kindlasti meelde, kuna see oli selle valla viimane uute kodanike vastuvõtt ja vallavanem suundus sealt otse koosolekule, kus ta ameti maha pani. Huvitav oli see, et 8-st vastuvõtul olnud lapsest 5 olid oma emale kolmandad (meie puhul siis 3. ja 4.), Lümanda vallas on kolmandate laste buum :)

Lasteaia jõulupeo ajaks tuli Mamma lapsi hoidma. Nagu kiuste nad päeval oma pikemat und ei teinud ja kartsin, et Mammal on nendega raske, aga olid väga tublid olnud ja kui meie peolt jõudsime, siis nad magasid.
Enne jõule jõudsime veel kiiresti fotograafi juures paar klõpsu teha.

Jõulude aegu arvasid Liisa ja Kaspar, et nad on juba suured lapsed ja magamine on tittedele. Kui muidu õnnestus nad tavaliselt lõuna ajal ikka pikemalt magama saada, siis nüüd millegipärast magati ainult oma pooletunniseid uinakuid ja uuesti magama ei õnnestunud neid saada.

Täpselt sünnipäeval tuli Kasparil 3. hammas, seekord üles, aga mitte keskele, vaid vasakult 2.

Sünnipäeva õige päeva pidasime vaikselt pereringis ja sõime torti. Kuna just jõulude ajal kõik käisid meil külas, siis ei viitsinud keegi õigel päeval tulla. Eks see nende sündimise päev saab nende needuseks terveks eluks:) Ega nemad süüdi pole ju, et sellisel "hullul" ajal jõulude ja uue aasta vahel sündisid, kus kõik on jõuludest ülesöönud ja -väsinud ning koguvad end aastavahetuseks. Õnneks sünnipäev siiski pidamata ei jäänud. 30. detsembril pidasime suurema pere ringis ning 31. detsembril ühendasime sünnipäeva aastavahetusega ja pidasime üle pika aja kambakesega ühe suurema peo maha. Aitäh, kallid sõbrad, et meiega koos tähistasite!

 

Siin nad jagavad sünnipäevakingitusi. Kuna mänguasju on neil minuarust piisavalt ja et vältida sama olukorda, kus Sander sai oma esimese albumi 6-aastaselt, siis meie poolt tulid kingituseks albumid. Esialgu tühjad, kuna piltide valimine on keeruline ja tahan kogu esimese aasta pildid sinna panna.

Mõõdud ka. Sünnipäeval kaalus Liisa 8195 ja Kaspar 7645 g, kuu ajaga on lisandunud vastavalt 405 ja 440 g. Nii et ei jõudnud sünnikaalu 10-kordistada. 16. detsembril arsti juures mõõdeti Liisa pikkuseks 68,5 ja Kaspari pikkuseks 69 cm.

Liisa ja Kaspar, mitte kaksikud!

Nii ma kipun alatasa kodakondseid parandama. Sest väga tihti ütlevad nad Liisa ja Kaspari kohta kaksikud. Ma pole küll väga palju jõudnud end kaksikute kasvatamise nippidega kurssi viia, aga seda olen ma küll lugenud, et neid tuleks ikkagi võtta kui 2 erinevat isiksust, mitte kogumit. Ok, ma saan aru, kui viidataksegi neile koos, et millal kaksikud õue lähevad vmt. Aga eriti Karl kipub ütlema "Oi, kaksik tuleb!", kui emb-kumb neist talle läheneb. Mina siis parandan, et ei ole kaksik, Liisa või Kaspar on. Ma ei ütle ju Karlile ka, et tere, üksik! Mina ütlen tavaliselt Liisa ja Kaspari kohta koos lapsed, nagu suured vennad on meil ühise nimetajaga poisid.

Tõepoolest, Liisal ja Kasparil pole peale ühiste vanemate ja seega ka geenide tavalisest õest vennast rohkem ühist kui see, et nad peaaegu 6 kuud koos mu kõhus kasvasid ja neil ühine sünnikuupäev on. Muus osas on nad tõesti täiesti erinevad.

Kõigepealt iseloom. Liisa on meil selline päikeseratas, kui tuju on vähegi hea, siis on suu kõrvuni kõigi peale ja väga tihti naerab laginal. Kui tuju on muidugi paha, siis on annab ka sellest valjuhäälselt märku. Kaspar on meil tõsine Eesti mees ja niisama ei naerata. Pigem muigab kavalalt. Ja peab ikka kõvasti vaeva nägema, et Kasparit häälega naerma saada. Pahast tujust annab temagi muidugi valjuhäälselt teada. Liisa on rohkem emmekas ja võõrastas vahepeal, Kaspar on nüüd alles emmest rohkem lugu pidama hakanud, aga võõrastanud ta veel ei ole.

Magamine on neil ka erinev. Magamaminekuaegu püüan ma neil ühiseks sättida kui vähegi võimalik. Aga Kaspar hakkas meil esimesena ise magama jääma, samas ega praegusel hetkel ma ei saa kummagi peale kindel olla, et ta ise magama jääb. Kaspar on palju rahutuma unega. Liisa on see, kes võib heal juhul päeval ka 3 tundi jutti magada ja on paar korda terve öö maganud, aga Kaspar ärkab tavaliselt päevaune aja paar korda ja öösel ka aeg-ajalt niisama.

Füüsiline areng on ka väga erinev olnud. Liisa keeras esimest korda kõhuli esimesena, aga päriselt keerama hakkas alles siis, kui Kaspar ka seda tegema hakkas. Kaspar muidugi hakkas siis kohe tagasi seljale ka keerama, mida Liisa vist teadlikult pole teinudki. Kaspar hakkas enne käpuli ajama, aga Liisa hakkas enne käputama. Kaspar jälle enne istuma, Liisa senini niimoodi klassikaliselt käpuli asendist istuma ei lähe. Seevastu tema põlvitab, Kaspar hakkas toe najata põlvitama palju hiljem, aga peale seda kohe ajas enda ka toe najal püsti. Liisa üritab nüüd ka püsti ajada, aga harva ja ei seisa eriti kaua. Kasparil tulid enne hambad ja tal on pikemad juuksed.

Ühine on see, et meeldivad kõik need asjad, mis ei ole mänguasjad või need mänguasjad, mis on teise käes. Kasparile meeldivad kangesti igasugu sildid. Ta võib tükk aega süvenenult oma kohmakate näppudega neid näppida ja seejärel lutsutada ning need pakuvad palju rohkem huvi, kui mänguasjad seal küljes. Riiete sildid on ka teema, isegi kui Liisa juhtub nende küljes olema, ikka üritab ta silti suhu saada :) Liisale meeldib teisi juustest sikutada ja hambaid inspekteerida, ajab peaaegu terve käe suhu ja katsub siis hambaid. Ühine lemmik on neil kass, tema peale minnakse päris pöördesse ja Liisa hakkab kilkama. Kassitoidukauss on ka muidugi lemmik.

Söömine on ka neil erinev. Liisa on suur tissisõber, Kaspar teadupoolest eelistab rohkem pudelit. Kaspar on seevastu söögitoolis nagu väike linnupoja, suus koguaeg lahti, Liisal peab vahel hullu vaeva nägema, et ta pisikesest kriipsusuust üldse lusikas sisse mahuks. Kaspar sööb enam-vähem puhtal, Liisal on aga kombeks söögi ajal käsi suhu toppida ja siis pudruste kätega üle terve näo määrida. Maitsete osas pole ma veel aru saanud, hetkel süüakse kõike, mis emme ette annab. Liisale julgen ma igasugu uusi asju prooviks anda, nt juustu, leiba, aga Kasparile eriti mitte. Esiteks neelamise pärast ja teiseks ta kõht tundub ka hellem olevat. Lisaks on tal mingisugune allergia, mille põhjuse jälile ma pole veel saanud. Ja kahtlustan ka, et ta kartulit ei seedi hästi. Sest praktiliselt igal hommikupoole ööd ta nutab ja nagu punnitab, aga kui ma mõnel päeval olen ilma kartulita püreed andnud, siis on rahulikult maganud. Seda ma veel vaatan ja katsetan ning loodan, et ma eksin, sest kui allergiahirmus olen menüüst välja jätnud porgandi ja nüüd selguks ka, et kartul ei sobi, siis läheb selle söömisega keeruliseks. Lisaks ei hakka ma ju ometi neile eraldi veel süüa tegema! Aastaselt peaks laps nö kodutoitu sööma, aga me pole veel sealmaal ja niikuinii tuleb kogu söök püreestada. 

Masendav aeg

Eks ma ju teadsin, et enneaegsete immuunsussüsteem on nõrgavõitu ja nad jäävad kergesti haigeks, aga kuna sügiseni oli kõik hästi, siis ma lootsin, et viirusteperioodiks on nad juba tugevamad. Aga ei...

Praegu on alles viirusteperioodi alguspool. Kaspar jäi nohusse 21. oktoobril ja sellest ajast saati on ta olnud nohus, köhas, siis lisandus bronhiit, nüüd palavikuga keskkõrvapõletik koos köhaga (või jälle bronhiit, ei teagi), Liisa samal ajal on ka korra põdenud nohu, korra üritas köhima hakata ja hetkel on temalgi kõrvapõletik, köha ja nohu. Pole vist vaja öelda, et toas oleme passinud 13. novembrist, vahepeal jõudsime u 4 korda õues käia, kui nüüd jälle haigus. Ja ega me kodust väljas pole ka muidu käinud, kui arstide juures. Teisipäeval õnnestus Liisaga jõulupeol käia, aga ilmselt polnud see tark tegu, sest öösel hakkas temagi köhima.

Ja kuigi me ise väljas ei käi ja meil peale pereliikmete keegi külas ei käi, siis kuidagi jõuavad ikka need viirused meile. Kas siis suuremad vennad tassivad koju ise neid põdemata? Kuidas ma siis saaksin Liisat ja Kasparit viiruste eest kaitsta? Ma ei saa ju viirustehooajaks välja kolida nendega? Ja kui lasteaialapse saaks teoorias koju jätta, siis koolilast mitte. Sundida neid kodus maskiga ringi käima ja käsi desinfitseerima kogu aeg? Oeh, kuidas ma sooviks, et mul oleks meditsiinialane haridus!
Pole vist vaja pikalt seletada ka seda, kui keeruline on kahe haige lapsega. Praegune ravi näeb ette 2*3 annust antibiootikumi, 2*2 annust probiootikume, 2*3 korda Ventolini aure + 2 korda Pulmicorti aure Liisale. Lugematu arv ninapuhastusi ja haigete laste lohutamist peale selle. Ja muidugi igapäevased toimingud nagu pudru ja püree keetmine ja söötmine ning mähkmevahetused ja magamapanemised. Ja kui ühe lapse puhul saaks öösel üks vanem olla lapsevalves ja teine saaks magada, siis kahe haige lapsega on ka 2 magamata lapsevanemat.

Ma viimasel ajal üldse ei hakkagi mingeid plaane tegema, et kuhugi minna, sest lapsed on selleks ajaks kindlasti haiged. Või kui ei ole haiged, siis kardan, et kellegi on ikka mingi tõbi kallal ja nad jäävad haigeks. Nii et, Maailmaparandaja, lubasime tulla Tõrukese ja teiste sünnipäeva tagantjärgi tähistama, aga tundub, et see saab olema alles.... märtsis ehk :)
Järgmisel nädalal on vallavanema vastuvõtt uutele ilmakodanikele, aga ma eriti ei looda, et me selleks ajaks terved oleme. Pealegi on see lasteaias toimuv üritus ka koduste laste jõulupidu (lapsed, seega viirused) ja esinevad lasteaialapsed (veel lapsi ja veel rohkem viiruseid), nii et.... 

Haiguste masendusele annab hoogu juurde veel praegune ilmakaamos. Päike peaks küll näiteks täna tõusma 9:08 ja loojuma 15.40, aga mida pole, on päike. On vaid ühtlane kanapimedus hommikust õhtuni ja kottpimedus ülejäänud ajal. Kogu aeg peab tuli toas põlema.

 

Liisa ja Kaspar ning suured vennad

Liisal ja Kasparil on väga vedanud, et neil on 2 vanemat venda. Juba Sandri pealt nägin, kui oluline oli tema jaoks suurem venna ja nüüd on tittede jaoks ka.

Alguses tegeles Karl nendega rohkem. Teda ei hirmutanud, et nad nii väikesed olid, võttis kenasti sülle. Karl aitas agaralt neid krooksutada ja kui Kaspar juba pudelist sööma hakkas, siis aitas pudelist sööta. Karl oli see, kes aitas mul emba-kumba voodist või vankrist võtta, kui ma ise teisega tegelesin.

Praegu aga on Sander see, kes nendega rohkem tegeleb. Alguses ta vist kartis neid natuke ja ega nendega ju mängida ei saanud. Sülle ta ei julenud neid vist võtta ja ega me väga tahtnud anda ka. Nüüd aga hüüame Sandrit kodus Kloun-Vennaks, sest ükskõik kui paha tuju Liisal või Kasparil on, Sander suudab alati neilt naeratuse välja võluda kui mitte naerulagina. Ja ta ei pea selleks palju tegemagi, piisab mõnest rumalast näost või hüppamisest, kõik ajab naerma. Vahel ta mürab nendega ka ja teeb kõdi.

Eile tuli Liisal kauaoodatud esimene hammas välja. Juba Kaspari hambaid nad käisid ikka näpuga katsumas, eile siis kontrolliti Liisa oma ka üle ja suur siiras rõõm peegeldus Sandri näol: "Ongi hammas!"

Üldiselt nad hoiavad oma väikest õde ja venda väga. Hommikul ja koolist-lasteaiast tulles on esimene asi lapsed üle vaadata ja õhtul viimasena tehakse ka kalli-musi. Liisale meeldib vendi juustest sikutada hirmsasti.

Eks see aeg on meil veel ees, et emme, Liisa ja Kaspar kiusavad!

Puhun blogilt tolmu

Blogi mattus millalgi tolmukorra alla, kuna algul lihtsalt ei olnud aega kirjutada ja siis oli juba nii palju aega mööda läinud, et ei osanud kusagilt alustada. Ainsad pikemad päevased uned tegid lapsed ju õues vankris ja enamasti oli mulgi siis vaja õues toimetada, õhtul enam mõte ei töötanud selleks. Nüüd aga oleme tubased, lapsed isegi magavad heal juhul paar tundi ja mul on natuke aega. Olen tasapisi märkmikusse õnneks tähtsamad asjad üles märkinud ja nüüd katsun ka blogis vahepealse aja taastada, kuigi see võib aega võtta. Ennekõike kirjutan, et endal oleks hea lugeda ühest kohast, aga ehk veel keegi satub siia :)

Panen postituste kuupäevadeks vastavad sünnipäevakuupäevad, et kuud ikka õiges järjekorras tuleksid.

11. elukuu 29.10 kuni 28.11

Selle kuu märksõnadeks on haigus ja liikumine.
5. novembril käisime perearsti juures. Juba siis mainisime, et Kaspar nagu köhiks, aga perearst ei kuulnud midagi. Samal päeval saime lõpuks ka taastusravi arsti juures käidud. Ta vaatas mõlemad lapsed üle ja leidis, et Liisa võiks võimlemas küll käia, kuna ta ei aja käpuli ennast, jalad vajuvad kohe laiali. Kaspar on aga niigi aktiivne ja talle poleks vaja. Tore küll, aga füsioterapeudi juurde saime aja alles 1. detsembriks! Kohe oleks ju vaja.
Võtsin siis dr Paluste eelmisel ülevaatusel poetatud lausesabast kinni, et võiksime mõneks ajaks Tallinnasse taastusravi saama minna, kui siin nii pikad järjekorrad, ja helistasin talle. Pakkus meile võimalust minna 12. novembrist 10 päevaks. Saaksime siis võimlemist ja võib-olla ka basseini. Kuna aga nädal hiljem oleksime saanud vanaisaga koos Tallinnasse, 12. aga oleks pidanud issi meid ekstra viima, siis lükkasime nädal aega hiljemaks selle ehk siis 18.11.
9. novembril oli Liisa ja Kaspari esimene isadepäev. Tegid issile kingituse ja magasid rahulikult mitu tundi õues.

Kaspar on vahelduva eduga juba pikalt nohune olnud, nüüd lisandus köha. Algul ta lihtsalt köhatas ja tundus, et tatt on kurgus, aga köha läks aina hullemaks ja 13.11 otsustasime arsti juurde minna. Perearst kuulas ja ütles, et midagi nagu on, aga tema jutust ja ilmest jäi mulje, et ei midagi hullu. Igaks juhuks saatis vereproovi tegema ja lastearstiga konsulteerima. Ootasime siis igal pool ja lõpuks pääsesime lastearsti juurde. Tema ütles lühikese kuulamise järgi, et bronhiit ja lausa nii tõsine, et suunas meid kohe haigla poole auru saama. Kui ma poleks vennalt kohe "aurumasinat" saanud laenata, oleks meid haiglasse pandud! Tegime siis kodus aure, Ventolin 3 korda ja Pulmicort 2 korda päevas, lisaks 2 päeva küünlad, mis pidid ninas turset alandama. Laupäeval tuli Liisale ka nohu ja hakkas köhima pisut. Esmaspäeval, 17.11 läksime uuesti kuulama. Kuna ei olnud oluliselt paremaks läinud, siis pandi Ventolini aurud 4 korda päevas. Teisipäeval oleksime pidanud Tallinnasse Lastehaiglasse taastusravisse minema, aga kohalik lastearst arvas, et meid ei võeta. Helistasingi siis pärast Tallinna lastearstile ja tõepoolest meid ei tahetud. Olin selle mõttega juba nii harjunud ja tundsin, et lastel oleks seda väga vaja ning lisaks olid igasugu kohtumised kokku lepitud, nii et esialgu oli päris kurb. Lootsin ka lõpuks selle kuulmisuuringu ära teha. Aga siis hakkas Kaspar 18.11 pisut roomama ja  Liisa kolmapäeva õhtul (19.11) äkki käputama. Esialgu tuli paar saamu käpukil ja paar tõmmet roomates, kumbagi polnud ta varem teinud, järgmisel päeval pani juba ainult käpuli edasi. 22.11 aga ajas end juba toe najal põlvili ja 28.11 põlvitas ilma toeta.
Kaspari köha läks õnneks paremaks. Uuesti kuulamas käies 20.11 arvas arst, et parem, aga mitte päris terve ning käskis veel aure teha, Ventolini 2 korda päevas nüüd pühapäevani ja Pulmicorti ka 2 korda päevas kolmapäevani. Aga kui me Ventolini esmaspäeval ära jätsime, hakkas ta öösel jälle köhima. Tegime siis Ventolini ka kolmapäevani ja siis oli köha ka lõpuks kadunud.
Kaspar hakkas haigusega segamini peaaegu istuma (u 12.11). Või õigem oleks öelda küljetama :) See käis nii, et ta ajas end käpuli, siis pani tagumiku maha ja ühe käega toetas end küljelt ja teisega sai siis asjatada. Ise oli väga rahul.
Mõnda aega hiljem hakkas ka Kaspar liikuma (esimest korda liikus käpuli edasi 23.11), aga see oli tal mingi segastiil esialgu. Paar sammu käpuli, siis "ujus" kõhuli, siis rullis ja siis sättis end ühele ja teisele küljele istuma. Aga edasi ju sai!
Haigusega segamini tuli Kasparile 22.11 esimene hammas alla, tegelikult  2 hammast praktiliselt korraga. Või vähemalt kui avastasin esimese, siis järgmisel päeval oli kõrval teine ka väljas.
Liisale proovisin sel kuul korra näputoitu anda. Tegin kana-kartuli-porgandi hautist ja andsin sealt tükke talle. Kui tükkidega püree ajab neid öökima, siis sellise toiduga sai Liisa vabalt hakkama. Kasparile ma ei julenud siiski anda, tal on raskem see neelamine veel. Ükskord andsin banaanist lutsutada talle, aga sai tüki kätte, mille peale ta oksendas. Näputoidu raamat on mul loetud ja see kõlab päris hästi ja lastesõbralikult, aga selleks, et Liisa omale vajaliku koguse lisatoitu näputoiduna ära sööks, peaks ta vist päev läbi ainult sööma. Eks ma aeg-ajalt annan neile kätte muidugi ka asju: õunalõik, beebiküpsis, paprika- või kurgiviil. Porgandikang oleks hea, aga seda ma allergiahirmus ei taha anda.
Magamisega on meil endiselt nii ja naa. Tavaliselt on neil 3 uinakut: hommikupoole toas 30 minutit, lõunal õues u 3 tundi ja õhtupoole toas jälle 30 minutit. Vahepeal jäid nad hommikupoole voodis kenasti ise magama. Panin voodisse, natuke jorisesid omaette ja uinusid. Siis järsku enam ei jäänud. Jorrasid aina valjemini ja pidin käima kõhupealt kiigutamas ja sussutamas. Vankris magamisega ka omaette teema. Jäävad kiiresti ja kergesti magama, aga et nad oma 3 tundi täis magaksid, tuleb käia ikka kiigutamas-sõidutamas aeg-ajalt. Enne haigeksjäämist juhtus ka, et magasid järjest 3 tundi. Haigusega muidugi õue ei saanud ja tuli õppida voodis magama. Magama nad isegi jäävad, aga algul ei osanud/tahtnud nad kuidagi kauem magada, kui 30 minutit ja siis olid terve maailma, eriti muidugi emme peale tigedad ja virilad. Siis aegamööda õnnestus neid uuesti magama saada peale 30 minutit, aga ikka tuleb käia jälle sussutamas ja kiigutamas. Õhtul nad algul ei tahtnud kuidagi viimasele uinakule jääda, aga mida paremini nad päeval magasid, seda kergemini jäid ka õhtul magama. Ööunne jäämine on ka kuidas kunagi. Issi söödab Kaspari ära ja paneb voodisse, vahel jääb üksi kohe, vahel joriseb enne, vahel peab aitama lõpuks. Liisa jäi algul ikka tissiga, aga mingi aeg enam mitte, hakkas hoopis võimlema seal. Panen ta siis voodisse, istun juures ja silitan kõhtu ning peale natukest nukerdamist uinub. Öösel harva ainult süüakse ja magatakse, enamasti on see Kaspar, kes viriseb aeg-ajalt.
5. 11 mõõdeti arsti juures lapsi järgnevalt: 7800 g ja 66,5 cm Liisa ning 7290 g ja 68 cm Kaspar. Selle haigusega muidugi oli Kaspari söögiisu niru, kodused kaalumised olid Kasparil 7265, 7285 ja 7195 g, Liisal 7670, 7930 ja 7770 g. Lootsin, et nad sünnipäevaks jõuavad oma sünnikaalu 10-kordistada, aga vist ikka mitte.   

10. elukuu 29.09 kuni 28.10

30.09 käivad Liisa ja Kaspar esimesel lastevanemate koosolekul lasteaias. Mõlemad peavad end hästi üleval, Kaspar teeb väikese uinaku lõpuks.

02.10 käime perearstil jälle. Kasparil on jalgadel ja näol karedad laigud, mida ma ise pidasin allergiaks ja arst arvas sama, kirjutas meile kreemi välja. Aga mille vastu see allergia olla võiks, ma ei tea, kuna lisatoitude lisamisel ma ei täheldanud mingit reaktsiooni. Kahtlustaks porgandit, kuna Karlil oli ka titena porgandiallergia.

Kui senini liikus ainult Liisa kõhuli olles tagurpidi, siis alates 02.10 teeb seda ka Kaspar.

06.10 keeras Kaspar esimesed korrad kõhult seljale ja paar päeva hiljem rullib juba edukalt põrandal:)

07.10 tuli meil jälle Tallinna-reis ette võtta. Seekord silmaarstile. Seekordne käik oli minuarvates suht mõttetu, sest ega lapsed ju paigal püsi enam ja silmaarst vist paar korda saigi vaadata silmi, seekord mingi aparaadiga ka ei vaadatud. Õde küll üritas Liisal silmarõhku mõõta, aga kummastki silmast sai vist korra ainult. Tulemus oli siiski õnneks korras. Juunis-juulis tuleb jälle minna.

Kui meie eelmiste sõitude ajal olid lapsed väiksemad ja peamiselt magasid autos, siis seekord nad enam nii kaua magada ei osanud. Tegid oma pool tundi ära ja tagasiteel pool teed Liisa lihtsalt jauras Virtsuni.

13.10 tuli meil teist korda Tallinna sõita. Seekord oli esiteks plaanis ortopeed Kasparile, kuna tal on mõlemal jalal teine ja kolmas varvas suhteliselt kokku kasvanud. Ortopeed oli muhe härra, kes ütles, et praegu küll midagi ei opereeri, et see operatsioon ei olegi üldse mitte nii väike ja kerge, tuleb nahka võtta jne. Kui küsisin, et kas see midagi mõjutab, siis vastas, et Kaspar ujub võib-olla kiiremini :) Tagasi võiksime minna 3-4 aastaselt. Siis oli meie oma arsti vastuvõtt. Kaalus ja vaatas mõlemad lapsed üle ja oli nende arenguga päris rahul. Liisa on tema arvates tublim, kuigi ei keera kõhult seljale. Kaalu võiks mõlemal rohkem juures olla. Kasparil arvas ta hüperaktiivsuse tunnuseid nägevat ja soovitas temaga rahulikumaid tegevusi ja mitte lasta tal niimoodi rahmeldada. Et praegu on lihtsam seda välja harjutada, muidu kooliajal on keeruline. Eks ta seal arsti kabinetis oli küll superaktivist, aga see vist oli pigem üleväsimusest, ega ta alati ei ole selline. Allergia kohta ei osanud tema ka arvata midagi, ütles, et tegelikult võivad praktiliselt kõik toidud erinevates inimestes allergilist reakstiooni tekitada ja et nii väikestel tavaliselt testid midagi ei näita. Peabki lihtsalt proovima ja vaatama. Arst soovitas meil kindlasti taastusravi arstil käia ja kui võimalik, siis ujumine pidi eriti hästi mõjuma. Kui kuulis, et meie arsti aeg alles mägede taga, siis pakkus, et võiksime Tallinnasse haiglasse sisse nädalaks tulla. Esialgu ma sellest mõttest ei vaimustunud, aga eks paistab. Füsioterapeudi juurde saime ka peale väikest ootamist. Tema soovitas käpuli olemist harjutada, et mingi padi või asi rinna alla, et oleks käpuli ja siis diagonaalis ühest õlast ja ühest puusast hoides kõigutada edasi-tagasi.

See reis oli natuke rahulikum, aga teel linnast koju hakati ikka väga valjuhäälselt protesteerima, et nemad ei taha enam SEKUNDITKI turvahällis istuda ja üleüldse on kõik halvasti.

21.10 jäi Kaspar nohusse jälle. Kogu magamine oli väga keeruline seetõttu.

Sel kuul on mõlemad end käpuli hakanud ajama. Alustas Kaspar voodil. Upitas pepu püsti, aga käed olid küünarnukkideni maas ja nina ka voodis:) Siis mingi aeg hakkas pead hoidma ja siis mingi aeg seisis sirgetel kätel. Liisa hakkas vaikselt natuke kõhtu maast lahti tõstma, aga ta jalad vajuvad nii laiali, et põlvedele veel ei saanud.

9. elukuu 29.08 kuni 28.09

2. septembril pidime minema Tallinnasse kõrva-uuringule, aga kuna Kasparil on nohu, siis jääb see ära.

4. septembril avastab Kaspar ka, et tal on jalad ja nendega on nii tore mängida. Liisa hakkab kõhuli olles tagurpidi liikuma.

6. septembril keerab Kaspar voodil end paar korda kõhult seljale, ilmselt on see pigem poolkogemata, kuna ajab pepu upakile, nina läheb vastu voodit ja pigem vajub siis selili.

7. septembril keerab Liisa end seljalt kõhule!

10. septembril käime töö juures Laisikut dekreeti saatmas. Liisa ja Kaspar käivad muudkui mööda tädide sülesid ja on väga tublid.

12. septembril paneb Liisa omale varba suhu. Kaspar liigub ka kõhuli olles ringiratast.  

19. septembril keeras Kaspar voodil kõhuli ja järgmisel päeval lausa rullis voodil ning keeras põrandal ka kõhuli.

22. septembril on Liisal nohu ja esimene palavik. Küll õnneks ainult 37,5, aga piisav, et last õnnetuks teha. Järgmisel päeval on Kasparil ka palavik 37,7 ja ta magab ainult süles.
24. septembril pidi meil olema see kauaoodatud taastusravi arst, aga kuna Kaspar oli endiselt palavikus, siis me minna ei saanud. Oi, ma olin pettunud. Nii kaua sai oodatud ju! Ja eriti õnnetu olin ma siis, kui uue aja sain 5. novembriks! Hiljem muidugi mõtlesin, et ma oleks võinud Liisaga ikkagi ära käia, aga siis olin juba aja tühistanud.
Ootavad, kuni hommikupuder ära jahtub (tegelikult nad ei maga ühes voodis, aga kui juhtub, et puder on alles kuum ja mõlemad üleval, siis panen nad ühte voodisse juttu ajama):

Sel kuul võib öelda, et mõlemad keeravad. Kui Liisa peale seda esimest keeramist tükk aega ei keera, siis peale Kaspari keerama hakkamist hakkab tema ka täie hooga pihta uuesti. Esimesed korrad käivad suure vingumisega, sest ega see nii kerge polegi, lõpuks suure pingutamise peale ikka õnnestub.
Sel kuul on Liisa on hakanud nutma, kui ma toast välja lähen. Enne võisin nad vabalt mängukaare alla tšillima jätta, kui neil oli hea tuju ja endal oli vaja pisut toimetada, aga nüüd laseb Liisa kohe hädakisa lahti, kui mind silmapiiril pole.
Kodused kaalumised: alustavad ühelt pulgalt kuu alguses, aga nüüd paneb Liisa mööda. Liisa: 6275, 6420, 6530, 6680, 6710, 6840, 6950 g ehk 675 g kuus
Kaspar: 6275, 6320, 6420, 6530, 6560, 6560, 6630 g ehk 355 g kuus.
9-kuused:

 

8. elukuu 29.07 kuni 28.08

Palavus jätkub ja ühes sellega on raskendatud laste magamine. Kuna toas on natukenegi jahedam kui õues, siis üritame toas magada, aga raskendatud on nii magama jäämine, kui ka pikemalt kui 30 minutit magamine. Õue saab hommikul või õhtul, kui on natukenegi jahedam. Kaspar uinub ise voodis, aga Liisa hakkab seal ainult röökima. Enamasti aitab ainult süles kussutamine. Vaikselt proovin teda õpetada ise ka magama jääma. Selleks keeran ta linasse pambuks, kiigutan süles, kuni silmad hakkavad kinni vajuma ja siis panen voodisse ning kiigutan veel kõhu pealt. Vahel õnnestub, vahel mitte. Kuid ajapikku hakkab ka Liisa lõpuks ise magama jääma.

Kui ilm aga jahedamaks läks, magasid lapsed lausa 4 tundi vankris, küll vahepealse kiigutamisega, aga ikkagi! Ja kui ükskord õues äikese kätte jäime, siis kogu see äge müristamine ei seganud ka sugugi nende und, magasid garaažis väga magusalt.

9. augustil käime külakokkutulekul. Oma peret registreerides oli päris naljakas kõik 6 nime järjest ette vuristada :)

13. augustil on meil esimene pudrusöömine. Alustame hirsihelvestega nagu ka vanemate poistega omal ajal. Pudru segan piimapulbriga ja läheb alla küll.

17. augustil naerab Liisa esimest korda laginal, kui ma kogemata talle naljakat häält tegin. Samal päeval käivad meil issi-poolsed sugulased külas, keda Liisa oma naeratusega võlub :)

18. augustil avastab Liisa, et tal on jalad! Nii huvitav on nendega mängida :)

27. augustil jääb Kaspar esimest korda nohusse.

Täpselt 28. augustil on meil järjekordne perearst. Liisa mõõdetakse 5540 g raskuseks ja 60 cm pikkuseks, Kaspar 5620 g ja 60 cm.

Samal päeval käime korra ka minu töökohas külas. Õhtul on väike sünnipäevapidu jälle, kui Mamma ja Laisik külla tulevad.

Sel kuul on mõlemad hakanud end selili olles küljele keerama, aga kõhuli ei saa veel. Liisa lükkab kõhuli olles end sirgetele kätele ja pöörleb ümber oma telje.

Kodused kaalumised: Liisa: 5490, 5660, 5715, 5775, 6005, 6190, 6200 ehk 740 g kuus ja Kaspar: 5730, 5790, 5840, 5900, 6080, 6120, 6160 ehk 560 g kuus.

8-kuusel sünnipäeval: