Liisa ja Kaspar, mitte kaksikud!

Nii ma kipun alatasa kodakondseid parandama. Sest väga tihti ütlevad nad Liisa ja Kaspari kohta kaksikud. Ma pole küll väga palju jõudnud end kaksikute kasvatamise nippidega kurssi viia, aga seda olen ma küll lugenud, et neid tuleks ikkagi võtta kui 2 erinevat isiksust, mitte kogumit. Ok, ma saan aru, kui viidataksegi neile koos, et millal kaksikud õue lähevad vmt. Aga eriti Karl kipub ütlema "Oi, kaksik tuleb!", kui emb-kumb neist talle läheneb. Mina siis parandan, et ei ole kaksik, Liisa või Kaspar on. Ma ei ütle ju Karlile ka, et tere, üksik! Mina ütlen tavaliselt Liisa ja Kaspari kohta koos lapsed, nagu suured vennad on meil ühise nimetajaga poisid.

Tõepoolest, Liisal ja Kasparil pole peale ühiste vanemate ja seega ka geenide tavalisest õest vennast rohkem ühist kui see, et nad peaaegu 6 kuud koos mu kõhus kasvasid ja neil ühine sünnikuupäev on. Muus osas on nad tõesti täiesti erinevad.

Kõigepealt iseloom. Liisa on meil selline päikeseratas, kui tuju on vähegi hea, siis on suu kõrvuni kõigi peale ja väga tihti naerab laginal. Kui tuju on muidugi paha, siis on annab ka sellest valjuhäälselt märku. Kaspar on meil tõsine Eesti mees ja niisama ei naerata. Pigem muigab kavalalt. Ja peab ikka kõvasti vaeva nägema, et Kasparit häälega naerma saada. Pahast tujust annab temagi muidugi valjuhäälselt teada. Liisa on rohkem emmekas ja võõrastas vahepeal, Kaspar on nüüd alles emmest rohkem lugu pidama hakanud, aga võõrastanud ta veel ei ole.

Magamine on neil ka erinev. Magamaminekuaegu püüan ma neil ühiseks sättida kui vähegi võimalik. Aga Kaspar hakkas meil esimesena ise magama jääma, samas ega praegusel hetkel ma ei saa kummagi peale kindel olla, et ta ise magama jääb. Kaspar on palju rahutuma unega. Liisa on see, kes võib heal juhul päeval ka 3 tundi jutti magada ja on paar korda terve öö maganud, aga Kaspar ärkab tavaliselt päevaune aja paar korda ja öösel ka aeg-ajalt niisama.

Füüsiline areng on ka väga erinev olnud. Liisa keeras esimest korda kõhuli esimesena, aga päriselt keerama hakkas alles siis, kui Kaspar ka seda tegema hakkas. Kaspar muidugi hakkas siis kohe tagasi seljale ka keerama, mida Liisa vist teadlikult pole teinudki. Kaspar hakkas enne käpuli ajama, aga Liisa hakkas enne käputama. Kaspar jälle enne istuma, Liisa senini niimoodi klassikaliselt käpuli asendist istuma ei lähe. Seevastu tema põlvitab, Kaspar hakkas toe najata põlvitama palju hiljem, aga peale seda kohe ajas enda ka toe najal püsti. Liisa üritab nüüd ka püsti ajada, aga harva ja ei seisa eriti kaua. Kasparil tulid enne hambad ja tal on pikemad juuksed.

Ühine on see, et meeldivad kõik need asjad, mis ei ole mänguasjad või need mänguasjad, mis on teise käes. Kasparile meeldivad kangesti igasugu sildid. Ta võib tükk aega süvenenult oma kohmakate näppudega neid näppida ja seejärel lutsutada ning need pakuvad palju rohkem huvi, kui mänguasjad seal küljes. Riiete sildid on ka teema, isegi kui Liisa juhtub nende küljes olema, ikka üritab ta silti suhu saada :) Liisale meeldib teisi juustest sikutada ja hambaid inspekteerida, ajab peaaegu terve käe suhu ja katsub siis hambaid. Ühine lemmik on neil kass, tema peale minnakse päris pöördesse ja Liisa hakkab kilkama. Kassitoidukauss on ka muidugi lemmik.

Söömine on ka neil erinev. Liisa on suur tissisõber, Kaspar teadupoolest eelistab rohkem pudelit. Kaspar on seevastu söögitoolis nagu väike linnupoja, suus koguaeg lahti, Liisal peab vahel hullu vaeva nägema, et ta pisikesest kriipsusuust üldse lusikas sisse mahuks. Kaspar sööb enam-vähem puhtal, Liisal on aga kombeks söögi ajal käsi suhu toppida ja siis pudruste kätega üle terve näo määrida. Maitsete osas pole ma veel aru saanud, hetkel süüakse kõike, mis emme ette annab. Liisale julgen ma igasugu uusi asju prooviks anda, nt juustu, leiba, aga Kasparile eriti mitte. Esiteks neelamise pärast ja teiseks ta kõht tundub ka hellem olevat. Lisaks on tal mingisugune allergia, mille põhjuse jälile ma pole veel saanud. Ja kahtlustan ka, et ta kartulit ei seedi hästi. Sest praktiliselt igal hommikupoole ööd ta nutab ja nagu punnitab, aga kui ma mõnel päeval olen ilma kartulita püreed andnud, siis on rahulikult maganud. Seda ma veel vaatan ja katsetan ning loodan, et ma eksin, sest kui allergiahirmus olen menüüst välja jätnud porgandi ja nüüd selguks ka, et kartul ei sobi, siis läheb selle söömisega keeruliseks. Lisaks ei hakka ma ju ometi neile eraldi veel süüa tegema! Aastaselt peaks laps nö kodutoitu sööma, aga me pole veel sealmaal ja niikuinii tuleb kogu söök püreestada.