Ilusat kevade algust!

Karl avas täna liivakasti hooaja ka jälle. Kuigi tegelikult pole see ju õieti katkenudki.

Sõnavarast

Hakkasin mõtlema, et ei saa päris öelda, et Karl midagi ei räägi. Ikka mõned sõnad on. "Emme" on tal muidugi ammu selge ja ilma selle sõnata ei lähe viimasel ajal vist 5 minutitki mööda. Muudkui "Emme, emme, emme, emme," et emme vaata, emme tule, emme anna jne, ja kui kohe ei reageeri, siis saab päris pahaseks. "Emme" on ärgates esimene sõna ja enne uinumist viimane. See on täiesti universaalne sõna, millega saab enam-vähem kõik asjad aetud. Teine pea võrdselt emmega Karli suust kõlav sõna, õigemini küll lausa sõnaühend on "Ei taha". Seda kuuleb iga asja peale, eriti aga magamaminemise jutu peale. Ja arumaisaa, kust see väljend talle tulnud on? Ise küll keelan teda vahel eiga, aga ei taha kasutan ma väga harva. Issile öeldakse nüüd "Ssi". Algul tuli see ainult pilti vaadates, nüüd ütleb talle endale ka, võrreldes emmega harva, aga siiski. Onu õpetas talle "onu" ka ütlema, peaaegu kostis juba "onnu", peab veel harjutama. "Apa" on papa. "See" ja "seal" ning "mis see on?" ütleb ka. Ning viisaka poisina tänab palju, "aitäh" tuleb lauaäärest ära minnes ja kui mõni hea asi antakse. Ja lehvitamise juurde ütleb "ta-daa". Kusjuures tere annab käega ja ka võõrastele inimestele.

Siis ütleb asjade kohta: mma (e piima, korra olen kuulnud ka, kuidas "juua" küsiti vanavanaema käest), uu (e kuu), täht, mõm-mõm (oma kaisukaru, aga ka kaisukutsu kohta).

Loomanimetusi ta ei tea, aga ütleb nende häälitsuste järgi, et "iia" on hobune (ka Puhhi multika samanimelise tegelase kohta ütles kohe "iia", vahepeal tuli juba "opa" ka, aga see on ära ununenud), "mõõ" või "muu" on lehm, "mää" on lammas (vahel ütleb ka "utu" laudas), "pääk-pääk" on part, aga vahel ka muud linnud, kassi kohta ütleb millegipärast "äiii" ja koera nähes teeb ähkimist järgi. Varem näitas ka kätega, kuidas Reks aida all auku kaevab, aga seda pole vist ammu näinud. Ja autot või traktorit nähes teeb automürinat järgi.

Pildil mängib Karl oma lemmikäiiga, kas on vist temaga ka juba üsna harjunud, ei põgene Karli nähes toast. Eriti lõbus on see, kui kassil ka mängutuju peale tuleb ja mööda tuba kastaneid või palli taga ajab, siis Karl lõkerdab naerda.

Linnavisiit

Teisipäeval sai arsti juures käidud. Värsked strateegilised mõõdud: 87,5 cm ja 14,1 kg. Ka sel korral kaalu peale ise läinud, kuigi kodus kaalub end pidevalt, ja mõõdupuu alla pidi ka jõuga sundima. Muud tarka sel korral arsti juures ei tehtudki, sünnipäeva puhul järgmine kord minna ja siis tehakse süsti ka kingituseks.

Peale arstilkäiku külastasime Marleeni ja tema emmet ehk siis Murdjalapsukest. Sel korral olid pudinad juba väga asjalikud koos. Aeg-ajalt ikka läks mänguasjade pärast riiuks ka, aga rohkem said hästi läbi. Käsikäes käidi terve korter läbi, hüpati Marleeni voodis, pugesid ka kahekesi teki alla kõrvuti ja Karl tegi pruudile autoga sõitu. Marleen korraliku võõrustajana pakkus ikka Karlile süüa ka. Ja tundus, et Marleen pole veel titekeelt unustanud, igal juhul kui Karl talle pika jutu maha rääkis, siis Marleen vastas: "Ei ole!". Kahjuks jäi fotokas venna autosse, väga armsaid pilte oleks saanud.
Täna käis Karl kasvuhoones kaevamas, arvas vist, et piisavalt kevad juba, varsti vaja istutama hakata. Seal oli tegelt mõnus soe ja tuulevari tänase tormise ilmaga.

Ja pilt sellest, kuidas Karl issiga räägib, enamasti ta küll noogutab, ilmselt teadmatusest, et see ei ole videotelefon. Karl tahab alati telefoniga rääkida, kui teised seda teevad. Valin talle siis meie vana Tartu numbri, mille peale tädi tüdimatult teatab, et number ei ole kasutusel, kontrollige numbrit! Karlil on lõbus ja räägib vastu. Ja mobiiliga on ta isegi issile helistanud.

Koera saba kergitamine

Kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise.

Ämm ikka kiidab mind, et oh, sul on nii ilusad pildid, miks sa mõnel konkursil ei osale ega oma pilte kuhugi ei saada. Nujah, mis nüüd mina, mõtlesin. Looduse Omnibuss aga korraldas konkursi Looduse Aasta Foto 2008 ja kuna pilte sai ka neti teel saata, siis mõtlesin, et miks mitte. Nüüd teisi imekauneid looduspilte vaadates mõtlen, et poleks vist mõtet olnud aega raisata. Aga vaadake ise, kui fantastilisi hetki pakub meie loodus, kui oskad ainult vaadata ja tabada!

Minu tagasihoidlikud klõpsud: mägrast, linnupoegadest, vihmasest metsast, väravatest, kingast, jäälillest, lehest, sõnajalast, kibuvitsast ja seenest. Ühte pilvedega pilti ma üles ei leidnud esmavaatlusel.

Karl Koristaja

Teated kevaderindelt: rähnid peavad pulmi, kuldnokad (võib-olla olid ka musträstad) on kohal, sinilillevarred on nupud välja pistnud. Ja seda kõike veebruari keskel!

Aga tahtsin kirjutada sellest, kui korralik meie Karl olla oskab. Olukord järgmine: peseme kausis peput ja kuna talle seal ikka natuke sulistada ka meeldib, siis mõned piisad kukuvad üle kausiääre põrandale. Karl vaatab neid piisku, suundub pliidi juurde, toob sealt põrandalapi ja pühib jalaga lappi lükates põranda ära.

Igasugu plekke näitab alati näpuga ja küsib poolpahaselt, et mis see on? Mis tähendab siis, et see tuleb ära koristada. Vahel küsib ise rätikut või paberit, et vee- või piimaloigukest ära pühkida.

Vanavanaema andis Karlile oma miniatuurse põrandaharja, mida ma oma lapsepõlvestki mäletan. Sellega tuuseldab ta siis mööda tube ringi. Ja isegi saunaahju tuld alla tehes tõi mulle toast harja ja kühvli.

Karl paneb kõike väga hästi ja täpselt tähele. Kord läks tal mingi mänguasi voodi alla. Vanaema võttis ahjuroobi ja lükkas selle välja. Järgmisel päeval läks uuesti midagi voodi alla. Ja Karl küsib ahjuroopi. Mina ei saanud esialgu aru, miks. Et vaja ahju segada või? Kui ta aga roobi kätte sai, suundus kohe voodi juurde ja hakkas sellega sealt alt oma mänguasja välja koukima.

Näha on, et inimesehakatisel mõte kogu aeg töötab. Kuigi alati võib-olla ei saa aru, mida ta parajasti mõtleb või arvab või tahab.

Pildil sööb Karl tatraputru, algul üritas lausa pannilabidalt süüa, aga ei mahtunud hästi suhu.

Karl Totaalne EI TAHA

Meil siin lääneosariikides ähvardas vahepeal päris kevadeks minna. Linnud siutsusid, sarapuud on urbi täis, lumikellukesed õitsevad ja rabarberid on oma punased nupukesed välja pistnud juba mullast. Sõbrapäeva puhul tegi aga siiski külma ja natuke lumepuru, nii et kevad lükkus natuke kaugemale.

Karlil täitus eile aasta ja 9 kuud. Pikkused ja kaalu saame teada teisipäeval arstitädi käest, suus on tal 14 hammast. Viimasel ajal on tema suust kuulda ainult 2 sõna: "Ei taha!" Seda öeldakse absoluutselt iga küsimuse peale, isegi siis, kui tegelikult talle see tegevus või asi meeldib, ikka on esimene reaktsioon ei taha. Ei taha õue minna, ei taha sauna, ei taha autoga sõita, magamisest, söömisest ja potilkäimisest rääkimata. Mõni päev istub juba hommikult morni näoga ja pomiseb omaette: "Ei taha, ei taha, ei taha..." Õnneks see eitaha ei tähenda alati, et ta mõne hetke pärast seda asja ikkagi ei teeks.

Hirmus uudishimulikuks on Karl läinud. Muudkui pärib: "Mis see on?" Ürita talle siis seletada, et see on telefonipistik või midagi muud taolist. Ise ta on muidugi seda nägu, et ta saab väga hästi aru, mida ma vastan.

Sellel pildil sööb Karl oma elu esimest vastlakuklit. Vastlaliug jäi tegemata, sest ei hakanud kelgule rattaid alla kruvima. Ehk järgmisel aastal antakse talve.

Mõtlesin ka selle üle, miks mul enam blogisse millestki muust peale Karli kirjutada ei ole. Et millest ma siis enne Karli kirjutasin, kuigi ega ma siis ka väga viljakas blogija ei olnud. Ja ma taipasin, et ega mu elus ju muud suurt ei olegi, kui Karl. Tööl ma ei käi, et kaevata, kui kiire-kiire mul on ja näiteks ülemust siunata. Ka kinos-teatris-kontserdil kahjuks ei käi. Saaremaal elamise jooksul olen käinud korra teatris ja korra oma endise kooli kammerkoori jõulukontserdil. Peab ikka väga hea põhjus olema, et 70 kilomeetrit maha sõita teatri või kontserdi külastamiseks. Kinos, kui seda Kuressaare oma ikka kinoks võib nimetada, pole käinud. Isegi telekat vaatan vähe- ainult Teadamata kadunud kuulub mu iganädalasse telemenüüsse. Ja sõpradega kohtun ka kahjuks häbiväärselt vähe. Järgmisel nädalavahetusel saab vähemalt seda viga parandada:)

Karl Maastikumasin

Blogipidamine on ikka päris unarusse jäänud. Pole alati netti ja viimasel ajal kuidagi ka jutt ei jookse, pole, millest kirjutada eriti. Karlist ikkagi võiks vahepeal paar rida kirja panna, pärast endalgi hea lugeda ja meenutada.

Karl on hetkel aasta ja 8 kuud vana. Kodukaal, kus ta pidevalt kaalu jälgimas käib, näitab juba tükk aega 14,0. Pikkust ei tea, aga riided hakkavad järjekordselt väikeseks jääma. Järgmisel kuul peabki jälle arstile kontrolli minema, siis saab jälle värskemad andmed. Suus on tal nüüd 14 hammast, paari nädala jooksul tulid 2 ülemist silmahammast.

Nüüd tuleb kolm korda üle vasaku õla sülitada, enne kui tema magamist kiitma hakata. See igaõhtune magamauinutamise trall hakkas tõsiselt ära tüütama juba, enam issi üldse ei sobinud kõrvale ja emmega ikka mässas tõsiselt ja voodisse minnes tehti sellist hädakisa nagu ma ei tea, mis hirmus koll seal voodis oleks. Nii ma siis paningi ta ühel õhtul lihtsalt voodisse ja tulin ise ära, saagu, mis saab. Muidugi tuli meeleheitlik kisa, aga mõne hetke pärast oli vaikus ja sellest ajast saati jääb ta õhtuti nüüd ise magama, kuigi selleks kulub natuke aega. Ja vahel tuleb ikka emmet hüüda. Aga nii kenasti teeb kalli kõigile ja lehvitab, kui on aeg magama minna. Ja magamisega on 2 võimalust: kas magab terve öö järjest omas voodis kenasti või siis ärkab 4-5 ajal ja on tükk aega üleval, enne kui uuesti magama saab. Üks hommik aga ärkaski ta kell 6 üles.

Kelgusõit õnnestus meil ka esimest korda elus ära proovida, väga just ei meeldinud. Ilmselt tahaks see ka natuke harjumist, aga mida sa kelgutad, kui lund pole. Kuigi issi tuunis poja jaoks oma vana kelgu ära, mis on siis pea 30 aastat vana.

Laudas meeldib endiselt väga käia. Annab lammastele leiba ja paitab jäärast. Istub lambasöötmes soolakivil ja vaatab, kuidas pikk rivi lambaid ta ees peeti järavad. Ja Reks on õues parim sõber. Nüüd hakkavad nende jõud tasakaalustuma ja Karl läheb isegi ise temaga norima. Eriti lõbus on aga see, kui Reks tuppa lastakse või kui kass toas mänguhoogu satub, siis on nii palju nalja.

Karlile meeldib nüüd täitsa telekat vaadata, mis ei ole muidugi eriti hea. Paneb aga ise mängima ja vaatab. Vahel ei jää muud üle, kui juhe seinast välja tõmmata, sest muud moodi see kinni ei jää. Multikatest ta veel suurt ei pea, kõige rohkem meeldivad reklaamid, eriti kassi- ja koeratoidu omad, ja üldse loomad. Nii me siis vaatamegi vahel looduskanaleid. Pildil on tema telekavaatamise asend Sõrve vanaema juures. Ise paneb omale tekikese peale ja mõnuleb seal Kipsi najal.

Reksi kannul meeldib Karlile käia. Tegelikult ei saa arugi, kes täpselt kumma järgi käib, kas Karl Reksi või arvab Reks, et Karliga koos on vaja minna. Ja Karl on päris osav maastikumasin nüüd. Oskab okstest-kividest-kändudest mööda või üle minna ilma et kukuks ja puude all saab ta käia okstesse takerdumata, sest ta on nii lühike. Ta võib päris palju ise käia, kui tuju ja tahtmist on, pikemad matkad on aga hea just nii teha:

Aga metsast ei saa enne ära minna, kui Reks ka tagasi hakkab tulema. Ja millegipärast meeldib talle õhtul pimedas õues käia. Komistab siis alatasa kivide ja muu otsa, aga ei tee väljagi. Peaks talle orienteeruja lambikese otsa ette panema.

Viimasel ajal on Karl jutustama hakanud, aga endiselt ainult omas keeles. Kõigepealt tuleb: "Emme!" Siis vadistab pika jutu maha ja jääb küsiva näoga ootama, et vasta ometi, kui sinult küsitakse. On eristatud järgmisi sõnu: uua (juua), mma (piima), apa (papa), ssi (issi, aga ainult pildi pealt näidates), opa (ehk hobune) ja siis teeb igasugu loomahääli, automürinat ja imestushüüdeid nagu ohoo, oi-oi-oi.

Mänguasjadega suurt ei mängi, küll aga pottide-pannide-kaussidega, aitab nõusid pesta ja kartuleid tõsta, pesu masinasse panna ja ära võtta, põrandat pühkida ja kõiksugu tainaid segada.

In memoriam

Illa Sell 28.02.1927-12.01.2008

19. jaanuaril sängitasime Kihelkonna kalmistule, oma abikaasa kõrvale minu kalli vanaema. Aasta jooksul juba teine kallis inimene on sinna viimsele unele saadetud.

Minu vanaema oli elu aeg tööinimene. Juba varasest lapsepõlvest tuli ju talutöödega tegeleda, hiljem palgatööd teha ja oma majapidamist korraldada. Vanaema tegi palju ja jõudis palju. Lapsepõlvest mäletan ma alati teda toimetamas - õues, toas, heinamaal, laudas, alati pooljoostes kiirel sammul. Kõik oli alati korras ja kui me külla läksime, ootas meid alati mitmekäiguline lõunasöök. Vanaemal endal polnud tihtipeale aega süüagi, kuna alati tuli uusi toite lauale tuua. Lapsepõlve suvedest on meeles ka vanaema lauldud "Karumõmmi unelaul". Pikka aega laulis ta kooris ja kodus oli tal pisike elektrooniline klaver "Pille", millel ta laule klimberdas. Vanaemale kohaselt kudus ta sokke-kindaid, õmbles ja tegi muud näputööd.

Üks väga oluline seik on tema elus olnud määravaks ja seda mitte ainult temale. Sõja ajal olid nad õega suutnud end Rootsi põgenevale paadile saada. Kuid üks paat oli just läinud ja nad jäid järgmist ootama. Ning olid sel ajal hakanud mõtlema emale-isale ja kuidas laupäeva õhtul kodus sauna tehakse ja pannileiba küpsetatakse. Ning nad ei suutnud minna ja seda kõike maha jätta, vaid läksid koju tagasi. Aga kui vanaema oleks läinud Rootsi, leidnud Rootsi mehe jne, siis mind ju ei olekski. Üks pealtnäha väike otsus võib muuta maailmas nii palju...

Viimastel aastatel oli vanaema meie juures, st siis ema juures, kuna ta unustas kõik asjad ära ja ei suutnud enam omadega toime tulla. Ja kuigi ta enam pea ühegi tööga hakkama ei saanud, tahtis ta ikkagi kogu aeg midagi teha, et ta ei oska niisama istuda. Nii ta tassis meil kõik vajalikud puud ära ja pesi nõusid, mis võtsid tal küll ilmatu aja, aga ta ise oli rahul. Natuke enne jõule ta kukkus ja murdis reieluu, nii veetiski ta oma elu viimase kuu haiglavoodis, kus ta vaikselt hääbus. Peale vanadusdementsuse oli ta oma 80 aasta juures veel täiesti terve, vererõhk viimase päevani normis ja süda korras. Kuid ta ise tahtis juba ammu minna ja lõpuks kutsus jumal ta enda juurde.

Matuse päeval oli hirmus torm ja hommikupoole sadas paduvihma. Kirikus aga naeratas äkki päike läbi värvilise klaasi ja kuldas kirstu üle. Ka surnuaial mulda sängitamise ajal paistis ilus kuldne päike, kuid kui kalm lilledega kaetud sai, hakkas uuesti vihma tibutama. Tundub, et mu hea, armas, tasane, lahke ja tagasihoidlik vanaema oli taevataadi juures heas kirjas. Teda jäid leinama poeg ja tütar, 5 lapselast ja 3 lapselapselast, 2 õde, hulgaliselt sugulasi ja häid tuttavaid, keda see hea inimene oli oma elu jooksul puudutanud.

Vana aasta kokkuvõte ja uue aasta lubadused

Blogi sissekannete järgi võib aasta kokku võtta järgmiselt:

Jaanuar:
Külmal ajal minnakse ikka soojemasse kohta puhkama, nii me siis Karliga talvitusime terve kuu aega Saaremaal.

Veebruar:
Kallaste perekonda kuulub nüüd uus liige- eesti keeles armsalt kõlava nimega rüperaal.

Märts:

Saaremaal käidud. Seekord pisut teistmoodi ja kiiremini, kuna minnes saime mööda jääteed Muhumaale sõita.

Aprill:
Minul õitseb toas ka sinilill:)

Mai:
Sain oma lõputöö siis lõpuks valmis. Uskumatu, vahepeal juba kartsin küll, et ega sellest ikka ei tule õiget asja. Ja mis veel uskumatum - ma sain selle nädal aega varem valmis!

Juuni:
Lõpuks ka kraad käes. Bakalaureuse kraad siis, kuigi hetkel ka shampusest võib-olla natuke alkoholikraade veres.

Juuli:

Endiselt puhkame Saaremaal, kuid kui te imestate, et mind msn-is näha võib, siis meie jumala poolt hüljatud ääremaale on ka lõpuks jõudnud internet!!!

August:
Viimaseid nädalaid siis Tartus. Ja just nüüd läks suveks, kui meie enam mereääres peesitada ei saa. Nii et kes meid veel näha tahab Tartus, on oodatud külla või kutsuge meid külla:)

September:
Siin ja seal ja igal pool. Nii võib öelda meie asjade kohta, mis Tartust Saaremaale jõudsid, ning siin sõbralikult kahe elamise vahel ära jagati. Muist on siis Sõrves ja teine osa Võhmal, ise oleme ka kord siin, kord seal.

Oktoober:

Igapäevasest kodusistumisest väsinud emmele anti vaba aega. Mida sellega küll peale hakata? Kuna siin kaubanduskeskusi pole, kus hängida, kui just ei taha kohaliku poe ees koos joodikutega olla. Kino ega muud meelelahutust samuti mitte, siis pakkisin kummikud ja fotoka autosse, panin Jääääre mängima ja läksin loodusesse.

November:
Pea kuu aega planeerimist, organiseerimist, mõtlemist. Ootusärevus, igatsus sõprade järele.

Detsember:
Olen endiselt elus, kuid ilma netita peamiselt. Päris elus on ka õnnestunud kohata mõnel korral.

Kui ise üritada aastat kokku võtta, siis võiks öelda, et muutuste aasta. Elu kõige suurem muutus jäi küll aastasse 2006, kuid ka eelmise aasta jooksul harjusime ikka sellega. Suur muutus aga oli Saaremaale tagasi kolimine: linnast maale, korterist majja, paljudest sõpradest kaugemale, omaette elamisest ämma-äia ja ema juurde. Mõnes mõttes võiks öelda, et tagasiminek...

Sellesse aastasse jäi ka kalli vanaisa lahkumine...

Väga konkreetseid lubadusi ma eelmisel aastal vist ei andnud peale kooli lõpetamise. Selle ma tegin ka ära. Lõpuks. Kuid lubaduste parem inimene, ema ja abikaasa olla täitmine pole minu hinnata.

Uue aasta lubadused ja soovid?

Ikka parem ema, abikaasa, tütar, õde, minia, sõber olla.

Mossitan vähem.

Olen virgem ja usinam perenaine.

Tööle tahaks minna.

Oma elamist tahaks.

Head uut aastat kõikidele kallitele inimestele!