Meie pere pesapuu

9. aprill 2015

Tallinna trip vol 9

Ennast hakkas ka huvitama, mitu korda me siis lastega Tallinna vahet oleme sõitnud juba. Lugesin kokku ja see kord, st 9.04 oli meil 9. sõit. Praegu on ette teada vähemalt 2 sõitu: juuni lõpus-juuli alguses silmaarst ja augustis dr Paluste. Kui veab, siis järgmine ongi 2-aastaste kontroll järgmise aasta märtis, siis on terve pikk päev ja mitu arsti vaja läbi käia: lastearst, neuroloog, logopeed ja psühholoog. Ja peale seda peaks lapsed tunnistatama oma eale vastavaiks ja enam ei pea me arstide vahet käima.
Aga seekordsest sõidust siis. Tavaliselt oleme oma arsti ajad sättinud võimalusel kella 12ks, sest siis saame kell 9.40 praamiga minna ja mõistlikult kell 8 sõitma hakata. Seekord aga pidime 11.30 kohal olema, mis tähendas varasemat praami ja seega oli äratus juba 6.15, et 6.45 liikuma hakata. Samuti oli teistmoodi see, et nad ei oleks tohtinud sõidu ajal magada, vaid oleksid pidanud magama kuulmisuuringu ajal. Meie hea plaan oli, et lapsed magavad praamini ja on pärast Tallinnani üleval. Et siis EHK õnnestub nad selleks kuulmisuuringuks magama saada. Aga ega me väga ei lootnud oma plaani õnnestumisesse.
Kaspar hakkas kohe öösel enne sõitu meie plaani õõnestama ja jauras pool ööd. Ei saanudki aru, mis teda vaevas, aga vigises muudkui. Lõpuks poole 4 paiku jäi magama. Võib-olla vaevas teda kõhuvalu, sest kui ma kõhtu masseerisin, siis jäi magama.
Ärkasid mõlemad äratuskella peale 6.15. Liisa oli veel väga üllatunud, et Kaspar ka kaisus magamas oli, tavaliselt on tema ainult kaisuloom. Pakkisime siis lapsed sisse ja sõitma. Kaspar jäi üsna ruttu magama, Liisa aga alles Muhus ja nii magas ta vaevalt 15 minutit. Praamil söötsime kõhud täis neil. Ja mandrimaal tegi issi Kaspariga sada imet, aga vaesekesel vajusid silmad vägisi kinni. Kui kodus häirib magamajäämist iga väiksem krabin ja võivad ärgata valjema hingamise peale, siis autos muusika mängis, issi kõdistas teda ja paitas, mängitas mänguasju, aga ei midagi, poiss ei kõssanudki. Liisa magama ei jäänud, aga oli sellepärast ka üsna kuri Tallinnasse jõudes.
Tänu praami ajale saabusime Polikliinikusse aegsasti. Ootasime ukse taga natuke ja üritasin Liisat magama kussutada. Kaspariga polnud lootustki. Saatsin siis issi ja Kaspari enne sisse, et äkki Liisa jääb magama. Peaaegu jäi ka, aga siis tuli kõrvalkoridori üks röökiv laps ja rikkus kogu une (pärast issi kuulis, et see laps oli oksaga omal suulae katki kukkunud, arusaadav siis, et röökis). Kaspar sai ühe kõrva uuringu kohe tehtud. See oli siis OAE uuring (sel ja järgneval lingil inglisekeelne tekst, eesti keeles ei andnud otsing tulemust, siin räägitakse lihtsalt kuulmise sõeluuringust).  Siis oli meie kord. Imekombel oli Liisa vagusi ja saime kohe mõlemad kõrvad tehtud. Siis vaatas uuringu tegija, et meil on teine uuring veel tegemata (ASSR test ehk kuulmisnärvi uuring). Sellega oli meil jama jah, kuna pidime minema tegema juba juunis, aga siis oli see tegija olnud sinisel lehel teadmata ajaks ja meiega pidi ise ühendust võetama, kui ta tagasi tuleb, mida aga ei tehtud). Imekombel saime kohe teisele uuringule ka. Üks laps oli seal ees, nii et natuke pidime ootama. Vahepeal käis Kaspar uuesti teist kõrva proovimas ja sai läbi.
ASSR uuringu jaoks pandi lapsele pähe võrk ja võrgu alla erinevatesse kohtadesse andurid. Siis kõrvaklappidest lasti mingit heli. Kaspar läks enne ja röökis kogu selle aja. Liisa röökis ka, pidin talle meelde tuletama, et ei uurita mitte tema hääleulatust ega minu kõrvakuulmist, vaid tema kõrvakuulmist :) Vahepeal oli natuke vagusi ka ja peaaegu vajus silm kinni. Aga lõpuks pääsesime sealt. Koridoris kohtasime imikute osakonna vanemõde, kellega ma suhtlesin seoses selle lähedusuuringuga ja kes pärast mulle esmaabi kursuse tegi. Nii armas oli, et ma mind ära tundis ja juttu tuli rääkima, et kuidas meil läheb. Et lapsed on nii suured juba :)
Suundusime siis omale armsaks saanud majja ja jäime neuroloogi ootama. Meil oli veel aega ja kuna Liisa oli täiesti sossu, siis jalutasin temaga koridoris ja kiigutasin, et ta ikkagi magama saada kasvõi natukeseks. Õnneks ikka andis alla. Liisa on omajagu raske juba, nii et andis teda süles kiigutada. Kaspar oli ka muidugi väsinud, aga tema väsimus oli sellises ülienergilisuse faasis, kus ta issi süles kuidagi paigal ei tahtnud enam püsida. Natuke peale meie ettenähtud aega kutsus õde meid kabinetti, aga seal saime veel arsti oodata. Liisa mõttes muidugi sobis, sai natuke kauem tukkuda. Neuroloog vaatas natuke, kuidas lapsed tegutsevad, küsis, kas roomasid, kas seisavad ise ja käivad toe najal ja põhimõtteliselt kõik. Ütles, et nad ei peagi veel käima. 1 aasta 3 kuud tüdrukutel kuni 1 aasta 4 kuud poistel pidi normaalne aeg olema käima hakkamiseks. Et peale seda võib muretseda. Pani meile igaks juhuks uue aja septembrisse, aga arvas, et küll nad käima hakkavad ja kui dr Paluste augustis enam seda visiiti vajalikuks ei pea, siis ei pea tulema.
Mul oli ka selleks korraks üks külaskäik kokku lepitud. Lapsed olid küll väsinud, aga samas ka näljased, nii et pidime neid kusagil söötma. Ja ajasime selle kõrvale teiste emmedega törtsu juttu. Seal oli teisi lapsi ka, aga meie omad ei võtnud eriti vedu sõprussuhete loomisel.
Üks pildike ka sellest kohtumisest. Pallitelgis sõbrannaga:
Kui me mõnda aega hiljem uuesti lapsed autosse pakkisime ja kodupoole sõitma hakkasime, siis Kaspar jäi magama praktiliselt kohe, kui autosse sai. Liisa kustus jällegi pisut hiljem. Ja magasid praamini, küll üsna rahutult, aga siiski. Tagasiteel helistas meile ka see kuulmisuuringu arst. Ja ütles, et kumbki laps seda ASSR-testi siiski ei läbinud, ilmselt sellepärast, et mõlemad olid väga rahutud. Et tuleb uuesti teha ikkagi, soovitavalt siis augustis, kui tuleme jälle. Ma küll olin endamisi lubanud, et rohkem me neid pagana kuulmisteste ei tee, aga kui õnnestub samaks päevaks aeg saada, siis võib küll. Nüüd muidugi teame, et pole mõtet magamisele loota, vaid laseme autos rahulikult une täis magada, võib-olla nad siis just kannatavad testi vaikse(ma)lt ära. Hea vähemalt, et ühe testi läbisime, see tähendab, et midagi väga hullu nende kõrvakuulmisega ei ole. Eks seda on tegelikult laste pealt ka näha. Et nad reageerivad hüüdmisele, nimele, isegi sellele, kui vennad ukse taga kobistavad või ma sosinal nime ütlen, samuti kuulavad muusikat suure huviga.   
Tagasi kodupoole:

Kaspar koduteel. Pange tähele tukka:) See oli tal üsna püsti juba viimasest vanniskäigust, aga nende kuulmisuuringu andurite pea külge kleepimiseks pandi pähe mingit pastat, mis Kaspari juuksetuti eriti püsti ajas :)
Praamil. Uni magatud, kõht täis söödud jälle, aeg ümbrust uudistada:
Peale praami enam magama mõistagi ei jäänud ja nii tuli kõikvõimalikud meelejahutajad appi võtta. Koju jõudsime siis 12,5 tundi hiljem. Mamma oli meile maitsva borsisupi keetnud.

Kommentaare ei ole: