Üksikema ühe titega

Kuna suured poisid läksid reedel ühe vanaema käest teise kätte ning kõige suurem ja kõige väiksem mees jäid meist haiglasse, siis olime reedest pühapäevani Liisaga vaid kahekesi. Esialgu mõtlesin, et päris lahe on temaga "naistekat" teha. Aga reaalsuses see niiii tore polnudki.

Muidugi on ühe titega OLULISELT lihtsam hakkama saada kui kahega, aga kuna Liisa eriti heas tujus ei olnud, siis polnud temagagi sugugi lihtne. Reedese päeva jooksul polnudki kõige hullem, ta magas suht palju, aga üleval olles tahtis ikka palju sülle ja omaette ei tahtnud üldse olla. Õhtul aga ei maganud voodis ega süles ja muudkui nuttis. Kahtlustasin juba ka kõrvavalu ja panin talle igaks sajaks juhuks küünla, istus siis diivanil mu juures natuke ja rahunes maha. Läksime koos suurde voodisse ja jäi kohe magama. Ja magas rahulikult edaspidi. Ei saanudki aru, mis tal oli.

Laupäeval oli tal tuju märksa parem. Toimetas natuke omaette isegi ja oli nii tubli, et lubas mul terve maja ära koristada. See oli ikka päris hirmus, sest eelmisel laupäeval me ei jõudnudki koristada ja lisaks oli terve elamine tatirätikuid ja tühju füsioloogilise lahuse ampulle täis. Õhtul pimedas, kui Liisa juba ööund magas, käisin veel vaipu kloppimas. Niimoodi toimetades läks päev ka kiiremini.

 

Mis ma avastasin üksi olles?

Esiteks kaks titte on ikkagi etem kui üks. Sest olgugi, et nad omavahel juba riidu kisuvad, on nad kahekesi ikkagi rohkem omaette, mängivad ja asjatavad ning kui üks ees kuhugi suundus, siis teine läks järgi, emmet polnud vajagi.

Teiseks ma ei oska nii väikest kogust süüa teha :) Ja nõusid tekib liiga vähe, et masinasse panna, aga liiga palju, et viitsiks pesta :)

Kolmandaks oli harjumatult vaikne ja täitsa igav hakkas.

Neljandaks igatsesin oma mehi. Eriti seda kõige väiksemat.

Ja viiendaks oli üksi õhtul pimedas ikka natuke kõhe olla.

 

Kasparil hakkas õnneks reedest juba paremaks minema. Tuju oli parem ja oli ärkvel, nii palju, et issiga kanüüli ja tilga pärast kakelda :) Endiselt ta aga ei joo ja sööb ainult jogurtit. Arst arvas, et see on tal vist juba mingi psühholoogiline tõrge, aga KUIDAS ta uuesti jooma saada, ei oska keegi nõu anda. Kuna ta tilka niikuinii saab, siis ei pidanud teda vägisi sundima. Aga isegi kui mingi joogi suhu võttis, ajas selle välja. Lutipudelist aga pööratakse nägu otsustavalt kõrvale ja ei võeta suu sissegi. Muidu bronhiidi poolest oleks arst ta koju lubanud...