11.-20.04.2014

Kaspar oli jube rahutu ja nuttis pidevalt. Algselt arvasime, et tal on gaasid, aga siis huvi pärast kaalusin teda, et teada saada, palju ta sööb. Ja kaalumisel selgus kurb tõsiasi, et Kaspar endiselt ei jaksa või ei viitsi vajalikku toidukogust süüa. Nii et osaliselt ta karjub ilmselt ka tühja kõhu pärast. Kusjuures Liisa nutust saan ma aru, kui ta näljane on, aga Kaspari omast mitte. Nii me siis otsustasimegi talle pudelist lisa anda. Ideaalis peaks ma piima välja pumpama ja siis rinnapiima talle pudelist andma, aga tunnistan ausalt, et selleks ei ole mul aega. Või õigemini on võimatu lüpsta, kui laps (või kaks) on süles. Seega võtsin tagavaraks ostetud piimasegu ja ta saab 2 korda päevas seda juurde. Panime pudelisse Espumisani ka ja tundus, et Kaspar oli märksa rahulikum.

15. aprillil tuli meil lapsed autosse pakkida ja esimene Tallinna-sõit ette võtta. Hommikune tankimine ja pakkimine sujus hästi ja jõudsime kenasti praami peale. Mandril tegime ühe tankimispeatuse Haapsalu "raudtee" juures. Ja ITK Silmakliinikusse jõudsime ka aegsasti. Seal pandi jälle tavapärased tilgad ja pidime ootama, kuni need mõjuma hakkavad. Siis vaatas silmaarst laste silmi, seekord tegi ta mingi aparaadiga silmadest pilti. Päris julm oli ise ekraanilt pilti vaadata. Eriti Liisa silmades laseri jälgi. Kaspari silmad ei ole endiselt terved, aga siiski natuke paremad. Uus ülevaatus 6. mail. 

Peale silmaarsti orienteerusime osavalt Lastehaiglasse oma arsti juurde. Ta kuulas ja vaatas lapsed üle ning ütles, et on rahul meiega. Ta soovitas ka Kasparit enne ja peale sööki kaaluda, näiteks ühe päeva jooksul, et näha, palju ta sööb. Samas kaalus võttis ta ka enne lisa andmist juurde, nii et päris näljas ta ka ei olnud. 

Peale lastearsti tankisime ennast ja lapsi Statoilis ning võisimegi tagasi Saaremaa poole sõitma hakata. Lapsed pidasid praamini tublisti vastu, seal oli jälle väike söömispaus. Ja siis koduni välja. 

See oli päris üllatav, et meie issi, kes on Tallinnas sõitmist vältinud nagu tuld, sai sellega nüüd väga hästi hakkama. Ilmselt oli asi ka selles, et sõitsime juba tuttavatesse kohtadesse ja kahe peale teadsime, kuhu vaja minna.

Ei tea, kas lapsed olid reisist nii väsinud, aga ööl peale reisi magas üks 4 ja teine lausa 5 tundi järjest! Sellist asja kodus küll juhtunud ei olnud.

Ühel päeval oli lasteaias koosolek ja issi jäi lastega paariks tunniks omapäi. Tankisin nad enne täis, nii et minu arvestuse järgi oleks pidanud täpselt jõudma, aga just kui hakkasin riidesse panema, et koju minna, helistas Karl, et emme tule juba koju, kaksikud ainult nutavad. Haiglas sai nende järgi kella õigeks panna, täpselt 3 tundi pidasid söögivahet, praegu on aga nii nagu jumal juhatab. Ja alati on nad siis niiiii näljased, nagu poleks päev läbi süüa saanud.

Üldiselt pole laste magamine paranenud. Liisa veel magab voodis, aga Kaspar on enamasti mõni minut peale voodisse panemist üleval ja vigiseb. Oleme mitmed ööd nendega üleval istunud ja kussutanud. Või tegelikult enamasti issi istub ja laseb minul võimalikult palju magada, mis on temast ääretult armas. Tundub, et kaisus magavad nad natukenegi paremini.

Kõrvalt vaatajal oleks päris kerge öelda, et mis mõttes lapsed magavad ainult süles või kaisus ja et pärast on magama kussutamisest ja kaisus magamisest väga raske ära harjutada. Aga kui sa ise siin sees oled, siis teed kõik võimaliku, peaasi, et lapsed natukenegi magavad. Ja mõtled, et küll pärast tegeled teiste muredega. Praegu ma lohutan end sellega, et nad on ju veel eriti pisikesed, ehk pärastpoole läheb kergemaks. Samas mingi hetk tekkis ka minul masendus. Et lapsed ei maga ja kodu on nagu segasumma suvila ja suured lapsed vinguvad, et keegi nendega ei tegele. Aga siis oskas mees kuidagi lohutada ja see läks üle.

Liisa kaalud: 3120, 3170, 3200, 3200, 3240

Kaspar kaalud: 2900, 2930, 2955, 2985, 2990, 3015.