14.03.2014 - 76. elupäev

Öö ei olnudki kõige hullem. Kaspar vahel nuttis natuke, aga rahunes ruttu.

Hommikul ärkasin arsti visiidi peale. Liisa pidi endiselt toruga olema. See toru pidi neil tekitama nagu hingamisteede halvatuse ja seepärast võtab aega võõrutamine.

Kaspari haava kohta ütles, et tavaliselt see neil väga ei valuta. Et tema lapsel oli sama operatsioon tehtud aastaselt ja ta oli paar tundi peale oppi juba ringi jooksnud. Samas ka seljatuimestuse koht võib neile valu teha. Ja kui ikkagi on näha, et lapsel on väga valus, võiks valuvaigistit küsida. 

Kella 12 ajal üritasin intensiivi helistada, et kuidas Liisal läheb. Paluti poole tunni pärast tagasi helistada. Ja hiljem öeldi, et endiselt magab ja on toruga, et pidi olema selline loiuke.

Tormasin siis ikkagi piimaga sinna. Magas jah ikkagi. Kahjuks ma arsti ei näinud, aga õde ütles, et kui temaga tegeldakse, mässut vahetatakse jne, siis ärkab ja reageerib, aga muidu magab kogu aeg. Lisahapnikku ta ei saa, aga toru ära võtta ka ei saa. Tänase päeva jooksul ikkagi tahetakse toru ära võtta. Tegin talle natuke pai, aga kuna ma Kasparit kauaks üksi jätta ei julenud, siis pidin kahjuks kiiresti tagasi minema.

Lõuna paiku vaatasid õde ja arst koos Kaspari haava üle. Tal on vist kaks erinevat inimest õmblused teinud, sest ühelt poolt on kenasti üle ääre "tikitud", teiselt poolt aga üsna harvad pisted. Täna enam ei veritsenud ja nad vaatasid, et haav on ilus. Kui sealt miskit läbi plaastri ei tule või plaaster lahti ei tule, siis enne esmaspäeva seda ei kiputata. Et iga plaastri ära võtmine suurendab infektsiooni ohtu.

Päev läbi ootasin, et Liisast miskit kuuleks, aga ei midagi. See on ikka uskumatu, et ühel on päriselt skalpelliga lõikus ja haav ja veri ning tema on paar tundi peale operatsiooni üleval, teisel on laser ja ei mingit haava, kuid tema on endiselt "audis". Nii suur vahe on seljatuimestusel ning üldnarkoosil ja masinhingamisel. Nii kurb on Liisa pärast, eriti sellepärast, et ma tema juures ei saa olla. 

Tänase päeva jooksul on Kaspar palju rahulikum olnud, näha on, et liigutamisel haav enam nii palju valu ei tee. Kuigi aeg-ajalt ikka nutab natuke. 

Imetamisnõustaja arvas, et esmaspäeval võiks Kasparile ühte erilist lutti proovida. Et pidi olema selline "filtriga" lutt pudelile, mis ei lase piima otse suhu voolata, vaid mis annab nii palju piima, kui laps imeb. Et kaua me siin haiglas istume:)
Kaspar oleks nagu lutipudeli juttu kuulnud, sest kell 6, kui ta ei tundunud väga ärgas, aga mõtlesin siiski rinnale proovida, sõi ta 44 ml! Isiklik rekord jälle! Vaikselt nohistades sõi ühe jutiga, ei mingit mängimist. Oskab küll, kui tahab:)
Peale Kaspari tissitamist lüpsin veel piima ja läksin ruttu Liisat vaatama ja piima viima. Suur oli minu rõõm, kui nägin, et Liisa oli voodis ja ilma toruta. Ta oli alguses natuke aega maskiga olnud, aga üsna ruttu sai ise hakkama. Aga muidu ta magab kogu aeg. Nii et on lootust, et ta homme meie juurde saab!
Liisa kaalus 2200 (+8), Kaspar kaalus 2302 (+50) g.