Täna sai täis 32. rasedusnädal.
Nägin öösel väga elulist unenägu, kuigi kummaliselt äraspidiselt. Nimelt pidin ma unenäos kellajaliselt minema söötma vasikaid (vasikad=lapsed mõistagi:)), kuid enne pidin ma Karlile kuhugi järgi minema ja ma ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Ma olin sellest hirmsas paanikas ja lisaks ei saanud ma ka niidetud rohtu (rohi=piim) valmis panna, sest seda seda ei olnud. Ja siis äi hakkas niitma hooga. Minu arust on see unenägu küll seotud minu hirmuga, et ma mõne söögiaja siin sõna otseses või kaudses mõttes maha magan.
Nägin öösel väga elulist unenägu, kuigi kummaliselt äraspidiselt. Nimelt pidin ma unenäos kellajaliselt minema söötma vasikaid (vasikad=lapsed mõistagi:)), kuid enne pidin ma Karlile kuhugi järgi minema ja ma ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Ma olin sellest hirmsas paanikas ja lisaks ei saanud ma ka niidetud rohtu (rohi=piim) valmis panna, sest seda seda ei olnud. Ja siis äi hakkas niitma hooga. Minu arust on see unenägu küll seotud minu hirmuga, et ma mõne söögiaja siin sõna otseses või kaudses mõttes maha magan.
Lõpuks oli jälle meie arst tööl ja saingi kuulda, mis on õige. Ja kahjuks ei olnud see kuigi meeldiv. Liisal on ilmselt tekkinud teisene kopsuhaigus. Arsti sõnul esmane kopsuhaigus tekib enneaegsetel esimese 28 päeva jooksul ja teisene peale seda ning tuleneb sellest, et enneaegse kopsud pole piisavalt arenenud. Ja see tähendab seda, et Liisa kopsutorud ei ole piisavalt avanenud ja kuna ta ise on suurem ning hapnikutarve seega suurem, siis ta püüabki kiirema hingamisega seda hapnikupuudust kompenseerida, sellest siis see hingeldamine. Ja mis mind eriti rööpast välja lõi oli see, kui arst ütles, et need kopsutorud EI LÄHEGI KUNAGI lahti, nii et suure tõenäosusega me siit haiglast mingi kopsuhaiguse diagnoosiga ka lahkume. Et laps saab küll sellega hakkama, aga see on näiteks risk astma tekkeks.
Praegu hakkab Liisa saama 2 korda ööpäevas inhalatsiooni Pulmicort ravimiga. See peaks natuke neid kopsutorusid avama, nagu ma aru sain.
Lisaks rääkis arst, et varasemalt pandi sellepärast enneaegsed masinhingamisele, et masin peaks kopsutorud lahti puhuma. Aga see puhub ka väiksemad torud katki, mistõttu kopsuseina pindala väheneb ja see on omakorda halb, sest seinad osalevad just hapniku omastamisel, mistõttu masinhingamist sel eesmärgil ei kasutata enam. Aga võib-olla just selletõttu, et Kaspar oli natuke masinhingamisel, on temal praegu hingamisega korras! Või noh, enam-vähem korras.
See on ausalt öeldes esimene kord, kui mulle öeldakse, et mingi terviserike seoses enneaegsusega jääbki mu lapsele eluks ajaks! Ja ma ise ei ole ka seda varem mõelda osanud. See on päris hirmutav. Ja igasugu uuringuid on alles ees, nii et pole teada, mis diagnoosiga me siit veel lahkuda võime. Senini arvasin, et ainsad märgid meie füüsilistel kehadel kogu sellest katsumusest on Kaspari südameoperatsiooni arm ja minu keisriarm, aga nii see vist ei ole.
Iga uue asja kohta ütleb arst, et see on enneaegsetel väga tavaline. Arsti ja õdede jaoks on see jah tavaline, aga minu ja minu laste jaoks on kõik uus ja hirmutav. Mõnes mõttes oleks hea teada, mis kõik võib veel ees oodata, aga samas ei tahaks teada ka. Eks ma alguses lugesin ennaegsedlapsed.ee lehelt, aga see oli liiga hirmutav. Nüüd loen sealt, et 6.-8. elukuud loetakse vanuseks, mil saab teatud tõenäosusega prognoosida, kas lapsel jääb püsima mõni enneaegsusest põhjustatud kahjustus. Alles siis!
Eilne õe tekitatud väike paanika, Liisa monitori piiksumine ja arsti tänane jutt tekitasid kokku jälle paraja tujulanguse. Püüdsin muremõtteid õues maha jalutada. Ja mõtlesin ka seda, et kui mõnel emal tõesti kogu see stress ja masendus nii üle viskavad, et ei suuda enam päevagi haiglas olla, siis kas tal lubatakse koju minna ja kas talle antakse n kuu pärast valmiskasvatatud laps kätte? Või antakse see laps hoopis sotstöötajale? Või kutsutakse emale järgi auto koos pikkade käistega särgiga? Oleks ju lihtne koju minna ja mingi aja pärast oma lapsele järgi tulla? Selle mõttega on hea flirtida, aga ega TEGELIKULT vist üks ema süda seda ju ei lubaks. Juba üks päev neist eemal oli raske olla, ikka mõtled, kuidas neil läheb.
Jalutades avastasin, et läheduses on lisaks sõjaväeosale ka politsei, nii et väga turvaline kant.
Istusin täna pikalt mõlema lapsega kängurus, kuna tänane graafik oli selleks soodus.
Täna mõõdeti ka lapsi lisaks kaalumisele.
Liisa: kaal 1346, pikkus 38,5 ja peaümbermõõt 27,5 cm.
Kaspar: kaal 1084, pikkus 37 ja peaümbermõõt 27 cm.
Iga uue asja kohta ütleb arst, et see on enneaegsetel väga tavaline. Arsti ja õdede jaoks on see jah tavaline, aga minu ja minu laste jaoks on kõik uus ja hirmutav. Mõnes mõttes oleks hea teada, mis kõik võib veel ees oodata, aga samas ei tahaks teada ka. Eks ma alguses lugesin ennaegsedlapsed.ee lehelt, aga see oli liiga hirmutav. Nüüd loen sealt, et 6.-8. elukuud loetakse vanuseks, mil saab teatud tõenäosusega prognoosida, kas lapsel jääb püsima mõni enneaegsusest põhjustatud kahjustus. Alles siis!
Eilne õe tekitatud väike paanika, Liisa monitori piiksumine ja arsti tänane jutt tekitasid kokku jälle paraja tujulanguse. Püüdsin muremõtteid õues maha jalutada. Ja mõtlesin ka seda, et kui mõnel emal tõesti kogu see stress ja masendus nii üle viskavad, et ei suuda enam päevagi haiglas olla, siis kas tal lubatakse koju minna ja kas talle antakse n kuu pärast valmiskasvatatud laps kätte? Või antakse see laps hoopis sotstöötajale? Või kutsutakse emale järgi auto koos pikkade käistega särgiga? Oleks ju lihtne koju minna ja mingi aja pärast oma lapsele järgi tulla? Selle mõttega on hea flirtida, aga ega TEGELIKULT vist üks ema süda seda ju ei lubaks. Juba üks päev neist eemal oli raske olla, ikka mõtled, kuidas neil läheb.
Jalutades avastasin, et läheduses on lisaks sõjaväeosale ka politsei, nii et väga turvaline kant.
Istusin täna pikalt mõlema lapsega kängurus, kuna tänane graafik oli selleks soodus.
Täna mõõdeti ka lapsi lisaks kaalumisele.
Liisa: kaal 1346, pikkus 38,5 ja peaümbermõõt 27,5 cm.
Kaspar: kaal 1084, pikkus 37 ja peaümbermõõt 27 cm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar