Eelmisel aastal tööle minnes oli üks minu suurimaid muresid talvised teeolud. Et kuidas ma lume, libeda ja pimedusega hakkama saan. Eelmisel talvel ei olnudki midagi väga hirmsat, paar korda sain läbi lumevaalude sõita. Sellel talvel on aga ekstreemsemad teeolud olnud. Hirmsast mandrile sõidust esimese lumega ma juba rääkisin. Monika õnneks Saarele Padaorgu kaasa ei toonud ja siis sain küll läbi üsnagi paksu lume ikka tööle. Aga ühel reedel ma jätsin küll tööle minemata. Sest lund oli palju maha sadanud. Ja sadas juurde. Ja ma ei olnud kindel, et isegi kui ma kodust välja pääsen, siis kas ma ka Viidule kohale jõuan. Kui ma linna oleksin pidanud minema, siis ma ilmselt oleks läinud. Sest siis on teada, et kui suurele teele saan, siis saan linna ka. Aga Viidu teeolud olid ilmselt sarnased minu väravataguse olukorraga ja seetõttu ei hakanud minema. Päev läbi oli kodus selline popitegija tunne:)

Aga vat selle nädala alguses keeras teeolud ikka täitsa ära. Esmaspäeva hommikul tööle minnes sõitsin u 15 km mööda libedat klaasi, kus polnud absoluutselt mingit pidamist, jää läikis nii kenasti vastutulevate autode tulede valguses. Suurim võimalik kiirus oli 50 km tunnis ja siis ka tunned, kuidas auto kergelt kibab kogu aeg. Õhtul õnneks oli üks teepool (minu jaoks vastassuunavöönd küll) nii palju sulanud ja sõidetud, et seal sai täitsa sõita. Järgmisel hommikul oli sama libe kogu tee. Siis aga hakkas lumeraasukesi sadama ja enam ei ole teed libedad.

Siin kohal pean muidugi suure kummarduse tegema meie kohalikule traktoristile, kes väga operatiivselt alati teed lahti lükkab. Tihtipeale on hommikuks juba teed lükatud, kui mina kodust välja minema hakkan.