Meie pere pesapuu

27. november 2007

Pea kuu aega planeerimist, organiseerimist, mõtlemist. Ootusärevus, igatsus sõprade järele. Viimana nädal paanilile mõtlemine, mida ja millal vaja teha on. Kas kõik on olemas? Kas kõik ikka saavad tulla? Kas üle pika aja kokku saades on ikka kõik nii nagu varem? Ning siis ongi kauaoodatud päev käes. Kallistused, õnnesoovid. "Tere, kuidas sul läheb? Mis sa vahepeal teinud oled?" Ruum on täis jutukõminat ja naerupahvakuid, kõigil on lõbus ja hea meel üksteist näha. Rahunenult tajun, et vähemalt seekord on ikka kõik nii nagu varem. Kella 5 ajal lähevad ka viimased 5 vaprat magama. Mina ikka ei tahaks veel nagu. Pole nagu und õieti ja ei raatsi, sest siis on tõesti see kauaoodatud päev läbi. Nagu väiksena jõuluõhtul. Järgmisel päeval kallistused ja lahkumised, õhtul on ruum tühi, pime, kõle, vaikne. Järgmise korrani...
Aitäh teile, kallid sõbrad tulemast! Väga tore oli teid kõiki näha!

1 kommentaar:

maailmaparandaja ütles ...

Aitäh teile kallid korraldajad! uskumatult tore oli!
Kutsuge mind teinekordki :D