Meie pere pesapuu

12. oktoober 2005

"Maja veetoru on katki.

Vesi tuuakse tünniga õue." Selline sildike seisis eile koju jõudes maja uksel. Ja tõepoolest- õuepeal seisis tünnike ja köögis kraan ainult susises kurvalt. Nojah, selle veega on nagu paljude teiste asjadega, et enne ei saa aru, kui vajalik see on, kui seda enam pole. Ma ei ole suurte mugasvustega harjunud, kuna sooja vett meil ju nagunii pole, aga see, et vett tuleb kausiga väljast tuua (sest selgus, et ämbrit meil polegi), on ikka 21. sajandil väga harjumatu. Enne pole aru saanudki, kui palju vett päeva jooksul kulub. WC-s käies võtad kannuga vett kaasa:) ja nõude pesemine... Einoh, eks kõigega saab hakkama, aga kui kaua selline olukord kestab, pole ju teada. Keegi ei taha meid nädalakeseks enda juurde elama kutsuda?:)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tulge Ida-Virumaale elama :D Nädalakese peate vastu küll. Ja vett meil on, isegi sooja(!) vett (ainuke asi mis meil siin soe on). Ahju peate küll ise kaasa võtma, sest tekkidest jääb juba väheks...
Aga aeg-ajalt on hea millestki ilma jääda, siis oskad seda jälle vääriliselt hinnata :)

maailmaparandaja ütles ...

Hmm, mina olen alati nõus inimesi aitama :D Tõsi, minu imetilluke toake on juba üle rahvastatud. Aga külla võite ikka tulla :D

Mina mäletan sellist aega, kus meil kodus (Tuulteroosis) tuli kraanist soolast (!!!) vett ja joogivee jaoks käis veeauto kord päevas. Sahvris seisev veeämber on üks mu selgemaid lapsepõlvemälestusi.