Minu Naissaare avastamine

Olin siis minagi selles Naissaare avastamise seltskonnas. Mis minule reisist meelde jäi? Ennekõike see, et oli väga-väga tore! Seda eriti tänu reisiseltskonnale, aga ka möödaläinud äikese- ja rajuilmale.
Mis veel? Esimese asjana hakkas saabudes kai peal silma kiri:" OBJEKT KULUB VENE KAITSEMINISTERIUMILE KATEGOORILISELT KEELATUD RANDUMA". Üle pika aja nägin merd ja veel nii fantastilist liivaranda kibuvitsaõitega ja merd, mis öösel unelauluks kohises ja mühises. Esimese supluse lükkasin siiski edasi soojemate ilmade peale. Raudteed mööda oli huvitav jalutada ja kõikjal näha sõjaväe poolt mahajäetud hooneid ja meremürskude kesti. Puidust kirik oli ilus ja mitmed-mitmed armsad võlvkaartega keldrid. Ja mürakad rändrahnud külitasid rannal. Ja kaitsealused haprad samblikud. Aga sääsed olid seal marunäljased, mis pole ka tegelikult ime, kuna seal on neil vähe toitu. Algajale matkajale ei olnud midagi kontimurdvat ja tegelikult oli tõesti mõnusam lihtsalt olla ja nautida kogu seda õhkkonda, mitte elueest tormata, keel vestil, et tingimata kogu saar nähtud saaks. Kõht oli alati täis vaatamata libedatele vorstidele ja liivale, mis kippus võileva vahele, nagu ka igale poole mujale. Mereveega hammaste pesemine oli väga huvitav maitseelamus. Reisi käigus selgus ka kurb tõsiasi, et looduskaitsjad soodustavad monopolismi, kuna saare ainus lubatud telkimiskoht oli tasuline (mida meie küll ei maksnud:)).