Esimene nädal tööl

Esimene päev möödus peamiselt arvutiga möllamiseks. Et kõigepealt sisse saada, tuvastada, kust mis dokumendid ma saan ja et siis teada saada, et mu arvuti vahetatakse välja ja kogu see värk tuleb uuesti teha. Siis pidin lisaks ootama, kuni itimees kaugjuhtimise teel dokumendid vanast arvutist uude tõstab ja vajalikud programmid paneb. Kaartidele juurdepääsu pidin veel mitu päeva itiosakonnast taga ajama. Ja erinevatele vajalikele andmebaasidele juurdepääsu sain alles täna.

Inimesed tööl on mõned uued, enamus vanad. Jamad on mõned uued, enamus vanad. Seadused on enamus uued, mõned vanad. Programmid on mõned uued, mõned vanad. Tööülesanded on enamus vanad.

Enda üllatuseks hakkas aju päris kiiresti tööle ja nii tööülesanded kui näiteks meie dokumendihaldussüsteem tuli täiesti tuttav ette, kuigi ma seal 1,5 aastat käinud ei ole ja üht-teist on seal muudetud. Uusi seadusi loen jooksvalt töö käigus, kui vaja on, sest niisama lugemiseks aega nagu pole ja unejutuks kodus ju ka ometi lugema ei hakka :)

Kui minu sisseelamine oli üsna valutu, siis lastega on teine teema. Nt kolmapäeva õhtul mõlemad ainult jaurasid. Kaspar lihtsalt ainult istus maas ja röökis ja tema pole eriti emmekas olnud varem. Pea kogu aeg oli mul emb-kumb või lausa mõlemad süles. Ega ma ei tea ju, kas see oli kokkulangevus halva tähtedeseisu, hammaste tuleku või millegi muuga, aga ennekõike mõtleb ema, et see on emme igatsusest ja muutunud elukorraldusest. Siis ma nutsin ise ka vaikselt seesmiselt ning kirusin mõtteis kõike ja kõiki, et ma sellise sammu pidin astuma. Süda ju valutab pisikeste pärast. Olgugi, et nad on oma turvalises keskkonnas ja täiesti oma inimesega, tundub see ikka neile raske olevat. Ei kujuta absoluutselt ette, et sellised oleksid pidanud lasteaeda minema!

Esimese "puhkusenädala" preemiaks saatsin issi suurte poistega Tartusse. Alguses mõtlesin ise ka ema juurde seltsi minna otsima, sest kartsin, et ma hullun üksi juba reede õhtuks. Tegelikkuses oli kodus lastega olla niiiiii mõnus ja me saime suurepäraselt hakkama, nii et ma ei viitsinud sõitma hakata kusagile. Liiati arvasin, et keskkonnavahetus ei ole hetkel neile võib-olla kasulik. Ilmad olid ilusad ja me olime praktiliselt kogu ärkveloleku aja õues, vaatasime ja toitsime kanu, kiikusime, sõidutasin neid mängutraktori ja aiakäruga, käisime vankriga jalutamas, sõime herneid ja tikreid, kastsime tomateid. Lisaks võitlesin musta pesu tondiga ja pesumasin uhas pea vahetpidamata ning toad koristasime ka korraks ära. Isegi kardina sain elutuppa ette pandud. Nii et olime tublid. Lapsed magasid ka normaaselt, kuigi mõlemal hommikul ärgati enne kella 7 juba. Ega siis emme kodusoleku aega saa magamisele raisata! Pühapäeval tuli meile väiksemaid ja suuremaid seltsilisi lähemalt ja kaugemalt ning õhtuks jõudsid ka issi ja vennad koju. Saunas sai ka veel käidud ja oligi nädalavahetus läbi. Kui issi arvas, et üks päev võiks nüüd puhkuseks ka olla, siis mina tundsin end küll väga väljapuhanuna.

Juba 1 nädal tööl pani mind kodus ja lastega koos veedetud ajale hoopis teisiti vaatama. Kui selline nädalavahetus oleks minu "puhkuse" ajal olnud, oleksingi ma vast reede õhtuks juba hullunud, aga nüüd ma nautisin tõesti iga hetke. Nii mõnus oli lastega koos vaikselt toimetada ja kulgeda. Lapsed olid muidugi supertublid ka võrreldes eelmise nädala õhtutega, aga ikkagi oli mõnus.

Ilus elu sai läbi

Kes veel kuulnud pole, siis alates 10. augustist istun mina jälle kontorilaua taga ja elan ametnikuelu. Ei, lapsed ei lähe veel lasteaeda, nad on ikka liiga pisid. Vapper issi jääb nendega koos koju. Tegelikult ma muidugi ei tahaks üldse veel tööle minna ja täitsa kahju on, aga mis teha.

Mõtlesin, et panen nende viimaste päevade jooksul kirja, mida ma igatsema hakkan tööle minnes ja mida mitte nii väga. Hiljem ehk oskan lisada, kas ja mida ma naudin tööl käies.

 

Asjad, mida ma igatsema hakkan:

• hommikuti Liisa kaisus ärkamist ja nende uniseid naeratusi mulle peale ärkamist
• õues ringi jalutamist ja looduse märkamist
• lõputut kanade vaatamist ja toitmist
• laste kiigutamist ja nende kilkeid
• marjade söömist
• et iga päev lapsed üllatavad millegi uuega, olgu see sõna või tegu või midagi, mida nad on jälle tähele pannud ja järgi teevad. Nt kui marju käime söömas, siis kordasin Liisale, et sööme mammusid, tema kordas järgi "mammi" :) Või et must mässu tuleb kööki prügikasti viia, selleks tuleb kapiukselt titelukk maha võtta, kapiuks lahti teha, mässu prügikasti panna, seda natuke patsutada ja kapiuks kinni panna. Kindlasti tuleb titelukk ka peale panna :)  
• vaikset kulgemist terve päev, niivõrd, kui see 2 rübliku kõrvalt on võimalik. Pole otseselt mingeid tähtaegu ega kohustusi kukil, välja arvatud, et pere tahaks süüa ja puhtaid riideid/tube. 

 

Asjad, mida ma nii väga taga igatsema ei hakka:

• pepude pesemist, eriti kui tehakse sünkroonkakamist :)
• pudruste nägude ja käte pesemist
• kui Liisa mind näpust tirib kuhugi ja ma minna ei saa ja ta kõhuli maha viskab ja jonnima hakkab
• kui lapsed millegipärast riidu lähevad ja kriiskavad üksteise peale, kehtib ka suuremate poiste puhul, siis võetakse ainult rusikad ka käiku aeg-ajalt
• kui lapsed jauravad magamajäämisega ja pärast on kõigi ja kõige peale tigedad
• 100 korda päevas köögi põranda pühkimist
• 10 korda päevas ümberläinud vee/piima pühkimist laualt
• kui üks või mõlemad on haiged

Esimesel hommikul avastasin, et niiii hea on hommikul rahulikult ja vaikselt kohvi juua. Ei pea samal ajal kellelegi jogurtit vm söötma, ei pea (j)uua andma, ei pea ümberläinud jooki pühkima. Sama kehtib ka lõunasöögi ajal.
Samas viimasel ajal olen märganud, et mulle ei meeldi enam autoga sõita. Vanasti mulle meeldis isegi üksi pikki vahemaid sõita, aga nüüd ootan juba kodust linna sõites kannatamatult, millal ma kohale jõuan. Autosõit tundub ajaraiskamisena. Ilmselt ka lastega sõitmisest on harjumus, et tahaks ruttu jõuda, enne kui nad autosõidust tüdinevad ja riidlema hakkavad.
Peaks vist autosõiduks mingi kasuliku ajaviite välja mõtlema. Esimese asjana tuli pähe audioraamatud ja teisena keeleõppe plaat.

Kesse?! ehk kuidas me Kesselaidu avastasime

Meie kambakesele meeldib hirmsasti saari vallutada. Olude sunnil pole ma alati vallutusretkedel saanud osaleda, aga kui sel aastal võeti plaani siin peaaegu meie enda külje all asuv Kesselaid, siis tahtsin hirmsasti minna. Ma tegelikult olen seal ühe korra käinud, aga tahtsin ikkagi minna. Sest esiteks, oli lootust üle pika aja sõpru näha, teiseks, ei ütle ma kunagi ära toredast merereisist ja kolmandaks arvasin, et suurtele poistele võiks see ka meeldida. Kõigepealt muidugi hakkas ilm meie plaane saboteerima. Algselt oli plaanis seal ka öösel telkida, aga kuna järgmiseks päevaks lubas tuult ja tormi, siis pidasime targemaks õhtuks suuremale saarele tagasi minna. Teiseks hakkasid minu plaani saboteerima Liisa ja Kaspar, kes tekitasid omale üle 38 ja 39-kraadised palavikud. Aga issi võttis löögi oma peale ja jäi nendega koju.

Kui mina mööda hobuseteed (läksin vist natuke valesti, aga tunneli lõpus paistis alati valgus ja kohale jõudsin :)) Lalli sadamasse jõudsin, olid teised juba saarele põrutanud. Nautisime siis natuke päikest ja merevaadet, kuni kapten paadiga tagasi jõudis. Sadamas fotokat kotist võttes avastasin, et selle patareid olid tühjad, nii et kõik pildid on tehtud telefoniga. Ja osad pildid on vist poiste tehtud :) (PS! kui keegi ei taha end siin piltidel näha, siis öelge ja ma võtan maha).

Praamid eemal:

 

Võtsime päikest: 

 Merereis algas:

Siin pildil on Sander veel võrdlemisi muretu. Kuigi sadamas tuul väga vali ei tundunud, siis merel oli lainet ikka päris kenasti ja paat kõikus, nii et Sandril hakkas päris hirm. Ega ta polnud nii pisikese paadiga enne sõitnud ka. Aga kohale me jõudsime, sellest viimase osa aerurammu abil, sest kütus lõppes :)

Saarel oli juba päris palju rahvast ees ja peale kallitiiru alustasime saare vallutamist. 

Usskuusk: 

 

Varinguoht pangal: 

 Õige pea oligi käes pikniku aeg. Otsisime tuulevaiksema koha ja kotist head-paremat välja.

 

 Vaade pangale, on jah varinguoht:

 Istuvad Kalevipoja toolikorjul:

 Tooli sees:

 Iste:

 Saare arhitektuurinäide:

 Tuumajaam :)

 Karl käskis kajakat pildistada :)

Saarel vabalt elavad veised, kes tahtsid veisbuuki saada:) Nende jälgi nägime kogu saarel päris palju, aga ühes kohas õnnestus nendega ka kohata. Mõned kitsed olid ka tegelikult karjas.

 Kõige väiksem matkaline puhkab korra.

 Teised ka puhkavad.  

Puhkehetk kestis seni, kuni Mps sai telefonikõne ilmajaamast, et tuul hakkab keerama ja tõusma. Siis hakkas kiire :) Pool saart oli veel vallutamata ja paadid teisel pool saart.
Teele jäi mõis:

 Koos inimtekkelise meteoriidikraatriga :)

 Ja keldriga, mille võlvid endiselt seisid.

 Ja siis jõudsimegi sadamasse, jagunesime järjekordselt paatidesse ja asusime tagasiteele.

 Ees on teine paatkond.

 Saar:

 Jõudsime järgi:

Tagasiteel oli vist väike vaikusehetk enne tormi, sest meri oli siledam kui hommikul ja Sander ei kartnudki. Tegin juba hommikul nalja, et ta peab ju saarele jääma, kuna kardab paadisõitu tagasi. Lõppkokkuvõttes olid minu väikesed reisisellid väga rahul, kuigi väsinud.

19. elukuu ehk 29. juuni kuni 28. juuli

Lisasin lõppu paar rida uutest oskustest veel, mis enne meelest läksid :)
29. juunil põrutasin oma lastekarjaga jälle Sõrve. Sest issi läks meil mitmeks päevaks mandrile tööle ja nii otsisin ma ise seltskonda kui pakkusin poiste näol vennapojale seltsi, kes ema juures suvitamas oli. Kaks kodust täiskasvanud ikka jõuavad rohkem, kuigi meil oli lapsi kokku 5.

Lapsed mängisid liivakastis

Käisime Ohessaare õuekohvikus jäätist söömas

 Liisa avastas minu ja vendade lapsepõlvest jäänud "legod"

 Maasikaid sai juba süüa:

Kohaliku poe juures käisime ka jäätist söömas ja poisid tegid laval showd:)

 Siis Kaspar avastas pirukakoti :)

 Tulevased printsid ja printsessid:

Tagasi kodus oli suveks läinud. Suured vennad said omale ATV ja Liisale-Kasparile meeldib see ka hirmsasti. Emme peab neile sõitu tegema. Ja siis nad õppisid ise sinna peale ronimise ära. Ja selle, et nupust saab signaali lasta. Sellega sai Kaspar lõpuks nupule vajutamise selgeks. Enne harjutasime toas kellraadio peal, et muusikat kuulata. Aga siis ta võttis minu näpu ja vajutas sellega :)

 Väike iluuni vankris, Liisa on eriti lebos :)

Isegi rannas jõudsime käia sellel päeval, kui suvi oli :) Liisa ja Kaspar eriti vaimustuses polnud sellest. Kaspar ei julenud ka vette minna, aga Liisa jalutas küll vees. Ilm oli siiski liiga tuuline, et nemad sulistada oleks saanud, kui nad oleks ka julgenud. Aga suured poisid käisid vees ära ja isegi emme ka. Vesi oli tegelikult üllatavalt soe.

7. juulil käisin lastega spaas. See oli Liisale ja Kasparile esimene kord, kuigi plaaninud olen ma seda ammu. Aga talvisel ajal oli keegi alati haige või just terveks saanud, nii ei õnnestunud. Nüüd aga olid kõik terved, ilm oli Eestimaa suvele kohane ja Mammal Kreniga koos kodus igav. Nii me siis spaasse läksimegi. Ausalt öeldes olin ma meie esimest saunakogemust arvestades valmis hulleimaks, aga lapsed olid väga tublid ja neile väga meeldis. Peamiselt sulistasime lastebasseinis, aga käisime ka mullibasseinis ja Kaspariga koos käisime isegi suures basseinis. Muidugi äratulles läks virinaks, sest emmel läks nende arvates liiga kaua aega kuivatamisega, aga lõppkokkuvõttes oli kõik tore. Mõlemad magasid autos tagasiteel koju. Mamma jäi suuremate poistega veel sulistama.

Issi pani lõpuks tittedele ka kiiged üles. Neile hirmsasti meeldib kiikumine, nüüd on igal lapsel oma kiik.

Ega see laste kiigutamine emmele kuigi lõbus ei ole, aga vähemalt on nad sel ajal ühes kohas ja keegi ei saa pahandust teha. Õige pea muidugi selgus, et Kasparile meeldib kiikumine märksa rohkem kui Liisale, kes tahaks vahepeal emmega koos jalutama minna. Nii et jälle jama.

10. juulil läks Liisa esimest korda ilma õhtupiimata magama. Ta oli juba enne seda paar  viimast õhtut rohkem võimelnud ja mänginud, kui söönud ja kuna ta enam väga valjuhäälselt pole nõudnud ka, siis mõtlesin, et prooviks. Läks üsna rahulikult ilma magama. Järgmisel õhtul aga nõuti see-eest üsna valjuhäälselt ja ühemõtteliselt ning siis sõi ka korralikult. Järgmisel õhtul aga jälle ei nõudnud ja mina rohkem ei pakkunud ka ja nii me sellest harjumusest lahti saimegi. Nüüd on veel öine söömine jäänud :)

13. juulil olime terve päeva 3kesi, sest suured poisid läksid Memme juurde ja issi ka õhtul. Korra käis Mamma meil seltsiks ainult. Järgmisel päeval pakkisin ma lapsed ja asjad autosse ning läksime suurtele meestele järgi. Memme juures on ju palju loomi ja need meeldivad hirmsasti lastele. Liisale meeldib eriti küülikule lehti anda ja siis naerab, kuidas see sööb.

Kanu ja tibusid vaatasime ja Kaspariga käisime lehmi lähemalt vaatamas. Veel uudistasime mängumaja,

tahtsid natuke tööd teha, aga ei suutnud otsustada, kes lükkab, kes tõmbab :)

 

ja käisime aiakäruga jalutamas ja metsmaasikaid söömas :) Mõtlesin, et las lapsed harjutavad peenmotoorikat ja pakkusin neile peo pealt maasikaid. Aga nemad kahmasid peoga ja pistsid kõik korraga suhu. Kui maasikad otsa said, näitas Liisa konkreetselt näpuga metsa poole, et too veel :)

Memme juurest koju sõites käisime korraks mu töökaaslase juurest läbi, kelle vanaema peab piimalambaid. Lambaid pole Liisa ja Kaspar veel päriselt näinud, neile meeldisid. Ja lambapiima pakuti ka, huvitava soolaka maitsega oli, kuigi lambast polnud seal lõhnagi. Omanik ütles, et muidu ei pidanud nii soolane olema, et see oleneb sellest, mida nad söönud on.

16. juulil käisime üle pika aja arsti juures. Ja sellel päeval teenis PEREarst oma tiitli igati välja, sest kõik 4 last käisid seal asja pärast ja pea pool tööpäeva kulus meie pere peale. Kuna Karli koolis kooliõde ei ole ja kohalik perearst, kes enne neid üle vaatas, läks pensionile, pidi Karl oma vajaliku mõõtmise ja kaalumise ka perearsti juures tegema. Silmi oleks pidanud ka kontrollima, aga kuna me just silmaarsti juures käisime ja Karl just prillid sai, siis seda ei tehtud. Sandril oli ka vaja koolikaart ära täita ehk siis kaaluda-mõõta ja koolisüst ka teha. Liisa-Kaspar ka kaaluti-mõõdeti üle ja nad said ka süsti, mille pidid juba aastase sünnipäeva puhul saama :)

Mõõdud siis ka siia:

Karl: 37 kg, 143,5 sm

Sander: 23,9 kg, 127 cm

Liisa: 9,92 kg ja 77 cm (võrdluseks, et 28. aprillil oli ta 9,03 kg ja 76 cm)

Kaspar 9,2 kg ja 79 cm (8,32 kg ja 75,5 cm). 

 

17. juulil käis meil lõpuks fotograaf Mari Pukk külas. Kinkekaart kingiti meile juba Liisa ja Kaspari aastaseks sünnipäevaks, aga kuna tahtsime õues pildistada, siis pidimegi suve ootama. Nagu kiuste ma sel päeval Kasparit päevasele uinakule magama ei saanud ja kartsin, et pildistamisest suurt miskit välja ei tulegi. Ja lisaks sadas vahelduva eduga pool päeva. Aga vihma ei sadanud, lapsed olid väga tublid ja fotokasse kogunes üle 500 pildi. Meie jaoks oli see esimene kogemus üldse niimoodi pildistada, enne jõule käisime siuh-vilks stuudios korra. Nüüd peab kannatlikult pilte ootama.  

Pildistamise aeg läks igati täppi, sest järgmisel päeval tõusis Kasparil palavik. Esialgu arvasin ma, et see võis vaktsiinist või hammastest olla. Aga kui hiljem lisandus köha ning mõned päevad hiljem Liisal ka palavik tuli, siis ilmselt ikkagi mingi viirus jälle. Kasparil oli kõigepealt palavik 3 päeva (üle 38,5 siis ei tõusnudki), siis vahepeal ei olnudki palavikku, nii et jõudsime paar päeva õueski käia. Siis aga tuli Liisal ja Kasparil ka uuesti. Liisal lõi kohe üle 39 jälle ja Kasparil oli ka 3 päeva järjest üle 38,5. Siis nad olid mõlemad täiesti sossud, tahtsid ainult süles olla ja ainult virisesid. Kusjuures kui süles olid, siis üritasid üksteist maha nügida.

 

Meie tavalised päevad kulgevad nii. U 8 paiku ärgatakse, siis on mässuvahetus ja hommikusöök. Kuna ma endiselt ei viitsi kohe putru keetma-jahutama hakata, siis kohe hommikul nad söövad kas jogurtit, kohupiima, krõbuskeid, võileiba või mune. Siis kohe hakatakse ka "õue, õue" nõudma. Kui muru väga märg ei ole, siis lähemegi. Õues näiteks kiigutakse, sõidetakse traktoriga, nõutakse ATV sõitu,

tehakse batuudil "opa, opa", käiakse lugematu arv kordi kanu vaatamas ja alati peab neile vilja või munakoori andma. Kui kanu pole juhtumisi vaateväljas, siis Liisa laiutab nõutu näoga käsi :) Üldiselt nad kanakuuri ei kipu, kuna seal on pime ja ükskord ehmatasid õrrelt alla lendavad kanad Kaspari ära, aga ühel päeval Kaspar siiski sinna sisse läks salamisi ja järgmisel hetkel, kui ma teda nägin, siis tal oli juba kummaski käes muna ja hakkas nendega aiast välja minema :) 

Vahel mängitakse õues palli natuke ja meeldib, kui emme mulle puhub. Liivakastis oleme ka aeg-ajalt käinud, aga eriti huvi ei tekita endiselt. Kaspar leiab pigem igalt poolt vee üles.

Liisa küll käib, aga mitte väga kindlalt ja õues käib ta peamiselt näpust kinni hoides. Kaspar seevastu ei tunnista käest kinni hoidmist ja tema kipub siis omapäi seiklema. Enamasti ta tuleb meie järgi, aga mitte alati.

Kella 12 ajal on esimene uinak. Heal juhul magatakse üle tunni. Siis on pudruaeg. Liisa üritab nüüd ise lusikaga süüa. Alguses panin talle lusika peale pudru valmis ja tema pani lusikaga suhu, aga nüüd üritab ta ka lusika peale saada. Kasparile panen ka lusika peale pudru ja saab suhu ka, aga ise lusikale saada eriti ei õnnestu. Üldiselt nad arvavad, et kiiremini saab siiski peoga süües ja seepärast tuleks peale nende söömist nad vanni panna ja uued riided selga panna.

Seepärast ma üritan neid veel rohkem sööta, et nad peoga ei hakkaks sööma. Liisa tahab kahvlit ka kangesti endale ja sinna otsa jääb ka aeg-ajalt midagi. Ja klaasist joomine tuleb ka mõlemal juba välja, kui vähegi tahavad. Vahel läheb ikka liiga hooga klaas suu juurde või vahel läheb lihtsalt mängimiseks. Ma pole hakanud üldse mingite nokaga tassidega jamama seekord. Kusjuures juua on vaja seda, mida teised, kui vennad joovad mahla, tahab Liisa ka kindla peale sama. 

 

Siis on jälle õueaeg tavaliselt. Enne uinakut on lõunasöök. Teise une magavad nad tavaliselt 4-5 ajal, tavaliselt üritame vankris. See iga kord meil ei õnnestu. Olen mitmeid kordi tund aega järjest kärutanud, et Kaspar ka uinuks, ja siis ta uinub viimase 100 m jooksul ja üks kord ei jäänudki. Peale seda söögiaeg ja õhtul jälle õues. Magama tavaliselt 9 ajal.

Muidugi on nad suured abilised iga töö juures. Liisa aitas nt emmel maasikamoosi teha.

 

  

 

Mängudest meeldib torni ehitada suurtest karpidest. Nukke riidest lahti kiskuda, neid kärusse panna ja ringi sõidutada. Raamatuid meeldib vaadata. Autodega sõita. Peamiselt siiski korralagedust tekitada :)

Potti aga kumbki ei tunnista. Kui proovima hakkasime üldse, tuli päris mitmeid kordi sinna midagi, aga ega nad vist pointile pihta pole saanud, sest nad võivad küll korraks istuda sinna, aga samas tõusevad püsti ja lasevad loigu sinnasamasse kõrvale. Vahel küll ise küsivad lausa, tirivad pükse alla ja näitavad potti. Samas nukutitad käivad küll neil potil :)

Sel kuul on Liisal sõnu hakanud tulema. Ta väga püüdlikult ütleb järgi ja mõned sõnad jäävad külge ka. Enne oli auh, (k)ass, mõmm, mämm-mämm, aitäh. Nüüd lisandus: õue, (j)uua, papp(u), tita, Mamma, (v)enna, (l)utt, iss, amp(s), uppa, mää, pape(r). Ja kui kanu vaatama läheme või pildilt kana näeb, siis teeb sellist peenikest häält nagu "tätt-tätt-tätt".

Kaspari sõnavara piirdub endiselt sõnadega mõmm, mämm-mämm, (k)ass, auh, ükskord ütles väga selgelt ja kaeblikult emmmee, kui ma ta onu sülle andsin :)

Aru saavad nad aga väga hästi kõigest. Nt et tuleb mässu prügikasti viia või kui tuleb tuttu minna. Ja muidugi "õue" ei tohi nende kuuldes üldse öelda, kohe tormatakse ukse juurde ja nõutakse papusid-mütse.

Ja natuke huumorit ka. Üks armas sugulane saatis meile oma kaksikud nukutitad (ka poiss ja tüdruk) ja lastele nad hirmsasti meeldivad. Eriti millegipärast neilt riideid ära katkuda :) Vahel siis küsisime, et kas tital on kaka püksis ja krimputasime nina, et nagu paha hais oleks. Ükspäev siis tundsin ma päriselt paha haisu ja küsisin Liisalt, et kas tal on kaka püksis. Tema näitas selle peale aga näpuga nuku suunas ja krimpsutas ka nina :)

Ja lõpetuseks pilt sellest, kuidas 1 aasta ja 7-kuused emme metsast toodud mustikaid nosivad.

 

 

Ja veel täienduseks. Unustasin kirjutada paarist uuest oskusest, mis sel kuul juurde tulnud. Esimene asi on toolile ronimine. Ühel päeval lihtsalt leidsin Kaspari oma triikimislaua peale Liisale asju andmast. Ja siis juba ronis köögis toolidele ja hakkas söögilaualt asju revideerida. Liisa hakkas siis ka punnitama toolile ronida, esialgu ei õnnestunud ja vingus nii kaua, kuni emme aitas, aga nüüd on tal ka selge. Toolidele ronimine tähendab seda, et köögilaud tuleb alati lage hoida ja toole ei tohi seal läheduses hoida, kust nad midagi keelatut kätte võiks saada. Õnneks nad selle peale veel ei tule, et tooli saab endale sobivasse kohta nihutada :)

Teine asi, et nad teevad laulude liigutusi järgi. Alguses tulid ühe Laulukutsu laulu järgi liigutused, kus tuleb puudutada pead, õlgu, põlvi, silmi, suud ja nina. Ja siis tuli Põdramaja laulu järgi. Lihtsalt nalja pärast tegime ükskord liigutusi ja Liisa hakkas kohe järgi tegema või noh üritab teha :) Aga see on nii armas. Ja ta ise nõuab seda laulu kohe. Kahjuks videosse ei õnnestunud seda saada, sest teadagi on emme telefon alati huvitavam, kui kõik muu :)