I´m dreaming of a white christmas...

Nujah, tegelt tahtsin eputada ja siia üles panna mõned käsitöö-alased pildid, et tõestada, et ma päris niisama kodus ei istu, aga blogger ütleb, et "We´re sorry, but we were unable to complete your request." No tore-tore! Kas tal on lihtsalt paha tuju, juhtmed vihmast ja tormist krussid või on asi selles beta-versioonile üleminekus? Mõni teine kord siis ehk...

Kuna pilte ei saa näidata, teatan lihtsalt, et Karl sai kõik süstid kätte ja nii saame me peale suuri juubelipidustusi Saaremaale talvituma jääda. Tagasi Tartumail võib meid kohata jälle uuel aastal. Natuke vara küll (eriti tänast ilma arvestades), aga soovin kõigile ilusat jõuluaega ja kaunist aastavahetust! Ehk ikka antakse valgeid jõule!

Veel üks magamata öö

Karl hakkas juba nohust paranema ja kõrvapõletik ka peaaegu ravitud, kui öö vastu laupäeva ja terve laupäeva ta ainult nuttis. Lohutamatult, süüa ei tahtnud, magama ei jäänud muidu kui süles, sülest maha ei saanud üldse panna. Esmakordsed lapsevanemad nagu oleme, käisime siis lastehaigal vastuvõtus, kus mingi noor vene aktsendiga meesresident pani diagnoosiks rahutu imik ja saatis sama targalt koju tagasi:) Ja lisaks tegi veel perearsti diagnoosi ja nõuanded maha ning toonitas, et ma ei annaks oma lapsele ilma vajaduseta antibiootikume, mis siis, et perearst need välja kirjutas! Ühesõnaga- arstid räägivad erinevat juttu, keda ma siis uskuma peaksin? Õhtuks õnneks läks Karlil tuju paremaks ja järgmisel päeval oli kõik korras, nagu oleks laps äravahetatud. Tagantjärgi raamatute ja arsti abiga oleme diagnoosiks pannud allergia, ilmselt mandariinide vastu. Oi kui kurvad on jõulud ilma mandariinide söömiseta:( Juba eelmisel aastal pidin raseduse tõttu nende söömist piirama, aga päris ilma? Eks ma tasapisi proovin mõne, äkki on ikka millestki muust.

Klassikast

"Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru."

Antoine De Saint-Exupery "Väike prints"

Loen seda raamatut praegu Karlile, tema küll vaatab rohkem pilte (teate pilti elevandist mao kõhus?), jutt aga on mulle. On küll lasteraamat vist rohkem, aga täiskasvanutele oi kui õpetlik ja paljuütlev. Soovitan teistelegi lugeda.

Esimene haigus

Kunagi pidi ta ju ikka kallale tulema. Tuli esialgu nohuna, mis tähendas esimesel ööl siiani vist kõige vähem magatud ööd (mingi 3 tundi vist), Karl ei tahtnud kuidagi magama jääda. Magamajäämisega oli nohuse ninaga ka järgnevatel päevadel raskusi. Hiljem lisandus kõrvapõletik, mis ajas Karli meeleheitlikult nutma. Õnneks pani perearst varakult diagnoosi, Karl sõi antibiootikume ja nüüd on ainult väike nohu veel jäänud. Aga haigus tähendas seda, et istusime nädal aega toas vangis:(
Arsti juures kaaluti-mõõdeti ka jälle: pikkust 70,5 cm ja kaalu 9,770 kg.
Haiguse aega kasutas Karl kasulikult ja õppis kõhult seljale pööramise ka selgeks. Ja nagu kiuste oli just siis esimene kord, kui emme üle mitme-mitme päeva korraks välja läks ning Karl issiga koju jäi! Nüüd rullib ta toas ringi, vahepeal keerab teise suunda ja rullib edasi. Üldse on ta jube aktiivseks muutunud. Kõige rohkem meeldib muidugi see koht, kuhu hästi ei tohiks minna- meil siis lauaalune, sealt on põnev ajalehti kiskuda ja mänguasja kotti sorteerida.
Ja eelmise sissekande täienduseks peab lisama, et olen õppinud ka unelaule laulma (viimase aja lemmik on "Unelind", mis Jaanika plaadile pani), toas hiilima ja vaikselt kõike tegema. Varsti tuleb ära õppida püreede ja putrude keetmine, oi-jah.

Kuidas aeg lendab

Just-just, pool aastat Karli elust on nagu niuhti mööda läinud. See tundub alles eile olevat, kui ma suure kõhuga ringi käisin ja ei jõudnud ära oodata, millal ta ometi suvatseb sündida.
Poole aastaga on Karl õppinud:

• usinalt seljalt kõhule keerama, üle mõlema õla nüüd;
  
• kõiki asju (peale mänguasjade) kätte võtma ja suhu toppima, ükski mänguasi enam huvi ei paku, küll aga keelatud asjad nagu telekapult, telefon (mis tal õnnestus lõpuks pildituks lutsida), kreemituubid, ajalehed, kilekotid jms;
• magab just nii kaua ja ärkab just nii vara, kui tahab, mistõttu emme-issi tööpäevad algavad vahel väga vara;
• jutustab pikalt (ei tea küll, kellesse ta läinud on?:))
• hea tujuga naeratab tihti, eriti hea tujuga, kui issi nalja teeb, siis naerab laginal;
• tahab väga edasi liikuda, aga kuidagi ei õnnestu veel;
• kui miskit meelepärast tahetakse käest ära võtta, siis ajab suure kisa lahti;
• lisatoitu veel saanud ei ole, kuigi nüüd juba peaks, aga arsti soovitusel ootame, kuni kõht korda saab;
• meeldib teiste beebidega suhelda (käisime Karliga maibeebide kokkutulekul, pilte titadest omavahel võib leida siit);
  

Ise olen õppinud:

• muidugi kõiksugu tegevusi, mis puutuvad lapse igapäevasesse hooldusse- mähkimine, riietamine, vannitamine jne...)
  
• Karli tundma ja tema nutust ära arvama, mis tal viga võiks olla;
• aega planeerima ja mitu-mitu sammu ette mõtlema, et saaks Karliga kusagil käia või midagi koos teha;
• tagavaramähkmed ja -riietus peavad ema standardvarustusse kuuluma;
• hommikuti väga vara ärkama ja vähese unega hakkama saama;
• eelneva punkti tõttu olen ka enamustest pidustustest pidanud loobuma või siis lühendatud varianti nautima ning vahel on magus uni isegi armsam kui seltskonnas veedetud õhtu (ärge võtke isiklikult, seltskond on väga hea, aga küllap saate sellest ise aru, kui lapse saate);
• nautima väheseid vabasid hetki;
• jälle mängima ja Karlile jutte ilmekalt ette lugema.
  

Panin ka oma pildialbumisse uusi pilte üles (vt linki kõrval).
Kiitsin just, et Karl on senini terve ja tubli poiss olnud ja sõnusin ära- laupäeva öösel tuli hirmus nohu ja väike palavik, mis tähendas, et öö jooksul magasime me mingi 3-4 tundi. See on vist esimene nii magamata öö peale sünnitust. Kurb on seda lörisevat nina kuulata, aga see-eest oskab ta ninaga vägevaid tatimulle puhuda:).
Eile käis meil perekond Esperk-Luts külas. Rääkisime neile šokeerivast tulevikust, mis neid peagi ees ootab:) Tegelikult pole see muidugi üldse nii õudne. Eks see lapsesaamine parasjagu hirmutav ole, aga tegelikult saab kõigega hakkama või lihtsalt ei jää muud üle ja peab saama. Ja kui mõnel päeval ongi magamata öö või nutva lapse kussutamisest tuju veidi paha, siis järgmisel hetkel naeratab ta sulle nii armsalt, et kõik halb ununeb ja sa tunned vaid, kui väga sa seda pisikest olevust armastad. Vahel õhtul viimast korda söötes lihtsalt imetlen, kuidas ta juba vaikselt uinudes nohinal tissi imeb ning pisar tuleb silma suurest liigutusest ja ma ei suuda ära imestada, et ta on nii armas ja tõesti minu oma laps.
Tahtsin tegelikult pikalt veel vanemaks olemisest ja perekonnast kirjutada, aga kui on head mõtted, siis ei ole aega ja kui aega on, siis on mõtted kadunud jälle.

Jõuluigatsus

Lumine ja külm ilm tõi kohe ka jõuluigatsuse hinge. Kangesti tahaks jõululaule kuulama hakata ja tube kaunistama. Suurivaevu õnnestus end tagasi hoida, sest muidu on need imelised laulud õigeks ajaks juba päris ära kuulatud ja tüütuks muutunud.
Seoses lumega taasavastasin ma nii mõnedki talve"rõõmud":

• enne autoga sõitu minemist peab auto lumehunniku alt välja kaevama, jääd kraapima ja soojendama;
• teed on libedad ja õnnetusi juhtub liiga palju:( ;
  
• tänavalt poodi astudes läheb silme ees uduseks;
  
• Karli peab paksult riidesse toppima, mis tähendas, et ta enam turvahälli kuidagi ära ei mahtunud ja pidime talle turvatooli ostma.

Aga tegelikult on tore, kui seda porist ja halli sügist võimalikult vähe oleks.

Tööpakkumine

Postimehest võis hiljuti lugeda, et töötajate värbamise eest makstakse osades firmades preemiat. No mina seda küll ei saa, aga lihtsalt paluti tutvusringkonnas teavitada. Et siis Tallinnas otsitakse töötajat rooplaatide tootmisega tegelevasse firmasse, kes peaks tegelema natuke müügiga ja info jagamisega, kasuks tulevad teadmised ökoehitusest. Kes oleks huvitatud, saab kontaktandmed minu käest, et lähemalt uurida.

Et sulab alati, esimene lumi alati

Tundub, et suvi läks üsna sujuvalt talveks üle. Alles eelmisel esmaspäeval oli 12 C sooja, täna aga vaata et 2 C külma. Ja ilmateade ei valetanudki, küll väikese hilinemisega, aga lund hakkas sadama. Minu jaoks sellel talvel esimene, Karli jaoks üldse elu esimene lumi. Paar helvest (täitsa korrapärased helbed kusjuures, mitte lörtsilärakad) sai Karl ka oma näo peale püüda. Ja seoses ilmade külmenemisega tuli Karl ka talveülikonda pakkida. See on hästi mõnus soe, aga Karl saab seal sees õieti ainult silmi liigutada ja nii on ta seal nagu väike mömm üsna õnnetu näoga. Nojah, nii palju õnnestus ikka liigutada, et pildile uduselt jääda:) (ilmselt rohkem siiski fotograafi kui modelli viga).

Sügis

Sügis uduilmadega

päike väsind silmadega
vaatab nukralt maha
pilvedesse peidab end

kinni uks, ei keegi sega
istun kambris enesega
muremeeli vaatan
põlevasse tulle

ajal on me koltund lehed
mälestuste närtsind lehed
neid ma kokku kogun
kimpudeks nad köidan
teine teise järel kaminasse heidan

Need read Karl Madise laulust kummitavad mind täna. Tahaks kamina ees end kerra tõmmata, kuulata, kuidas väljas tuul undab ja kuuma kakaod juua. Tundub, et sügis on lõplikult käes. Viimasel hetkel jõudsime veel Karliga seda kuldset sügist nautida, nüüd on juba hall, porine, vihmane ja tuuline sügis. Pilt ka rändlindude kiirest lahkumisest, ei jõudnud pildilegi enam jääda:

Aga Karl keerleb nagu väike vurrkann. Nii kui ta selili panen, keerab kohe kõhuli, aga ainult üle vasaku õla ja tagasi ka ei oska. Edasi liikumise soov on suur, aga kere ei jõua järele, vahel mõne millimeetri liigub kapsaussi meetodil (pepu punni ja siis lüükab jälle sirgeks ennast). Esimest korda proovis ka tassist juua. Vaatab koguaeg nii õnnetult, kuidas emme-issi söövad ja joovad, loeb suutäisi, aga keegi talle ei anna. Andsin siis tassist (päris kruusist, mitte tittede nn nokaga tassist) vett, jõi küll ja maha ei läinud üldse! Aga taldriku otstarbest on tal küll veel vale arusaam. See-eest teab, mis hambapasta on, kuigi hambaid pole veel.

Sarjast "Esimene"

Sügis juba käes ja ilmad jahedad, panin poisile esimest korda kindad kätte. Villased endakootud labakud. Mis Karl esimesena tegi? Muidugi pani käed koos kinnastega suhu. Hämming ja pisut krimpsus nägu, sest villane asi suus ei ole teadagi meeldiv. Võttis käe suust, vaatas ühte kätt, siis teist, siis jälle esimest. Ikka hämming. Seejärel üritas ka lutti suust ära võtta, nagu ta ikka teha armastab. Jälle hämming, sest kuidagi ei saanud seda kätte ja sõrme vahele ka ei saanud.
Seoses sügisega murran ma alati pead, kuidas Karli riidesse panna. Endagagi raske, aga ise kannatad ära, et veidi jahe, aga Karlil see va termoregulatsioon vist ka veel päris hästi ei tööta.