Lisasin lõppu paar rida uutest oskustest veel, mis enne meelest läksid :)
29. juunil põrutasin oma lastekarjaga jälle Sõrve. Sest issi läks meil mitmeks päevaks mandrile tööle ja nii otsisin ma ise seltskonda kui pakkusin poiste näol vennapojale seltsi, kes ema juures suvitamas oli. Kaks kodust täiskasvanud ikka jõuavad rohkem, kuigi meil oli lapsi kokku 5.
29. juunil põrutasin oma lastekarjaga jälle Sõrve. Sest issi läks meil mitmeks päevaks mandrile tööle ja nii otsisin ma ise seltskonda kui pakkusin poiste näol vennapojale seltsi, kes ema juures suvitamas oli. Kaks kodust täiskasvanud ikka jõuavad rohkem, kuigi meil oli lapsi kokku 5.
Lapsed mängisid liivakastis
Käisime Ohessaare õuekohvikus jäätist söömas
Kohaliku poe juures käisime ka jäätist söömas ja poisid tegid laval showd:)
Isegi rannas jõudsime käia sellel päeval, kui suvi oli :) Liisa ja Kaspar eriti vaimustuses polnud sellest. Kaspar ei julenud ka vette minna, aga Liisa jalutas küll vees. Ilm oli siiski liiga tuuline, et nemad sulistada oleks saanud, kui nad oleks ka julgenud. Aga suured poisid käisid vees ära ja isegi emme ka. Vesi oli tegelikult üllatavalt soe.
7. juulil käisin lastega spaas. See oli Liisale ja Kasparile esimene kord, kuigi plaaninud olen ma seda ammu. Aga talvisel ajal oli keegi alati haige või just terveks saanud, nii ei õnnestunud. Nüüd aga olid kõik terved, ilm oli Eestimaa suvele kohane ja Mammal Kreniga koos kodus igav. Nii me siis spaasse läksimegi. Ausalt öeldes olin ma meie esimest saunakogemust arvestades valmis hulleimaks, aga lapsed olid väga tublid ja neile väga meeldis. Peamiselt sulistasime lastebasseinis, aga käisime ka mullibasseinis ja Kaspariga koos käisime isegi suures basseinis. Muidugi äratulles läks virinaks, sest emmel läks nende arvates liiga kaua aega kuivatamisega, aga lõppkokkuvõttes oli kõik tore. Mõlemad magasid autos tagasiteel koju. Mamma jäi suuremate poistega veel sulistama.
Issi pani lõpuks tittedele ka kiiged üles. Neile hirmsasti meeldib kiikumine, nüüd on igal lapsel oma kiik.
Ega see laste kiigutamine emmele kuigi lõbus ei ole, aga vähemalt on nad sel ajal ühes kohas ja keegi ei saa pahandust teha. Õige pea muidugi selgus, et Kasparile meeldib kiikumine märksa rohkem kui Liisale, kes tahaks vahepeal emmega koos jalutama minna. Nii et jälle jama.
10. juulil läks Liisa esimest korda ilma õhtupiimata magama. Ta oli juba enne seda paar viimast õhtut rohkem võimelnud ja mänginud, kui söönud ja kuna ta enam väga valjuhäälselt pole nõudnud ka, siis mõtlesin, et prooviks. Läks üsna rahulikult ilma magama. Järgmisel õhtul aga nõuti see-eest üsna valjuhäälselt ja ühemõtteliselt ning siis sõi ka korralikult. Järgmisel õhtul aga jälle ei nõudnud ja mina rohkem ei pakkunud ka ja nii me sellest harjumusest lahti saimegi. Nüüd on veel öine söömine jäänud :)
13. juulil olime terve päeva 3kesi, sest suured poisid läksid Memme juurde ja issi ka õhtul. Korra käis Mamma meil seltsiks ainult. Järgmisel päeval pakkisin ma lapsed ja asjad autosse ning läksime suurtele meestele järgi. Memme juures on ju palju loomi ja need meeldivad hirmsasti lastele. Liisale meeldib eriti küülikule lehti anda ja siis naerab, kuidas see sööb.
Kanu ja tibusid vaatasime ja Kaspariga käisime lehmi lähemalt vaatamas. Veel uudistasime mängumaja,
tahtsid natuke tööd teha, aga ei suutnud otsustada, kes lükkab, kes tõmbab :)
ja käisime aiakäruga jalutamas ja metsmaasikaid söömas :) Mõtlesin, et las lapsed harjutavad peenmotoorikat ja pakkusin neile peo pealt maasikaid. Aga nemad kahmasid peoga ja pistsid kõik korraga suhu. Kui maasikad otsa said, näitas Liisa konkreetselt näpuga metsa poole, et too veel :)
Memme juurest koju sõites käisime korraks mu töökaaslase juurest läbi, kelle vanaema peab piimalambaid. Lambaid pole Liisa ja Kaspar veel päriselt näinud, neile meeldisid. Ja lambapiima pakuti ka, huvitava soolaka maitsega oli, kuigi lambast polnud seal lõhnagi. Omanik ütles, et muidu ei pidanud nii soolane olema, et see oleneb sellest, mida nad söönud on.
16. juulil käisime üle pika aja arsti juures. Ja sellel päeval teenis PEREarst oma tiitli igati välja, sest kõik 4 last käisid seal asja pärast ja pea pool tööpäeva kulus meie pere peale. Kuna Karli koolis kooliõde ei ole ja kohalik perearst, kes enne neid üle vaatas, läks pensionile, pidi Karl oma vajaliku mõõtmise ja kaalumise ka perearsti juures tegema. Silmi oleks pidanud ka kontrollima, aga kuna me just silmaarsti juures käisime ja Karl just prillid sai, siis seda ei tehtud. Sandril oli ka vaja koolikaart ära täita ehk siis kaaluda-mõõta ja koolisüst ka teha. Liisa-Kaspar ka kaaluti-mõõdeti üle ja nad said ka süsti, mille pidid juba aastase sünnipäeva puhul saama :)
Mõõdud siis ka siia:
Karl: 37 kg, 143,5 sm
Sander: 23,9 kg, 127 cm
Liisa: 9,92 kg ja 77 cm (võrdluseks, et 28. aprillil oli ta 9,03 kg ja 76 cm)
Kaspar 9,2 kg ja 79 cm (8,32 kg ja 75,5 cm).
17. juulil käis meil lõpuks fotograaf Mari Pukk külas. Kinkekaart kingiti meile juba Liisa ja Kaspari aastaseks sünnipäevaks, aga kuna tahtsime õues pildistada, siis pidimegi suve ootama. Nagu kiuste ma sel päeval Kasparit päevasele uinakule magama ei saanud ja kartsin, et pildistamisest suurt miskit välja ei tulegi. Ja lisaks sadas vahelduva eduga pool päeva. Aga vihma ei sadanud, lapsed olid väga tublid ja fotokasse kogunes üle 500 pildi. Meie jaoks oli see esimene kogemus üldse niimoodi pildistada, enne jõule käisime siuh-vilks stuudios korra. Nüüd peab kannatlikult pilte ootama.
Pildistamise aeg läks igati täppi, sest järgmisel päeval tõusis Kasparil palavik. Esialgu arvasin ma, et see võis vaktsiinist või hammastest olla. Aga kui hiljem lisandus köha ning mõned päevad hiljem Liisal ka palavik tuli, siis ilmselt ikkagi mingi viirus jälle. Kasparil oli kõigepealt palavik 3 päeva (üle 38,5 siis ei tõusnudki), siis vahepeal ei olnudki palavikku, nii et jõudsime paar päeva õueski käia. Siis aga tuli Liisal ja Kasparil ka uuesti. Liisal lõi kohe üle 39 jälle ja Kasparil oli ka 3 päeva järjest üle 38,5. Siis nad olid mõlemad täiesti sossud, tahtsid ainult süles olla ja ainult virisesid. Kusjuures kui süles olid, siis üritasid üksteist maha nügida.
Meie tavalised päevad kulgevad nii. U 8 paiku ärgatakse, siis on mässuvahetus ja hommikusöök. Kuna ma endiselt ei viitsi kohe putru keetma-jahutama hakata, siis kohe hommikul nad söövad kas jogurtit, kohupiima, krõbuskeid, võileiba või mune. Siis kohe hakatakse ka "õue, õue" nõudma. Kui muru väga märg ei ole, siis lähemegi. Õues näiteks kiigutakse, sõidetakse traktoriga, nõutakse ATV sõitu,
tehakse batuudil "opa, opa", käiakse lugematu arv kordi kanu vaatamas ja alati peab neile vilja või munakoori andma. Kui kanu pole juhtumisi vaateväljas, siis Liisa laiutab nõutu näoga käsi :) Üldiselt nad kanakuuri ei kipu, kuna seal on pime ja ükskord ehmatasid õrrelt alla lendavad kanad Kaspari ära, aga ühel päeval Kaspar siiski sinna sisse läks salamisi ja järgmisel hetkel, kui ma teda nägin, siis tal oli juba kummaski käes muna ja hakkas nendega aiast välja minema :)
Vahel mängitakse õues palli natuke ja meeldib, kui emme mulle puhub. Liivakastis oleme ka aeg-ajalt käinud, aga eriti huvi ei tekita endiselt. Kaspar leiab pigem igalt poolt vee üles.
Liisa küll käib, aga mitte väga kindlalt ja õues käib ta peamiselt näpust kinni hoides. Kaspar seevastu ei tunnista käest kinni hoidmist ja tema kipub siis omapäi seiklema. Enamasti ta tuleb meie järgi, aga mitte alati.
Kella 12 ajal on esimene uinak. Heal juhul magatakse üle tunni. Siis on pudruaeg. Liisa üritab nüüd ise lusikaga süüa. Alguses panin talle lusika peale pudru valmis ja tema pani lusikaga suhu, aga nüüd üritab ta ka lusika peale saada. Kasparile panen ka lusika peale pudru ja saab suhu ka, aga ise lusikale saada eriti ei õnnestu. Üldiselt nad arvavad, et kiiremini saab siiski peoga süües ja seepärast tuleks peale nende söömist nad vanni panna ja uued riided selga panna.
Seepärast ma üritan neid veel rohkem sööta, et nad peoga ei hakkaks sööma. Liisa tahab kahvlit ka kangesti endale ja sinna otsa jääb ka aeg-ajalt midagi. Ja klaasist joomine tuleb ka mõlemal juba välja, kui vähegi tahavad. Vahel läheb ikka liiga hooga klaas suu juurde või vahel läheb lihtsalt mängimiseks. Ma pole hakanud üldse mingite nokaga tassidega jamama seekord. Kusjuures juua on vaja seda, mida teised, kui vennad joovad mahla, tahab Liisa ka kindla peale sama.
Siis on jälle õueaeg tavaliselt. Enne uinakut on lõunasöök. Teise une magavad nad tavaliselt 4-5 ajal, tavaliselt üritame vankris. See iga kord meil ei õnnestu. Olen mitmeid kordi tund aega järjest kärutanud, et Kaspar ka uinuks, ja siis ta uinub viimase 100 m jooksul ja üks kord ei jäänudki. Peale seda söögiaeg ja õhtul jälle õues. Magama tavaliselt 9 ajal.
Muidugi on nad suured abilised iga töö juures. Liisa aitas nt emmel maasikamoosi teha.
Mängudest meeldib torni ehitada suurtest karpidest. Nukke riidest lahti kiskuda, neid kärusse panna ja ringi sõidutada. Raamatuid meeldib vaadata. Autodega sõita. Peamiselt siiski korralagedust tekitada :)
Potti aga kumbki ei tunnista. Kui proovima hakkasime üldse, tuli päris mitmeid kordi sinna midagi, aga ega nad vist pointile pihta pole saanud, sest nad võivad küll korraks istuda sinna, aga samas tõusevad püsti ja lasevad loigu sinnasamasse kõrvale. Vahel küll ise küsivad lausa, tirivad pükse alla ja näitavad potti. Samas nukutitad käivad küll neil potil :)
Sel kuul on Liisal sõnu hakanud tulema. Ta väga püüdlikult ütleb järgi ja mõned sõnad jäävad külge ka. Enne oli auh, (k)ass, mõmm, mämm-mämm, aitäh. Nüüd lisandus: õue, (j)uua, papp(u), tita, Mamma, (v)enna, (l)utt, iss, amp(s), uppa, mää, pape(r). Ja kui kanu vaatama läheme või pildilt kana näeb, siis teeb sellist peenikest häält nagu "tätt-tätt-tätt".
Kaspari sõnavara piirdub endiselt sõnadega mõmm, mämm-mämm, (k)ass, auh, ükskord ütles väga selgelt ja kaeblikult emmmee, kui ma ta onu sülle andsin :)
Aru saavad nad aga väga hästi kõigest. Nt et tuleb mässu prügikasti viia või kui tuleb tuttu minna. Ja muidugi "õue" ei tohi nende kuuldes üldse öelda, kohe tormatakse ukse juurde ja nõutakse papusid-mütse.
Ja natuke huumorit ka. Üks armas sugulane saatis meile oma kaksikud nukutitad (ka poiss ja tüdruk) ja lastele nad hirmsasti meeldivad. Eriti millegipärast neilt riideid ära katkuda :) Vahel siis küsisime, et kas tital on kaka püksis ja krimputasime nina, et nagu paha hais oleks. Ükspäev siis tundsin ma päriselt paha haisu ja küsisin Liisalt, et kas tal on kaka püksis. Tema näitas selle peale aga näpuga nuku suunas ja krimpsutas ka nina :)
Ja lõpetuseks pilt sellest, kuidas 1 aasta ja 7-kuused emme metsast toodud mustikaid nosivad.
Ja veel täienduseks. Unustasin kirjutada paarist uuest oskusest, mis sel kuul juurde tulnud. Esimene asi on toolile ronimine. Ühel päeval lihtsalt leidsin Kaspari oma triikimislaua peale Liisale asju andmast. Ja siis juba ronis köögis toolidele ja hakkas söögilaualt asju revideerida. Liisa hakkas siis ka punnitama toolile ronida, esialgu ei õnnestunud ja vingus nii kaua, kuni emme aitas, aga nüüd on tal ka selge. Toolidele ronimine tähendab seda, et köögilaud tuleb alati lage hoida ja toole ei tohi seal läheduses hoida, kust nad midagi keelatut kätte võiks saada. Õnneks nad selle peale veel ei tule, et tooli saab endale sobivasse kohta nihutada :)
Teine asi, et nad teevad laulude liigutusi järgi. Alguses tulid ühe Laulukutsu laulu järgi liigutused, kus tuleb puudutada pead, õlgu, põlvi, silmi, suud ja nina. Ja siis tuli Põdramaja laulu järgi. Lihtsalt nalja pärast tegime ükskord liigutusi ja Liisa hakkas kohe järgi tegema või noh üritab teha :) Aga see on nii armas. Ja ta ise nõuab seda laulu kohe. Kahjuks videosse ei õnnestunud seda saada, sest teadagi on emme telefon alati huvitavam, kui kõik muu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar